Linnamäe lauda lambad vajavad hädasti ja Kohaliku elaniku kaebus Tudulinna vallavanema lammaste halbade pidamistingimuste peale tõi kohale nii “Aktuaalse kaamera” kui veterinaarkeskuse esindajad.
Pühapäevane ETV uudistesaade “Aktuaalne kaamera” esitles videolõiku Tudulinna vallavanema Andrus Tossu lambapidamisest, mis mõneski mõttes paremat soovida jätab: ammu pügamata paksu villakasukaga loomad, neile ohtlikuks saada võiv rämps laudas, loomakondid metsa all.
Uudistesaade sai asjast teada kohaliku elaniku telefonikõnest. Korrektsuse huvides teavitasid teleajakirjanikud kuuldust ka Ida-Virumaa veterinaarkeskust.
Kaks erinevat lauta
Lammaste pärast muretsenud ja helistanud inimene viitas kehvadele loomapidamistingimustele, mille tõttu lambad on näljas ja surevad ning põllul vedelevad korjused.
Ida-Virumaa veterinaarkeskuse juhataja Helgi Tepper sedastas, et näljas lambad kindlasti ei ole ja põllul ühtegi korjust vedelemas ka ei olnud, ent kaebus on sellegipoolest põhjendatud ja loomade pidamisega pole kaugeltki kõik korras.
“Vaatasime nii lauta kui loomi. Laut oleks tulnud ära koristada − seal oli niisugust rämpsu, millega lambad võivad oma jalgu vigastada. Samuti olid lambad pügamata, aga otsest ohtu nende elule ei olnud,” kirjeldas Tepper nähtut.
Tepper märkis, et kontrollimist alustati vallavanema talu õuel olevast laudast ja seal oli pilt hoopis teistsugune: lambad pügatud ja laudas kord majas.
Lambakasvatus koomale
Põhjarannik on Andrus Tossu lambapidamisest pikemalt kirjutanud kahel korral: 2006. aasta veebruaris, kui Müüri talus täitus esimene aasta koos lammastega, ning poolteist aastat hiljem, kui põhikari oli kasvanud 450pealiseks ning omaks ostetud vanast Linnamäe laudast oli pool korda tehtud ja uted sinna üle kolitud ning oma, kasutusvalduses ja rendimaad oli kokku 190 hektarit.
Toss oli toona lootusrikas. Ütles, et eesmärk pole teab mis kasumit saada, vaid tulud-kulud nulli saada ning selleks tuleks põhikarja 400-500pealisena hoida.
“Elu on vahepeal muutunud,” tunnistab Toss nüüd. “2010 oli ka veel ilus aasta, aga siis hakkas allamäge minema. Tekkisid konkurendid, kes esitlesid end väikeettevõtjatena, ent on tegelikult suurettevõtete esindajad, ning hakkasid maid kokku ostma. Meie kandis on maad põllupidamiseks kehvapoolsed; veel 2008. aastal polnud kellelgi huvi siinkandis põllumajandusega tegelda ja põllud olid võsas − meiegi võtsime ju lambad alguses võsaga võitlemiseks. Siis aga läksid põllumajandustoetused magusamaks ja kuna kogu PRIA toetuste süsteem on üles ehitatud haritud põllupinna pealt makstavatele toetustele, hakkasid need ettevõtjad aastatel 2012 – 2013 pakkumistel üle trumpama. Hektari turuhind on siinkandis 2500 – 3000 eurot, nemad pakkusid tuhande võrra kõrgemat hinda.”
Sellest tulenevalt hakkasid tõusma ka rendihinnad, mis on nüüdseks Tossu hinnangul mõistlikust hinnast kaks korda kõrgemaks kerkinud.
“Vahepeal jõudsin 250 hektarini, nüüd on alla saja jäänud. Jääb veel vähemaks, sest loobun enamjaost rendile võetud maast.
“Paar mõistlikku maaomanikku on, kellega leping jätkub; kokku jääb mul kasutada siis 50-60 hektari kanti. Põhikarja on praegu alles jäänud 80 lammast, selle vähendan 30 – 40 peale − rohkem selle maaga ära ei toida.”
Toss müüb maha ka Linnamäe lauda, millele on juba pakkumisi tehtud (ikka needsamad ettevõtjad) − pole mõtet pidada lauta, mille juurde ei kuulu kröömikesti maad (peale laudaaluse maa). Alles jäävad lambad mahuvad talu oma lauta ära küll. Õigemini seal need juba ongi − need, kes korralikult pügatud. Kaebuse põhjustanud pügamata loomad lähevad riburada müüki.
Üle aasta pügamata
Lambaid on Müüri talus pügatud enamasti sügisel.
Sügisel pügamine on oluline seetõttu, et aasta esimeses pooles sündivad talled ema nisad kätte saaksid. Kui need sel ajal paksu villa sees oleksid, sureksid talled lihtsalt nälga.
Toss tunnistab, et Linnamäe laudas olevad lambad on juba üle aasta pügamata. Aga tallesid neil pole − selles karjas pole jääragi −, sest lambapidamist koomale tõmmates pole järeltulijaid nii palju vaja.
“See on minu viga,” võttis Toss omaks. “Sestsaati kui lambaid vähemaks jäi, pole me enam pügajat kohale tellinud, vaid üritanud selle tööga ise hakkama saada. Eelmisel sügisel jäi pool karja pügamata. Pügame neid nüüd enne müümist − kui elu peale müüme. Neid, keda lihaks müüme, pügavad juba ostjad ise, sest nende nahk läheb parkimisele.”
Toss tunnistab oma viga ka selles, et kevadel lume alt välja sulanud lambaskeletid ühte hunnikusse kogus, mitte igaühele eraldi Väike-Maarjast autot järele ei tellinud, nagu seadus ette näeb.
“Tegelikult tuleb surnud lammastest loomaarsti teavitada; ilma tema tõendita ei võeta Väike-Maarjas ühtegi looma vastu,” ütles Helgi Tepper. “Nende lammaste jäänuste põhjal surma põhjust enam öelda ei saa, aga tõendit on sellegipoolest vaja.”
Eripära, mitte näljanõrkus
Uudislõigus näidati pikalt ja korduvalt üht laudapõrandal pikali olnud lammast, kes üritas end jalgu rapsides tulutult püsti ajada. Selle põhjendamine nälja ja nõrkusega oli küll ilmselge liialdus − vabapidamisel lambad, kes saavad tahtmist mööda minna laudast välja värsket rohtu sööma (“Kord nädalas annan neile kaera ka, vitamiinid ja mineraalid lisaks,” ütles Toss), pole kindlasti näljas.
“Lammastel on selline eripära, et nad keeravad end mõnikord selja peale ega saa siis ise enam püsti. Kui kuue-seitsme tunni jooksul keegi neil keerata ei aita, sureb loom lihtsalt ära. See näidatud lammas on praegu elus, aga ei võta jalgu alla. Täna tuleb loomaarst vaatama, siis selgub, kas temast saab veel elulooma või mitte,” selgitas Andrus Toss eile.
Teiste lambakasvatajatega suhelnud Helgi Tepper kinnitas Tossu räägitut.
“Miks lambad nii teevad, ei osata öelda, aga kalduvus end selja peale keerata olevat suurem laia seljaga loomadel. Praegusel juhul aitas sellele kindlasti kaasa paks villakiht looma seljas.”
Tepper märkis, et Müüri talu lambakasvatuse suhtes alustatud menetlus on alles pooleli, aga rikutud on seal mitut loomapidamise nõuet ning omanikule on juba antud korraldusi tegutsemiseks.
Rohkem märkamist
Ida-Virumaa veterinaarkeskusele oli see üle väga pika aja esimene suurloomade pidamisega seotud kaebus.
“Väikeloomade − põhiliselt kasside ja koerte pidamistingimuste üle kaevatakse meile umbes kord nädalas; põhjendatud on neist kaebustest alla veerandi. Inimesed võiksid ka suurloomade puhul tähelepanelikumad olla,” ütles Tepper.
Suurloomade regulaarset kontrolli teevad volitatud veterinaararstid kord kolme aasta jooksul, piimafarmides kord aastas. Loomade pidamistingimuste kohta pole neilt veterinaarkeskusse negatiivset infot tulnud.