Warning: count(): Parameter must be an array or an object that implements Countable in /data03/virt1864/domeenid/www.pohjarannik.ee/arhiivpr/wp-content/plugins/adrotate-pro/adrotate-output.php on line 687
Saada vihje
Tanja Izotova hing ihkab lavale tagasi (0)
Tanja Izotova. 

Kas see Tanja Izotova, kes töötab Narva linnavalitsuses personaliinspektorina ning oli tänavu nelja lapse emana kutsud pealinna emadepäeva pidulikule kontserdile − kas see on seesama Tanja, kes oli Otsa-koolis Jaak Joala lemmikõpilane?

See on seesama Tanja, jah.

Kuhu aeg kadus?

Narva linnavalitsuses töötab ta juba 16 aastat. “Kontorirott, mis kontorirott,” ütleb ta enda kohta. “Arvuti ja hunnik pabereid.”

Paljud narvalased tunnevadki teda vaid kui haridusosakonna personaliinspektorit ega tea tema lauljakarjäärist midagi, seda enam, et see toimus Tallinnas.

Neid üllatunud nägusid siis, kui ta on palutud mõnele linna pidulikule üritusele hoopis laulma… Inspektor Izotova ja laulab?!

Tegelikult esineb ta häbematult vähe, sest aeg on kulunud kõige muu kui laulmise peale.

Tanjal on neli last: 15aastane Aleksandra, aasta noorem Alan Marek, 8aastane Angelina ja pere pesamuna – 3aastane Adam Adrian.

Seega pole küsimust, kuhu on Tanja aeg kulunud, kui arvestada veel seda, et neljanda lapse ootel lõpetas ta cum laude rakenduskõrgkooli, kus õppis majandust.

Neli last on neli last – kooliaasta alguses tähendab see üksjagu peamurdmist, enne kui kõiki rahuldav logistika paika saab. “Tänapäeval on lastel nii kiire, et neil pole seda poolt tundigi kusagilt võtta, et ise koolist huvikooli jalutada,” märgib Tanja, tuues näiteks oma vanema tütre, kes pärast kooli kiirustab kunstikooli ning jõuab sealt koju alles pärast kaheksat. Hommikul on tüdruk aga kell viis kõps üleval, et õppima hakata, sest käsil on põhikooli lõpuklass ning eksamid tulekul. “Mul on tänapäeva lastest kahju, sest nad rügavad hullemini kui täiskasvanud.”

Kindla käega ema

Neli last on neli last – üks tahab televiisorit vaadata, sel ajal kui teine tantsida, üks tahab puhkepäeva hommikul kauem magada, teisel uni läinud. “Hullumaja,” naerab Tanja, kelle kasvatus on tegelikult väga kindlakäeline.

Lahkarvamuste korral ei hakka ta sõnasõda pidama ja enda tahtmist peale suruma, vaid võtab aja maha. “Igaüks läheb oma tuppa ja mõtleb järele. Kui see ei aita, mõtleme veel. Kui ma hakkaksin käskima, et nii peab, tekitaks see lastes ainult trotsi. Teine asi on, kui nad ise jõuavad selle arusaamiseni.”

Tanja, kes on küll valmis oma lastega alati koos lustima, neid üleliia ei hellita: koolilapsed saavad hommikul ise söönuks, ilma et ema peaks neile külmkapi avama. “Ma olin ise lapsena väga iseseisev ning tahan, et seda oleksid ka mu lapsed.”

Tanja, kes tegeleb koos abikaasaga ka ettevõtlusega, on mõnikord üle nädala kodunt eemal. Pesamuna viiakse siis vanaema juurde, 3. klassis käiv Angelina vanavanaema juurde, vanemad lapsed aga saavadki ise hakkama.

See vanavanaema on 90aastane Tanja vanaema. “Reipam kui mina!” tõdeb Tanja, kel on vanaemast olnud abi kõigi nelja lapse puhul. “Temata ma polekski hakkama saanud.”

Vanaema armastab oma lapselapselapsi ja nemad teda. “Mõnikord kui läheb vanaema pärast jagelemiseks, et kelle vanaema on ta rohkem, olen ma sunnitud meelde tuletama, et tegelikult on ta üldse minu vanaema,” märgib Tanja lõbusalt.

Koduste pidude ajal, kui mängitakse pantide lunastamist, ei jää see vanavanaema kõrvale ka siis, kui tuleb 15 korda hüpata!

Kõrged nõudmised

Naine, kes on laste kõrvalt lõpetanud kõrgkooli ja töötab mitmel rindel, võiks endale aeg-ajalt pai teha – et küll ma olen tubli. “Mitte võiks, vaid peaks, kuid mul on sellega raskusi,” muigab ta. “Ma olen väga enesekriitiline ning püüdlen pidevalt paremuse poole. Viielise südroom, pole midagi teha. Ühest küljest on see hea, kuid ma teen sellega ise endal elu keerulisemaks – oma kõrgete nõudmistega enda ja teiste vastu. Sõbrad ütlevad ka, et õpi kõigepealt ennast armastama.”

Kriitiline oli Tanja Tallinna päevil ka oma laulmise suhtes ega tahtnud kiidusõnu hästi uskuda.

Kiitjate seas oli ka ta õpetaja Otsa-koolis – Jaak Joala, kes pidas teda väga andekaks.

Mõni aeg tagasi võttis Tanjaga Facebookis ühendust üks Joala ande austaja ning saatis talle helisalvestise, kus Tanja laulab oma õpetajaga. “Me suhtlesime temaga veel enne Jaagu surma. Ta palus talle tervitused edasi anda, aga nii ma ei jõudnudki.”

Matustel oli Tanjal kahju, et polnud oma õpetajaga viimastel aastatel suhelnud. “Ei osanud mõelda, et ühel päeval teda lihtsalt enam pole.”

Nostalgia

Kui veel mõned aastad tagasi polnud Tanjaga laulja karjääri jätkamisest mõtet rääkidagi, siis nüüd on olukord teine. “Selline nostalgia on peal, et hommepäev läheks, kui keegi kutsuks,” tunnistab ta. “Varem mõtlesin, et laulan, siis laulan; ei laula, ei laula − katki pole midagi. Tegelikult on aga nii, et kui jumal on sulle midagi andnud, siis oleks patt lasta sel raisku minna. Varem ma selle peale ei mõelnud.”

Nii et kui Tallinnast peaks keegi helistama, et Tanja, hakkame siin muusikali lavastama ning mõtlesime ka sinu peale… “Kohe läheks! Ma saan aru, et saaks olema keeruline, kuid see oleks huvitav – püstitada endale eesmärk, mis oleks igapäevastest ülesannetest palju suurem ning võimaldaks jälle tegeleda loominguga. Mu hing ihkab lavale, see annaks elule uue mõtte.”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.

Warning: count(): Parameter must be an array or an object that implements Countable in /data03/virt1864/domeenid/www.pohjarannik.ee/arhiivpr/wp-content/plugins/adrotate-pro/adrotate-output.php on line 648