Eks seda võiski arvata, et haldusreformi lõppfaas kujuneb tuliseks, sest oli ju teada, et leidub neidki omavalitsusi, kes lähevad oma protestiga lõpuni välja ning ei allu valitsuse keelitustele vabatahtlikuks ühinemiseks.

Aga üks oluline aspekt, millest kasvavad konfliktid, on asjaolu, et valitsus, kes asju otsustab, ei suuda lõpuni tajuda reformi käigus tehtud otsuste tegelikku mõju ja kaalu kohalikele elanikele.

Võtkem või see nimede vaidlus. Üks argument, miks Lüganuse ei tahtnud Kiviõliga ühineda, oli kindlasti ka see, et ei tahetud loobuda ajaloolisest Lüganuse nimest, millel on oluline koht kogu Eesti kultuuriloos. Ja muidugi kartus kaotada oma kogukondlikku identiteeti.

Kõige drastilisem näide valitsuse suutmatusest tunnetada kohalikke olusid on aga hiilgasliku Alutaguse valla loomise soov. Peipsi põhjakaldast kuni Soome lahe lõunarannikuni. Enamik omavalitsusi, kes sellisest plaanist kuulis, pidas seda algul halvaks naljaks. Sest tõepoolest − Alajõe ja Kohtla-Nõmme vallal on ikka väga vähe ühisosa ning ka asjatundjad hindavad plaani rumalaks.

Ent siin ei olegi tegemist mingi ratsionaalse ettepanekuga, vaid riigihalduse minister Mihhail Korb täidab lihtsalt oma isa Valeri Korbi ammust unistust, et lõpuks suruda üksikuks saareks jääv Jõhvi hiljem Kohtla-Järvega sundabiellu. Aga see ei ole vastutustundlik ega riigimehelik käitumine, mille nimel ohvriks tuua tuhandete Ida-Virumaa elanike huvid.