Produtsent Riina Sildos, režissöör Moonika Siimets ning Narva päritolu näitleja ja lavastaja Julia Aug kinos Amadeus Jõhvi publiku ees.
MATTI KÄMÄRÄ 

Jõhvi kontserdimaja kinos Amadeus on juhtunud varemgi, et filmiseansi piletid on varakult välja müüdud, aga “Seltsimees lapse” esmaspäevasele linastusele oli eriline tung. Pärast filmivaatamist oli publikul, kes filmi lõppedes seisis püsti ja plaksutas, võimalik kohtuda produtsent Riina Sildose, režissöör Moonika Siimetsa ning Narva päritolu näitleja ja lavastaja Julia Augiga, kel filmis on väiksem, aga tähenduslik roll.

Verivärske filmi “Seltsimees laps” produtsent Riina Sildos räägib, et loomingulise produtsendi ülesanne on alustada filmi protsessi − leida idee ja stsenarist(id), arendada projekti, kaasata režissöör − ja viia film rahastamisprotsessi kaudu tootmiseni.

Missiooniga asi 

Sildose firma Amrion tegelebki aktiivselt noorte talentide leidmise ja arendamisega Eestis ning edasi ka mujal maailmas. Sildose “kontol” on Ilmar Raag (“Klass”, “Eestlanna Pariisis”, “Kertu”), Vallo Toomet ja nüüd siis ka Moonika Siimets. Amrioni tehtud on ka Baltimaade suurim animafilmiprojekt “Leiutajateküla Lotte”.

“Kuna käin vaatamas kõiki tudengifilme, teadsin, et Moonika on tubli dokumentaalfilmitegija, aga lühifilmidest jäi silma tema “Viimane Romeo”, mis valmis kursusetööna muusikali teemal. Ülesanne oli ju piiratud eelarve juures raske, aga ta lahendas selle nii vaimukalt ja kõrge professionaalsusega, et võtsin kohe temaga ühendust. Arutasime, milliseid filme võiks teha, ja jõudsime osalemiseni EV 100 filmiideede konkursil. Paralleelselt oli ja on projekte, mida siiani arutame,” räägib Sildos.

Kogenud Sildost pole “Seltsimees lapse” senine peadpööritav edu jalust niitnud, sest ta oskas seda juba ette näha. “Aga see pole kõige olulisem. Olulisim on lugu, mis nii paljusid inimesi puudutab − mitte ainult neid, keda endid otseselt represseeriti, sest rääkimata lood, läbielamised, hirmud ja pinged kanduvad järgmistele põlvedele edasi. See puudutab kõiki. Ja kuna film on hästi tehtud, on loomulik, et see nii paljusid inimesi on puudutanud ja puudutab − kes veel näinud pole. Üritan teha kõik, et film jõuaks võimalikult paljude inimesteni.”

Positiivse vastukaja kohta ütleb Sildos, et Moonika Siimets ongi väga hea režissöör. Produtsendile meeldis kohtumine Jõhvi publikuga, mis oli koos filmitiimiga linastustel osalemise arvestuses järjekorras viies, ning ta nimetab seda soojaks ja vahetuks. Eriti läksid Sildosele südamesse inimeste repliigid, kes tahtsid isiklikke emotsioone ja kogemusi edastada.

Filmi peaosatäitja sm laps Helena Maria Reisner oleks samuti tahtnud Jõhvi tulla, aga “last ei saa nii palju piinata”.

“Ravi kestab” 

Režissöör Siimets on ülimalt rõõmus, et tema film on kodumaal seni väga soojalt vastu võetud. “See on ju meie lugu. Tegu on kollektiivse alateadvusega, mis pärandub mitmeid põlvi. Holokaustiuurijad on öelnud, et sellisest traumast ülesaamine võtab vähemalt 70 aastat. Meil on veel nii palju läbi hekseldada, sest muidu kanduvad traumad lastele − nagu minuni olid edasi kandunud esivanemate õõvakogemused. Tahaks sellest ängist, süütundest ja hirmudest juba vabaneda. Pisarad sealjuures on puhastava toimega. Loodan, et inimestel on pärast “Seltsimees last” kergem olla,” ütleb Siimets.

Režissöör meenutab, et kui luges kümnend tagasi Leelo Tungla samanimelist raamatut, puudutas see teda väga sügavalt. Ja ta leiab, et see haakub tema enda pere looga, kus ühel pool oli 1917. aastal Piiteris bolševikega liitunud vanaisa lugu ja teisel pool olid Eesti-meelsed inimesed.

Jõhvi linastust kohalolekuga austanud Julia Aug tunnistas Põhjarannikule, et “Seltsimees laps” on üks paremaid filme, kus ta on mänginud. Samuti ootab Venemaa staar, et seda näeksid vene inimesed − kui mitte mujal, siis sealsetel filmifestivalidel.

Praegu on Sildosel ühes Siimetsaga käsil dokumentaalfilm, mis käsitleb eestlaste rännet Soome ja sealt tulenevaid probleeme näiteks peresuhetes. Tehakse koostööd ka Tartu ja Joensuu ülikooliga, kus on samal teemal põhjalikke uuringuid tehtud. Ka Siimets ise on olnud peale keskkooli aasta Iirimaal šampinjoni kasvatuses seenekorjaja ning oskab seetõttu mõnevõrra ette kujutada, milline võiks olla elu võõrsil töötades.