Aitäh kõikidele annetajatele! 

Mida tuleb teha selleks, et veenduda Allan Vainola laulusõnade õigsuses, et inimesed on nii ilusad ja head? Tuleb minna toidupanga vabatahtlikuks.

Kuulen hommikul poole kõrvaga Vikerraadiost, et toidupangal on tulemas taas kord suur üle-eestiline toidukogumisaktsioon ja et vajatakse vabatahtlikke.

Seda tehakse kaks korda aastas: mais ja detsembris.

Toitu kogutakse poodides, kus ühed vabatahtlikud jagavad külastajatele flaiereid, teised seisavad kärudega, kuhu annetused pannakse, ja kolmandad tassivad kauba autosse ning sõidutavad selle lattu, kus see sorditakse, kaalutakse ning komplekteeritakse pakid, mis jagatakse puudust tundvate perede vahel ära.

Vabatahtlikud töötavad vahetustega, üks vahetus on kolm tundi pikk.

Huvitav, mitu korda neid selle kolme tunni jooksul pikalt saadetakse? Pikalt saadetakse ja sõimatakse?

Tuleb oma naha peal ära proovida.

Punane põll ette

Kell kolm olen Jõhvis Selveris platsis. Saan punase põlle ette ja pataka flaiereid kätte, kus seisab, et Eestis on üle 100 000 inimese, kes elavad absoluutses vaesuses, neist 45 000 on lapsed.

Nende abistamiseks palutakse osta kauem säilivat toidukaupa ja annetada see toidupanga kogumiskärudesse.

Oodatud on konservid, mahlad, moosid, hommikupudruhelbed, makaronid, kuivained, suhkur, mesi, pähklid, rosinad.

Pähkleid krõbistaks isegi.

Kogumine on käinud südapäevast peale. Selle aja jooksul on annetusi kogutud ning lattu veeretatud üks kaubikutäis. See asub Jõhvi sotsiaalmajas Kaare 7.

Eesti toidupanga partner maakonnas on MTÜna tegutsev Ida-Virumaa puuetega inimeste koda ning koordinaator koja esimees Kaia Kaldvee.

Küsin puuetega inimeste koja tegevusjuhendajalt Galjalt instruktsioone. Ta on aastaid ja aastaid toidupanga vabatahtlikuna tegutsenud, nagu ka tegevusjuhendaja abi Tiiu-Liivi.

Kaia, Galja ja Tiiu-Liivi teevad kaks vahetust jutti, nagu ka Margus ja Marianna − kaks puudega inimest, kes on samuti alati abiks olnud.

Kaks vahetust jutti − see tähendab kuus tundi jalgade peal ja aktsioonis!

“Vaatad inimesele silma, annad flaieri ja palud midagi puudust kannatavate inimeste tarvis, eelkõige lastega perede tarvis osta,” õpetab Galja. “See on ju positiivne elamus, kui saad kedagi aidata. Päev on läinud asja ette. On ju nii?”

Galja sõnul saavad annetuste kogumise vajadusest eriti hästi aru need inimesed, kes on mingil perioodil oma elus vaesust tundnud.

Nii et vaatan silma, ulatan flaieri ja palun midagi osta. Puudust kannatavate lastega perede tarvis.

Mis siis ikka, teeme proovi.

Võimalus heateoks

Hommikupoole olevat üks naine saatnud vabatahtlikud… Ei, mitte kuu peale, vaid Toompeale. Et see olevat riigikogulaste asi vaesus maa pealt pühkida, nemad annetagu.

Muidu olevat olnud rahulik.

Lähen eesliinile, Selveri välisukse juurde, flaierite jagajaks.

Viie minuti pärast on selge, et selle pabelilipiku pihkupistmisest ja paarist sõnast kõigile ei piisa.

“Ei, ei, mul pole vaja,” vehib üks keskealine meesterahvas kätega, kui käe paberilipikuga välja sirutan.

Ma saan temast suurepäraselt aru. Tallinnas pole võimalik sadat meetritki liikuda, ilma et sulle neid pihku ei pistetaks, kutsega mõnele kontserdile, restorani või kogunemisele.

Selgitan, et see pole kutse ei ööklubisse ega jeesuslaste kogunemisele. See on võimalus heateoks, võimalus abistada neid, kes puudust tunnevad, mitte oma laiskusest.

Mees kuulab ja noogutab. “Kindlasti ostan midagi.”

Ja ostabki.

Mundris mehed

Annan flaieri ühele naisele väikese lapsega. Ja samas kahetsen. Võib-olla on tal hoopis endal abi vaja, aga mina palun teiste laste peale mõelda.

Naine pöördub väikemehe poole: “Kas ostame midagi? Võib-olla keegi aitab ka meid.”

See naine poetab pärast kogumiskärusse palju pakke, ilma et ootaks selle eest erilisi tänusõnu.

“Kindlasti ostame,” kinnitavad inimesed mulle üksteise järel, olles flaieri vastu võtnud ning ära kuulanud, kuhu need toiduained viiakse ja mis neist edasi saab.

“Kas ma pean paberil selle asja taha linnukese tegema, mida ostan?” küsib üks kiirustav naisterahvas. Aga temagi võtab tempo korraks maha, kuulab mu ära, noogutab ning peatub poest tulles kogumiskäru ees, et annetused sinna panna.

Kaia sõidab juba mitmendat kaubikutäit toiduaineid ära viima.

Poodi astuvad saksa keelt kõnelevad sõjaväemundris mehed. Paari päeva eest hakkas ju Eestis “tormama”, algas kaitseväe suurõppus “Kevadtorm”, kus osalevad ka liitlased.

Seletan, nii hästi või halvasti kui oskan, miks ma siin poes olen, punane põll ees, ja mida ma neilt tahan.

Mehed tulevad müügisaalist välja kahe suure käruga, kus on restide kaupa mineraalvett ja kokakoolat.

Nüüd lastel veab!

Eksin.

Üks mundrimeestest kougib käru põhjast välja kaks pooleliitrist kokakoolapudelit, paneb need kogumiskärusse ning ülejäänud koormaga sõidetakse uksest välja

No kuulge, Eesti on kaitsekulutustelt NATOs neljandal kohal, rohkem kui kahe protsendiga SKTst toetame. Ja teie tulete siin kahe kokakoolaga…

Eh, vist ikka halvasti seletasin. Oma viga.

Valmis aitama

Me kogusime sel päeval, see oli eelmise nädala reedel, Selveris… Arvake ära, kui palju! Me kogusime 489 kilo ja natuke peale!

Ei, õigem oleks öelda, et mitte meie ei kogunud, vaid inimesed annetasid sel päeval ligi pool tonni! Nii küpsiseid kui makarone, nii pudruhelbeid kui purgisuppe, nii toiduõli, suhkrut, konserve, mahlasid kui rosinaid, pähkleid, šokolaade, komme jpm.

Inimesed ongi valmis aitama.

Inimesed ongi ilusad ja head. Ja valmis aitama.

Kui ilusti küsid.

Järgmisel päeval koguti annetusi veel, kahe päevaga saadi kokku 890 kilo.

Saadud toiduained komplekteeriti pakkidesse.

Ida-Virumaa puuetega inimeste koja kui Eesti toidupanga koostööpartneri käsutuses on abivajavate perede andmebaas, see on kooskõlastatud kohalike omavalitsustega.

Nimekirjas on 300 peret.

“Üksikemasid võiks selles nimekirjas rohkem olla,” leiab Ida-Virumaa puuetega koja raamatupidaja Silja. “Kui ikka üksinda last kasvatad ja palk on sul väike − see pole kerge elu.”

Kes abi vajab, aga teda nimekirjas pole − pöördugu julgelt oma kodukohas sotsiaaltöötaja poole.

Nimekirja alusel jagatakse pakid laiali Jõhvis, Kohtla-Järvel, Kohtla vallas, Toila vallas, Mäetagusel, Illukal, Lüganusel, Maidlas, Sillamäel.

Aga toidupanga poole on Kaia sõnul pöördutud ka töötukassast, politseist, haiglast, kus on kokku puututud inimestega, kes vajavad abi.

Kaia laseb laos toiduaineid täis riiulid hindava pilguga üle. “Seda jätkub pikaks ajaks,” kostab ta.