12. veebruaril esinevad nad Jõhvi kontserdimajas: (paremalt) Villu Talsi, Taavet Niller, Eeva Talsi ja Jalmar Vabarna. Curly Strings! 

Kes oleks võinud arvata, et Püssi punkbändi trummarist saab ühel päeval mandoliinimängija Eesti kõigi aegade kiirema tähelennu teinud ansamblis, kelle tutvustamiseks piisab kolmest sõnast: “Pruuniks teiseks juuniks.”

Just − see ansambel on Curly Strings ja jutt käib Villu Talsist.

Eesti suurimal, Raadio 2 aastahiti muusikaküsitlusel juhtus see, mis juhtuma pidi: Curly Strings tuli looga “Kauges külas”, kust need sõnad  − “pruuniks teiseks juuniks” − on pärit, võitjaks. Palju õnne!

Aitäh!

Ära nüüd ütle, et oi-oi-oi, see oli suur üllatus, sest kõik märgid näitasid, et see auhind tuleb ära. Teie debüütalbum “Üle ilma”, alles  möödunud kevadel välja antud, oli Eesti kõigi aegade albumite 20 parema seas. Muusikaplaneet tunnistas selle aasta parimaks ning Curly Strings pälvis aasta parima ansambli tiitli.

Jah, see lugu sai ruttu populaarseks ning ansambel ühes sellega. Mõnes mõttes tundus tõesti, et tegemist on looga, mida väga hästi teatakse ning mis meeldib väga paljudele − et see on üks neist lauludest, mis jäävad kummitama. Samas ei tea ju kunagi, millega need muusikaküsitlused lõppevad. Kuigi Elmari raadios oli “Kauges külas” pikka aega liidripositsioonil, maandus ta kokkuvõttes 9. kohale. Nii et me tõesti ei julgenud loota, et R 2 aastahiti küsitlusel nii hästi läheb. Mõtlesime, et kui pääseme esikümnesse, on juba väga tore. Aga läks nii nagu…

Nagu minema pidi! Kui hästi seda lugu tuntakse, näitab ilmekalt seegi, et Kuku raadio äraarvamismängus kulus saatejuhil vähem kui kaks sekundit, et saada pihta, mis looga on tegemist, samas kui Eesti eurovisioonilaulu ta ei tundnudki ära. Ja mis veel − üks asi on võita heade lugude poolest vaesel aastal, kuid seekord oli konkurents tihe. Teiseks jäänud Trafficu “Für Elise” on ju samuti hittlugu.

Mul on eriti hea meel selle üle, et mõlemas loos − nii “Für Elises” kui “Kauges külas” − ruulivad mandoliinid, olles tugevalt kõlapildis.

Sina, mandoliinimängija − ma meenutan sulle aastat 2005, kui ansambel Sininepilveke korraldas ürituse nimega “Püssi punk”. Kes istus selles ansamblis trummide taga?

[Naerab.] Mina istusin.

Vähe sellest. Samal aastal pälvisid sa Ida-Virumaa noortebändide konkursil parima trummari tiitli. Vot sulle mandoliinimängijat!

Selle auhinna sain huvitaval kombel tõesti mina, kuigi seal oli minust paremaid trummareid − ma tean vähemalt ühte. Ju siis žüriile mu originaalsus meeldis. Kuna ma ei olnud tegelikult trummar, mängisin mitte trummaripäraselt. Aga see on jah selline naljakas fakt.

See on lapsepõlv. Palju ei puudunud, et sinust olekski saanud punkmuusik.

[Naerab.] Tegelikult on mulle algusest peale olnud kõige südamelähedasem akustiline, rahvalikum muusika.

Kas see on Kiviõli kunstide kooli direktori, pärimusmuusiku Jaanus Põlderi teene?

Jah, ma arvan küll. Aga ka see pungiaeg ja mitmesuguste teiste muusikastiilide kuulamine ja mängimine − Kiviõli kunstide kool eesotsas Jaanus Põlderiga soodustas seda. Avatud suhtumine muusikasse on viljastav ja inspireeriv. Et me tegime bändi ja tutvusime eri muusikastiilidega − tänu sellele olengi ma praegu see, kes ma olen. Ma ei saa öelda, et olen puhtalt pärimusmuusik. Minul, nagu ka meie ansamblil, on mitmesuguseid mõjutusi.

Ütleme siinkohal ära ühe hea uudise − juhul kui keegi seda veel ei tea −, et 12. veebruaril esineb Curly Strings Jõhvi kontserdimajas. Ja et koos teiega esineb samuti paljude lemmik Mari Jürjens, endise perekonnanimega Pokinen. Te ei astu üles mitte ainult Jõhvis, vaid teie päralt on neil päevil veebruaris kõik Eesti uhkemad kontserdisaalid, nii Tartus, Pärnus kui Tallinnas. Esineda Estonia kontserdisaalis − see on midagi. Samas… See on teie loomulikust esinemiskeskkonnast ikka väga erinev.

Me oleme Vanemuises korra juba mänginud ning meile iseenesest meeldib, kui publik on keskendunud ja kuulab tähelepanelikult. Kontserdimajades on kõik tingimused selleks olemas, et saada väga hea muusikaline elamus. Muidugi on tore, kui publik tunneb ennast vabalt ja laulab kaasa ning tantsib, kontserdimajas ollakse paraku vaoshoitum. Kuid samas mulle meeldib, kui iga noot, mida ma mängin, on hästi kuulda ning detailid ei lähe kaduma. Kontserdisaalides, kus on pealegi väga hea heli- ja valgustehnika, just nii ongi. Seal kontserte andes on tähelepanu pööratud muusikale ja artistidele. Selles mõttes ootan ma väga neid esinemisi veebruaris.

 Jah, ja seal kuuleb ansambli viiulimängija ja solist Eeva Talsi lõpuks ise ka oma häält, sest ma olen aru saanud, et väiksema publiku ette võib ta minna ka siis, kui hääl on ära, sest teie lugusid teatakse peast ning publik laulab Eevast üle!

[Naerab.] Jah, nii on olnud päris palju kordi.

Millal on Curly Stringsi sünnipäev?

Ma ei oskagi seda öelda… Täitsa lõpp! Möödunud aasta oli nii tihe ja maruline, et see aeg, mis oli enne meie tähelendu, tundub olevat väga kaugel. Kummaline on mõelda, et aasta tagasi meil veel seda lugu “Kauges külas” ei olnud.

Ansambli sünnipäev paika panna jääb sulle koduseks ülesandeks, muidu magate ühel heal päeval oma 10. tegevusaasta juubeli maha!

Igatahes oli see Viljandi lõikuspeol, kui mõte hakkas sellise ansambli moodustamise suunas liikuma. Siis läks veel aega, enne kui proovideni jõudsime. Aasta aega tegime proove, ilma et oleksime kontserte andnud. Seejärel tuli paar kontserti ning sai valmis lugu “Üle ilma”, mille saatsime “Eesti laulu” konkursile. Žürii praakis selle välja, kuid naljakas on see, et üks välismaa produtsent, kes kuulis meid esinemas festivalil Tallinn Music Week, ümises seda lugu ning ütles, et see on tõeline eurolugu, et see oleks võinud “Eurovisiooni” võita.

Curly Stringsi  Facebooki lehekülg kogub fänne uskumatu kiirusega. Alles te tulite avalikkuse ette, kui juba on 10 000 fänni koos. Fänne tuleb uksest ja aknast!

 Pärast R 2 aastahiti võitu tuli iga päev veel mitusada like’i juurde.

Te toimetate oma kodulehel, te toimetate oma Facebooki kontol, te vastate kirjadele, te müüte plaate ja fännisärke, te korraldate kontserte − te teete seda kõike ise, nagu ma olen aru saanud.

 Jah, meil on niimoodi ära jaotatud, et Jalmar [Jalmar Vabarna, ansambli kitarrist − T.L.] tegeleb Facebooki kontoga, Eeva vastab kirjadele, Taavet [Taavet Niller, ansambli kontrabassimängija − T.L.] tegeleb plaatide ja särkidega ja mina nagu ei teegi midagi. [Naerab.] Tegelikult plaanime me turundus- ja kontserttegevust kõik koos. Viimasel ajal on tulnud kontserdikorraldajatelt palju pakkumisi, kuid me tahame ikkagi ise teha. Korra oleme selles ka kätt proovinud, kui korraldasime maal Eeva isakodus suvelõpukontserdi, kuhu tuli meie üllatuseks 1800 inimest. Mõtlesime, et kui tuleb 500, on ka hästi. Meile meeldib ise kontserte korraldada, siis tead täpselt, mis toimub, ning saad seda sündmust tervikuna kujundada. Nii on põnevam. Ka need esinemised kontserdisaalides korraldame me ise, viies täide oma  unistust esineda väga hea heli- ja valgustehnikaga kohtades. See on eneseteostus, mis võib viia meie kunsti uuele tasemele.

Kas ma mäletan õigesti, et seal maal Eeva isakodus toimus ka teie debüütalbumi “Üle ilma” salvestamine?

Just, talumaja suures toas, helimees oli sellega päri. Seal on hea rahulik ning ruumi akustika mõttes väga mõnus mängida. Nädalakese olime paigal.

Curly Strings pidi minema aasta alguses Kariibi mere saartele akusid laadima. Otse loomulikult olete te selle ära teeninud, kuid millal te sinna jõuate, kui juba 8. jaanuaril on Raadio 2 aastahiti auhindade üleandmine ning 15. jaanuaril toimub Eesti muusikaauhindade gala, kuhu te olete palutud esinema? Pealegi − siis oleks küll midagi väga valesti, kui te sealt auhindadega tagasi ei tule.

Pärast seda me lähemegi ning alustame kontserdimajade tuuri uue energiaga.

Lugeja lööks mu maha, kui ma ei küsiks sinu ja Eeva lokkide kohta. Et kas need on ikka ehtsad või krutite mõlemad igal hommikul endale krussis soengut pähe.

[Naerab.] Ehtsad. See on jah naljakas, et meil mõlemal on sellised juuksed. Ma ei tea, kas see on kokkusattumus. Võib-olla ei olegi.

Ansambli nimi, mis eesti keeles kõlaks Krussis Keeled, oleks võinud sama hästi olla Krussis Juuksed!

“Keeled” sellepärast, et me mängime ansamblis kõik keelpille. Aga “krussis” viitabki nii meie juustele − tegelikult on ka Jalmari juuksed krussis, ta ei viitsi neid lihtsalt pikaks kasvatada − kui ka ootamatutele keerdkäikudele ja trikitamistele meie muusikas, selle lõbusale meeleolule.

Su vanemad Riina ja Andrus Talsi laulavad Püssi segakooris Poolkuu, mis on Ida-Virumaa koorimuusika lipulaev. Kas terve su pere on musikaalne ja laulab jõulude ajal kokku saades, nii et lagi paigast?

Jah, me käime jõulude ajal alati vanaisa ja vanaema juures Kiviõlis ning vanaema on suur lauluinimene, kes hoiab meie peres  traditsiooni laulda selliseid ilusaid jõululaule nagu “Püha öö” ja “Sa tuled taevast ülevalt”, mitte lääne svingi jõululaule.

Sina elad Eevaga Tartus, teine pool ansamblist elab Viljandis, kuid teil pole sinna asja mitte ainult sellepärast: teist mõlemast on saanud ka õpetaja.

Viljandi on nii mõnus koht, et nii või teisiti tahad sinna minna. Aga asja on ka. Ma õpetan Viljandi kultuuriakadeemias pärimusmuusikutele kitarri ja improvisatsiooni. Iga nädal käin korra seal. Eelmisel ja üle-eelmisel aastal õpetasin mandoliini. Elleri-muusikakoolis õpetasin sel semestril ka džässmuusika ajalugu. Nii et jah, möödunud sügis oli väga pedagoogiline, aga mulle see meeldib. Eevaga on sama, ka tema on aktiivne pedagoog, õpetades viiulimängu nii Viljandi kultuuriakadeemias kui Elleri-muusikakoolis, kus suuresti tema eestvedamisel tehti algust pärimusmuusika õppesuunaga. Kevadel on sisseastumiskatsed, kõik on oodatud.

Kuigi sa jagad ennast Tartu ja Viljandi vahel, pole su side Ida-Virumaaga katkenud.

Absoluutselt mitte! Kui meil on Eevaga mõned vabad päevad, katsume ikka mu vanematele külla sõita. Meile väga meeldib seal.

Kiviõli uhke suusamägi on ära proovitud?

Ikka. Ka nüüd jõulude ajal saime seal ära käia.

Hästi palju noori elab niisama koos. Eeva perekonnanimi ütleb aga ära, et teie olete ametlikult abielus. Kuidas sa teda kosisid? Laskusid ühele põlvele ja palusid ta kätt?

Jah, ikka nii nagu peab. Aasta pärast olid pulmad. Ma ütlen seda kõigile, kes elavad niisama koos: tehke üks äge pulmapidu! Selles on vägi sees. Lööge lokku, nii et kogu maailm teaks: need kaks inimest on nüüd paar. Soolaleivapeoga on sama lugu. Kui sa lähed uude koju, ka siis peab tegema natuke mürglit, et maja saaks aru: uus pererahvas on tulnud.