Nii Elise Jalonen ja Siim Prave Jõhvi gümnaasiumist kui Anastassia Lobatšjova Kohtla-Järve Ahtme gümnaasiumist leiavad, et Ida-Virumaa on sirgumiseks tore paik, ning keegi ei välista siia naasmist pärast kõrgkooli lõpetamist.
MATTI KÄMÄRÄ 

Põhjaranniku toimetust austasid oma külastusega kolm toredat elluastujat − Anastassia Lobatšjova Kohtla-Järve Ahtme gümnaasiumist ning Elise Jalonen ja Siim Prave Jõhvi gümnaasiumist −, et kõnelda oma kooliajast, mis kohe lõpeb, tulevikuplaanidest ja maailmast, kuhu nad peavad oma kena ja isikupärase pesa punuma.

Igal aastal on erinäolised lennud, mitte vaid ses mõttes, et Siim on sündinud tiigriaastal ning Elise ja Anastassia on Jänesed − muidugi mitte julguse puudumise tõttu.

Suur vabadus 

“Jänesed ikka kontrollivad,” väidab Elise. “Olen hakkama saanud − tundub, et Tiiger võib Jäneste keskel ellu jääda!” naljatab Siim.

“Klassis saadakse ju hakkama: kõik on erinevad inimesed, aga eks eri iseloomud tuleb kokku sobitada; harjuda, et ongi erinevad inimesed, ja sa lepid sellega, et igaüks on omamoodi. Leiad ikka ühise tee ja kooskäimise,” filosofeerib Elise.

Mis tunne valdab praegu, kui tosin aastat kooli on selja taga? “Saime eile matemaatikaeksami tulemuse teada [intervjuu on tehtud 19. juunil − T.K.] − keda see rõõmustas ja keda mitte, aga lõpetamiseni on jäänud kaks päeva. Kuna pere tuleb kokku ja ema planeerib pidu, on palju sagimist ja mul on hirm, et ei jõua hetke nautida − et see lihtsalt libiseb mööda. Ikkagi nii suur sündmus elus!” räägib Elise.

“Eksamitulemus lõikaski gümnaasiumiosa elust välja ja nüüd on huvitav tunne. Ei kuulu veel ülikoolimaailma ja pole enam gümnaasiumiga seotud. Kulged kuidagi − kuni on vaja vastu võtta järgmised otsused. Ja äärmiselt palju vabadust − tee, mis tahad,” kirjeldab Siim.

“Isegi kui vanematele ei ütle, võin juba homme sõita Austraaliasse või kuhu tahes. Kui pärast põhikooli on väga vähe neid, kes ei lähe edasi õppima, siis gümnaasiumi järel on suur vabadus,” lisab Elise.

“Uskumatu, et juba praegu võin vastu võtta tulevikuotsuseid − ka selle kohta, kelleks tahan saada. Pelgan veidi seda, kas mu otsus on ikka õige. Mis siis, kui astun sisse ja mulle ei meeldi?” räägib Anastassia.

“Kerge on sattuda selle lõksu, et kardad otsuseid teha. Mis eriala minna õppima − et kui ma valin näiteks ajakirjanikutee, pean olema elu lõpuni ajakirjanik. See pole nii ja seda pole vaja karta. Kui sa isegi lähed õppima seda, mida hiljem ei taha, ja vahetad eriala − mina usun küll, et tegemist pole ajaraiskamisega. Isegi kui ma töötaksin aasta aega ja loobuksin, oleksin ikka aastaga midagi õppinud.

Kas ma õpin, töötan või lähen maailma avastama, ma ikkagi arenen ja sellest saab minu pagas, mille kaasa võtan. Tuleb teha otsus, mida südamest tunned, ja mitte karta. Võib-olla tahan olla nagu hunt Kriimsilm, kes katsetab erisuguseid asju. Kui saad selle pinge maha, et “see on elu lõpuni”, on lihtsam valida,” leiab Elise.

“Veidi skandaalne kool” 

Kas see, mida kool andis, on piisav ettevalmistus järgmiseks etapiks? Siim on rahul sellega, mille gümnaasiumist sai. “Kindlasti on aineid ja alasid, mida oleks võinud paremini või rohkem õpetada ja õppida, aga pole tunnet, et olen millestki ilma jäänud. Ülikooli minekuks täiesti piisav,” leiab Siim.

“Meie kooli lugu oli alguses veidi skandaalne. Võib-olla ma vaatan kõike positiivselt, aga me pidime enda eest seisma, meil oli nii palju vaidlemist − see on kasuks tulnud, ehkki õppekavas seda polnud. Õppisime sellest, et käisime juhtkonnale oma argumente esitamas ja muutusime klassiga selle kaudu väga ühtehoidvaks.

Näiteks küsimus, kuidas peaks söökla järjekord töötama − me ikka võtsime oma arvamuse ja läksime ning ütlesime oma sõna sekka. Iga kord, kui olid probleemid, argumenteerisime omavahel ja see oli meile võimalus nõnda otsedemokraatiat õppida,” ütleb Elise. Siim leiab, et selline asi poleks olnud võimalik, kui poleks olnud tegu täiesti uue kooliga.

Anastassiale meeldis, kuidas tema kooli õppetöö oli korraldatud. “Õppisime matemaatikat pidevalt koos A-klassiga − tänu sellele olid meil nendega head suhted, aitasime üksteist ja lasime maha kirjutada. Samas oli meil kasutuid kursusi. Näiteks läbisin kursuse “Põlevkivist Lexuseni”, mida õpetati Kohtla-Järve kolledžis, kus paljud õpetajad rääkisid põlevkivist. Tegu oli minu meelest erakordselt igava kursusega, kus kulutasime lihtsalt püksitagumikku. Kõige kurvem, et meie käest ei küsitud, kas meil on seda vaja. Kahjuks meil ei lastud argumenteerida − nagu Jõhvis.”

Olulised on huviringid 

Elise lisab, et tema hariduse hulka kuulub ka see, mida ta on väljaspool kooli teinud. “Lastevanemad võiksid toetada ja austada seda, et ei pea jääma kooliharidusse kinni − huviharidus on väga olulisel kohal, et sul oleks gümnaasiumi lõpuks huvid välja arenenud, et sa oleksid erisuguseid asju katsetanud ja teaksid, kuhu edasi minna.”

Anastassia on Elisega nõus: “Isiklik areng on nagu allikas ja kui sinna seada takistus, saab sellest soo. Tasub käia eri huviringides ja areneda.” Siim on käinud laulmas ja sai tänu sellele suurel laulupeol osaleda. Ta on lõpetanud muusikakooli, mis on andnud palju musitseerimisvõimalusi.

Elise on põhikoolist käinud laulu- ja tantsuringides, õppinud muusika- ja kunstikoolis, osalenud käsikellade ansamblis, käinud trennides: korvpalli omas suisa viis aastat, peale selle kergejõustiku-, suusa- ja aikidotrennis. Samuti jõudis ta osaleda õpilasesinduses ning olla Ida-Virumaa noortekogu juht. Lisaks on ta neljal kohal töötanud. “Sealt saab nii palju kogemusi! Olen koolisüsteemi reformimise poolt, et kool oleks palju õpilasesõbralikum,  et ei pandaks pelgalt hindeid − et arvestataks ka asju, mida õppeplaanis pole.”

Anastassia käis algkoolis tantsimas, hiljem tegeles kergejõustikuga kaheksa aastat. “Mullu oli trauma, mille tõttu pidin spordist loobuma, ja siis hakkasin tegelema fotograafiaga. Tänu sellele valisin ka tulevikuelukutse. Pole tähtis, mis ringis sa oled käinud − kasu saad sellest tulevikus nagunii.”

Elise lõpetas põhikooli Toilas ja sestap pole talle oluline, kas ta on lõpetanud Jõhvi gümnaasiumi esimese või ligi sajanda lennu. “Ma ei seosta ennast vana kooli ajalooga, sest ma pole sealt pärit.”

“Mina olen küll Jõhvi põhikooli ja vana gümnaasiumi patrioot ja tahaksin, et oleks lendude järjepidevus,” räägib Siim.

Tulevikuplaanid 

Anastassia plaanib edasi õppima minna reklaami ja kujunduse valdkonda. Kooli uus huvijuht palus tal kord kujundada ühe viktoriini diplomi ja see töö meeldis talle väga. Rajaleidja karjäärinõustajad soovitasid talle reklaamierialaga seoses kunstiakadeemiat või Tallinna ülikooli. Kõik sai tema meelest aga alguse sellest, et vanemad kinkisid 18. sünnipäevaks fotoaparaadi. Ühe võimalusena kaalub ta ka programmeerimiseriala Tallinna tehnikaülikoolis. “Tuleks valida eriala, mis tõmbab, mille vastu tunned kirge − nagu minule on graafiline disain.”

Siimu esimene valik on Tartu ülikooli meditsiiniteaduskond ja teisteks valikuteks geenitehnoloogia või ajakirjandus ja kommunikatsioon. Samuti loodab ta, et vaatamata erialale, mida õppima asub, saab ta jätkata musitseerimist ja näitlemist. Samuti loodab ta, et tulevikus omandatud haridusele vaatamata võib ta kunagi ka õpetajana klassi ees seista − kas või programmi “Tagasi kooli” raames.

Elise plaanib oma vanemate jälgedes minna õppima geograafiat. Teine valik oleks meedia. Samuti tahaks neiu jätkata näitlemist, mitte küll professionaalina, ja osaleda eelmainitud haridussüsteemi reformimises.

Millisena näevad ellu astuvad noored maailma, mis iga päevaga muutub? “Maailm on maru põnev ja avatud − tahaks väga asuda ses suuremas maailmas juba tegutsema, laineid lööma ning teha midagi head ja lahedat,” ütleb Siim.

Elise arvab, et noortele on kõik teed lahti. “Maailm tundub väike, meil on vabadus minna ükskõik kuhu ja seada end sisse ükskõik kus − kas või Aasias. Samas oleme uus põlvkond, tolerantsemad kui eelmised põlved − oleme elanud teistsuguses keskkonnas ja vabaduses.”

Anastassia arvab samuti, et võimalused on varasemaga võrreldes suuremad. “Võib suhelda ja reisida paikadesse üle maailma. Samas on meie maailm väga tehniline ja oleme paljuski sõltuvad internetist.”

Elamisväärne Ida-Viru 

Kas Ida-Virumaal sündimine on inimesele kasuks või hoopiski miinuseks? “Üks toredamaid asju on see, et siin on mitmekultuuriline keskkond ning eestlased ja venelased käivad tihedalt läbi. See annab hea ettevalmistuse teisest kultuurist inimestega suhtlemiseks,” leiab Siim.

Elise ütleb, et maakond annab ka noortele võimaluse paljut korda saata. “Alustasime sõpradega Seiklusmaa TV tegemist. Mujal poleks see nii lihtne olnud − meil on palju võimalusi särada.”

“Venekeelse õpilase seisukohast on Ida-Virumaal vähe võimalusi keelepraktikaks − Tallinnaga võrreldes puutud vähem kokku eestikeelse keskkonnaga. Aga kui sa oled õppimisele keskendunud, võid Ida-Virumaalgi leida õige keskkonna: suhelda eestlastega, kuulata eestikeelset raadiot, lugeda eesti raamatuid. Mulle meeldib, et Ida-Virumaal on mitmepalgeline ja ilus loodus: meil on Soome lahe kallas, Peipsi järv, palju paiku puhkamiseks.”

Noored ei välista, et nende elu ja töö on tulevikus Ida-Virumaaga seotud. “Minu põhimõte on “Käi ära ja tule tagasi!”. Ida-Viru on tore paik, kuhu naasta, kui olen vana ja mul on lapsed. Elukeskkonnana on siin väga super elada − näiteks Toilas mere ääres. Siin on tore kasvatada peret ja elada idüllilist elu,” leiab Elise.

Anastassia tunnistab, et unistas lapsena üldse Eestist lahkumisest. “Praegu olen otsustanud Eestisse jääda. Kogemuse mõttes võiks paar aastat võõras riigis elada. Olen suhelnud inimestega, kes on mujale kolinud, ja nad tunnistavad, et kodumaa tõmbab. Igatsed hoovide järele, kus oled kolanud, kus oled jalgpalli järel jooksnud. Minu elukoht hakkab sõltuma eelkõige sellest, mis tööd teen. Kindlasti hakkan Ida-Virus käima: siin on mu vanemad, vahest jäävad siia mu sõbrad. Kindlasti jäävad siia mälestused, mida tahaks aeg-ajalt värskendada.”