Kiviõli võimude algatus kutsuda kolm naabervalda arutama ühinemist on mõistlik ettevõtmine.

Arusaamine, et pidevalt elanikke kaotavad omavalitsused ei saa lõputult kramplikult 25 aasta tagustest piiridest kinni hoida, on ilmselge. See muutub iga aastaga majanduslikus mõttes üha pillavamaks ja riigi maksumaksjatele üha koormavamaks. Samal ajal ei tasu ka loota, et sellises kroonilises rahapuuduses virelemises võiksid tekkida väga  säravad arenguideed, kuidas neis linnades ja valdades elu edasi viia.

Muutusi on vaja. Kuid  siiani on ikka olnud kümneid ja sadu põhjusi, miks ühinemisi edasi lükata. Küll pole piisavalt tehtud uuringuid ja analüüse, töötatatud välja piisavalt häid ühinemismehhanisme. On oodatud, et haldusreformi juhiks keskvõim. Kui mõned ministrid on mingite plaanidega aga lagedale tulnud, siis on need kui väidetavalt kõlbmatud sõelapõhjaks tulistatud.

Seepärast tulebki igati tunnustada ja toetada kõiki neid keerulisi katseid, kus naabrid ise üritavad otsida lahendusi, kuidas ühist tulevikku kujundada. Muidugi on sellega seotud üksjagu palju kahtlusi ja kõhklusi: kes võidab ja kes kaotab rohkem, kellele on see rohkem ja kellele vähem kasulik.

Arusaadav on seegi, et Lüganusel ei olda Kiviõli ühinemisettepanekust  erilises vaimustuses, sest suurest kolme omavalitsuse liitumisest pole möödas veel kolme aastatki ja sellest operatsioonist ei ole kõik haavad kokku kasvanud. Samas on just Lüganuse kogemus see, mis võiks aidata kaasa ka nii-öelda Suur-Kiviõli moodustamisel. Nüüd teatakse väga hästi, milliseid vigu tuleb ja saab vältida.

Loodetavasti ei unune Kiviõli ettepanek suvekuude jooksul ära, vaid pakub vallajuhtidele hoopis aega selle üle mõtlemiseks.