Jüri Eljas, tema abikaasa Maie Eljas ning noor piltnik Kaisa Markus olid ühed neist, kes aitasid kaasa näituse “Wabariigi lapsed” sünnile. Lisaks seintele jõudsid pildid kaante vahele − näituse kataloogi −, kust leiab ka iga portreteeritava lühitutvustuse. Sealt saab näiteks teada, et 1930. aastal sündinud Jüri on põline konjulane, kelle vanemad olid põllupidajad. Maie aga nägi ilmavalgust 1934. aastal Tartus äriteenijate peres. Eljastel on kolm last ja neli lapselast. Näituse algataja Lea Rand rehkendas, et kahekümnel fotomodellil on kamba peale 35 last, 66 lapselast ja 50 lapselapselast.
MATTI KÄMÄRÄ 

Toila raamatukogus avatud näitusel on üleval pildid, mille autorid on Voka avatud noortekeskuse fotoringi liikmed − praeguse vabariigi lapsed − ja modellid sõjaeelse Eesti Vabariigi lapsed ehk eakad, kelle sünniaasta jäi vahemikku 1918-1940. 

Toila raamatukogu juhataja Lea Rand selgitas, et fotonäitus sündis Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamiseks.

Nagu tellimise peale 

“Mõtlesin, et sel puhul võiks viia kokku Toila valla noored ja vanad. Sellest tekkis idee: miks mitte pildistada sõjaeelse Eesti Vabariigi aegseid lapsi ja kes oleks paremad neid pildistama kui mitte praeguse vabariigi lapsed? Kuna Voka avatud noortekeskuses tegutseb fotoring, siis oligi plaan valmis.”

Ettevõtmisele lükkas hoogu rahastaja leidmine.

“Nagu tellimise peale kuulutas Eesti raamatukoguhoidjate ühing välja projektikonkursi, kus pidi olema vähemalt kaks osapoolt: raamatukogu ja noortekeskus. Nii see asi teoks sai,” rääkis Rand.

“Aga ütlen ausalt: noorte kampa saamine oli tunduvalt lihtsam kui vanade. Sest enamiku eakate ja väärikate esimene reaktsioon oli: “Ei, mis nüüd mina, vana ja kole inimene, ma ei tule kusagile pildile.” Õnneks kakskümmend eakat olid nõus sellega kaasa tulema,” lisas ta.

Koos fotoringi juhendaja Piret Almistega otsustati mustvalgete piltide kasuks.

“Sellepärast, et mustvalge foto peal tulevad elatud aastad ja kõik, mis on elu jooksul kogutud, palju paremini välja kui värvilise pildi peal. Usun, et kõik, kes siin piltidel on, võivad olla iseenda ja tüdrukute tööga rahul,” arvas Rand.

Sama meelt oli fotograaf Piret Almiste. “See kogemus on nüüd tüdrukutel olemas, kuidas inimesi stuudios sättida,” tõdes ta.

Fotosessioonid toimusid maikuu jooksul teisipäeviti ja neljapäeviti. “Lea tõi eakad viie kaupa kohale ja jagasime nelja tüdruku vahel ära, kes keda pildistab. Kõik on käinud fotoringis algusest peale − eelmise aasta septembrist. Algteadmised, kuidas pildistada, on selgeks tehtud ja nad oskavad ka pilte töödelda. Sellist asja, et fotoaparaadist läheb pilt otse üles, meil ei ole,” rääkis Almiste.

Pildil nägu parem

Fotoprojektis osalesid ka mõned abielupaarid, näiteks Maie ja Jüri Eljas, keda ei tulnud selleks pikalt veenda.

“No milles küsimus − me oleme ju Eesti ajal sündinud, mida meil häbeneda oli? Kõik, mis tehtud, on tehtud. Tagasi võtta midagi ei saa, tuleb rõõmsalt edasi elada. Koostöö noortega oli väga tore ja tulemus on kena,” kommenteeris Maie Eljas.

Abikaasa Jüri leidis, et “pildil on nägu parem küll, kui muidu välja näeb”.

84aastane Ene Jaagant tõdes, et Eesti inimene on üldiselt tagasihoidlik, eriti vanem generatsioon, kes on elanud mitme riigivõimu all. “Aga mina ütlen alati: kortsud kaunistavad inimest ja mustvalge annab eri varjundeid hästi edasi.”

Sellise suhtumisega vanaprouat ei tulnud kaamera ette mitu korda paluda. “Vastasin kohe, et jah, ma tulen küll. Me ei tohi oma mälu unustada. Me peame teadma, kus on meie narmasjuured.”

Teiseks põhjuseks oli uudishimu, mis on agronoomiks õppinud Jaagantit läbi elu saatnud.

“Olen elu jooksul tegelnud paljude asjadega. Näiteks olin 25 aastat Virumaa kirjandusauhinna žüriis. Aastaid osalesin Toila fotonäitustel, kus sain ka auhindu. Sündisin Saaremaal ja minu riigiametnikust isa oli samuti fotograaf.”

Inimeste pildistamisele on Jaagant eelistanud loodust.

“Mina pildistasin põhiliselt merd. Olin varem nii suur mere ääres käija, et mõtlesin: olen nagu mere armuke või on meri minu armuke. Aga haige jalaga sinna enam ei pääse,” kahetses Jaagant, kes vahetas seekordsel fotonäitusel pildistaja rolli meelsasti modelli oma vastu.