Peeter Sauter: “Ühest küljest tegeleks memuaristikaga, aga siis küsid: kas ma hakkan varsti surema, kas olen vanamees? Vanainimese mälu on ju lapsepõlve fokusseeritud, seal toimunu on paremini meeles kui see, mis oli viie minuti eest.” 28. Virumaa kirjandusauhinna laureaat on Peeter Sauter oma raamatuga “Lapsepõlvelõhn”, mis ilmus mullu kirjastuselt Petrone Print sarjas “Aja lugu”.
Järjekorras 28. Virumaa kirjandusauhinnale kandideerisid koos Peeter Sauteri lapsepõlvelooga Paavo Kivise “Paul Keres: mälestusi, materjale, kirju”, Tarmo Vahteri “Karuks istus vangitornis… 1980 − aasta, mis raputas Eestit”, Jelena Skulskaja “Marmorluik”, Olavi Ruitlase “Vee peal” ja Mari Saadi “Matused ja laulupeod”.
Valus-aus raamat
Viimasesse otsustavasse ringi pääses peale Sauteri raamatu ka Vahteri “Karuks istus vangitornis” ja kümneliikmelise žürii hääled jagunesid täpselt pooleks. Aga kirjandusauhinna statuudi järgi on otsustav hääl sellisel puhul žürii esimehel, kelleks oli tänavu Etti Kagarov, kes kallutas karika Sauteri kasuks. Toetushääled ei jagunenud kahte maakonda mööda, aga Sauteril oli rohkem toetajaid Ida-Viru-poolsete žüriiliikmete seas.
Žüriisse kuulunud kirjandusõpetaja Riina Rohtung ütles oma valiku kinnituseks, et Sauteri loo puhul tuleb välja ehedus, ausus ja… sisemine valu.
“Ta kirjutab ennast niivõrd lahti, et sa mõistad teda ja saadki aru, et üksindus pole mitte alati halb; üksindus võib olla varjupaik, mis tagab teisitimõtlemise võimaluse. Raamatust selgub, et ta tahab vahel üksi olla ja lasteaias hoidis omaette. Vahest üksi kasvataksegi mõtlejaks ja alati ei sobi sellised isiksused ühiskonda. Sauter on ikka väga hea meister sõnaseadmises ja meeleolu loomises ning ta on väga tundeline. Mulle meeldib ka see, et ta nimetab asju õigete nimedega. Vähe on neid, kes julgeks oma naistest ja muust eraelulisest nii avameelselt kirjutada. Aga kui see on vaja hingelt ära rääkida, on see ravi,” rääkis Rohtung.
Sauter on tänulik Epp Petronele, kes olevat käinud peale, et “Lapsepõlvelõhn” ikka ilmuks. “Olin juppe lapsepõlvest ajaviiteks kirja pannud, mis tekitas ka väikese tõrke. Ühest küljest tegeleks memuaristikaga, aga siis küsid: kas ma hakkan varsti surema, kas olen vanamees? Vanainimese mälu on ju lapsepõlve fokusseeritud, seal toimunu on paremini meeles kui see, mis oli viie minuti eest − siis ta hakkab kirjutama mälestusi!” muigas Sauter.
Põnev kujundus
Autori sõnul ei olnud “Lapsepõlvelõhna” sünnivalud rasked. “Samas ei saa sellist kirjandust uhada, et künnad vahutades mööda mälestusi. Vennas oli mul ainuke, kes luges, ja tema hinnang oli, et “eks see ole sinu ilukirjandus”. See oli kibe ütlemine! Tema mäletab neid asju teisiti, aga kätt ta ette ei pannud. Andres tegi küll seitse faktiparandust ja on väga hea, et need said ära parandatud. Vennaga on nii, et mida vanemaks me saame, seda paremini saame läbi − Sautereid on vähe, pole mõtet eriti jageleda,” ütles Sauter.
Tähelepanuväärne on ka raamatu “Lapsepõlvelõhn” välimus: peale ajalooliste fotode kaunistavad raamatut August Künnapu väga omapärased joonistused. Kujundaja Margit Randmäe käis Sauteri juures, joodi veini ja otsiti fotosid. Randmäe olevat ise fotosid juurde otsinud ja Sauter nimetab raamatut ehtivaid fotosid hellitavalt “puder ja kapsad”. Mõned fotod, kus on vend Andres, jätavad mulje, nagu seal oleks Peeter.
“Aga mind see ei häiri ja arvan, et venda ka ei häiri. Mina käisin pinda, et Augusti pildid oleksid raamatus. August tegi, aga sain aru, et Petroned olid väga kahtleval seisukohal ja kultuurkapital ei andnud Augustile honorari. August aga lõi käega ja ütles, et kui saab mõned raamatud − võtku niisama need pildid. Ja see ei sobi formaadiga: üheski teises sarja “Aja lugu” raamatus pole fotode kõrval vinjette või graafikat. Mul on hea meel kujunduse üle, mis rõhutab mälestuste subjektiivsust,” rääkis autor.
Seni Virumaa kirjandusauhinna pälvinud raamatuist kõnetab Sauterit tema sõnul enim Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon”, mis pälvis loorberid 2012. aastal. Virumaa kirjandusauhind on rahaline: praegu saab laureaat 1000 eurot. Kahte Virumaad ühendav preemia anti esimest korda välja 1988. aastal ja selle pälvis Jaan Kross “Wikmani poistega”.