Andrei Škaleta soovib muuta JK Järve samm-sammult tugevaks laia püramiidiga jalgpalliklubiks, mille esindusmeeskond mängiks kolme-nelja aasta pärast meistriliigas.
MATTI KÄMÄRÄ 

Kohtla-Järve jalgpalliklubi JK Järve eestvedajale Andrei Škaletale on jalgpall olnud suur hobi sellest ajast, mil ta end mäletab. Nüüd pingutab ta selle nimel, et Kohtla-Järvel oleks tugeva noortesüsteemiga jalgpalliklubi, mille esindusmeeskond saaks üheks linna visiitkaardiks.

Kes tuleb seekord jalgpalli maailmameistriks?

Favoriite on palju, näiteks Brasiilia, Hispaania, Argentina ja teisedki suured jalgpallimaad. Ma ei usu eriti, et võidab keegi, kes pole varem veel maailmameistriks tulnud. Kui keegi nendest suudab üllatada, siis eelkõige ehk Belgia.

Kui palju MM teie tavapärase elurütmi kuuks ajaks sassi lööb?

Püüan võimalikult paljusid mänge vaadata, kuid kõiki töö tõttu ei õnnestu.

Enamik jalgpallisõpru elab lihtsalt oma lemmikutele kaasa: rõõmustatakse, kui omad löövad värava, ja kurvastatakse, kui läheb vastupidi. Mida teie jälgite?

Vaatan mänge eelkõige treeneri pilguga. Milliseid taktikalisi mänguplaane koondised kasutama hakkavad. Kuidas nad mängu jooksul neid kiiresti vahetavad. Milliste skeemidega liigutakse kaitsest rünnakule, kuidas otsitakse väljakul vabu tsoone, millal mängitakse lühikeste, millal pikkade söötudega.

Tänapäeva jalgpallis asuvad kaitsjate, poolkaitsjate ja ründajate liinid tihedamalt koos, nende vahel ei ole nii palju vaba ruumi kui varem. Jalgpall on muutumas üha rohkem maleks või täpsemalt isegi välkmaleks, kus tuleb mitu käiku ette näha ja tajuda kogu mänguplatsi ning reageerida kiiresti. Tippmängijate puhul ei piisa ainult sellest, et nad on kiired ja osavad. Nad peavad olema igas mõttes targad, oskama kiiresti mõelda ja teha otsuseid. Kahemehed ei löö jalgpallis läbi enam isegi mitte amatööride tasandil. Meeskondlikku tegutsemist on samuti üha rohkem.

Sageli otsustab mängu saatuse siiski meeskondade liidrite individuaalne meisterlikkus.

Seda küll. Platsil võib juhtuda igasuguseid ootamatuid juhuseid, mis määravad mängu käigu.

Kuid hinnatakse väga ka mängijaid, kes suudavad mängu jooksul vahetada positsioone. Hoida vastast tema oma väljakupoolel pikalt surve all, et mitte anda aega rünnaku ülesehitamiseks. Näiteks Manchester Citys [Inglismaa tänavune meister] on mängijatele seatud ülesanne, et palli kaotamise korral tuleb see samas tsoonis hiljemalt seitsme sekundiga tagasi võita. Mängu tempo tõuseb pidevalt. Kõik see eeldab ka mängijatelt üha suuremat füüsilist vastupidavust.

Mulle meeldib, et praegu on jalgpallis taas aeg, kus võidavad enamasti ründava stiiliga meeskonnad.  See on vaatemänguline.

Kui palju sellest, mida näitavad maailma tippkoondised MMil, on teil võimalik oma klubis üle võtta?

Me tutvume põhjalikult MMi mängude detailise analüüsi ja statistikaga ja eks siis  hindame, mida MMil edu toonud suundadest on meile jõu- ja võimetekohane kasutada.

Tippmeeskondades töötavad analüütikud võtavad peenete arvutiprogrammide abil iga mängu täiesti pulkadeks lahti. Kui palju te JK Järves seda teete?

Meilegi on pakutud mitmesuguseid mängu analüüsi teenuseid. Saadad kohtumise video ära ja saad 50-leheküljelise detailise raporti vastu. Meie klubil selle ostmiseks praegu vaba raha pole,  aga tean, et näiteks kõik Eesti meistriliiga meeskonnad kasutavad seda. Meil teeb mängu analüüsi video põhjal praegu ära treener.

Tegite mullu läbi jalgpallitreeneri Euroopa kõrgeima võimaliku kvalifikatsiooni ehk Pro-litsentsi kursused. Mida selleks tuli teha?

Tegin selle kursuse Lätis. Et sinna pääseda, peab olema kõrgharidus ja ka mõne oma maa kõrgliiga meeskonna juhendamise kogemus. Komisjonis, mis valis kursusele pääsejaid, oli ka näiteks Aleksandr Starkovs [tema juhtimisel jõudis Läti koondis EMi finaalturniirile ja ta on olnud ka Moskva Spartaki peatreener]. Ega lätlased mu peale väga hästi ei vaadanud, kuna võtsin ilmselt kellegi koha ära.

Õppeprotsess oli väga huvitav. Kahe aasta jooksul tuli osaleda paljudel nädalastel õppetsüklitel, kokku 400 õppetundi. Õppetöö toimus sageli samal ajal, kui olid koondise mängud. Olime nädala Šveitsis ja Türgis.  Kursuse rühm oli väike, vaid 12 inimest. Pidime pidevalt lahendama taktikalisi ja analüütilisi ülesandeid. Saime koduseid töid, tegime eksamid. Pidime pakkuma välja treeninguteks harjutusi, mängudes tekkinud probleemidele lahendusi jne. Oli palju rühmaarutelusid.

Pro-litsents on jalgpallitreenerite ringis omamoodi teaduste doktori kraad. Kui tahad treenerina midagi suuremat saavutada, siis ilma selleta ei ole sul midagi teha. Kui tahad treenerina areneda ja uute suundadega kursis olla, siis tuleb see läbi teha.

Tippjalgpallurid teenivad meeletult suurt raha ja neile saab osaks tohutu  kuulsusesära. Mismoodi motiveerida mängijaid endast kõike välja panema amatöörmeeskonnas, kus jalgpalli mängimise eest palka ei maksta, mängijad õpivad või käivad tööl ja ohverdavad samas oma tervist ja vaba aega ning kodused nurisevad, et nädalavahetused kuluvad muudkui jalgpallile?

Ega see lihtne ole. Seetõttu on amatöörmeeskondadel vahel ka mõnikord probleeme mängudeks mängijate kokkusaamisega. Eks palju sõltubki treeneri oskusest mängijaid häälestada. Kuid ega kedagi mängima sunnita, nad teevad seda oma vabast tahtest, sest see meeldib neile.

Samas noortel peaks olema Eesti jalgpallist päris palju näiteid nii Mart Poomi, Ragnar Klavani, Joel Lindpere kui veel paljude teiste näol, et jalgpalli kaudu on võimalik elus väga palju saavutada. Päris hästi elavad ka need mängumehed, kes pole välismaa klubidesse jõudnud, kuid on Eesti tugevamates klubides olnud stabiilselt vajalikud mängumehed, nagu näiteks Kohtla-Järvelt pärit Andrei Kalimullin, kes on tulnud kümme korda Eesti meistriks.

Eesti tippklubides teenivad paremad jalgpallurid 3000 eurot kuus. Ega muudes valdkondades sellise palgaga palju töökohti pole. Kui pingutad ja arened,  siis tekivad võimalused pääseda ka välismaale. Agendid jälgivad noori andekaid mängijaid hoolega. See on noorte valik, kas püüda lüüa läbi jalgpallurina või minna näiteks kaevandusse tööle.

Olite palju aastaid Kohtla-Järve Lootuse kapten ja ka treener. Meeskond jõudis mitmel korral ka meistriliigasse, kuhu pidama jääda siiski ei õnnestunud.  Kui lugeda nende aastate uudiseid, siis ega Lootuse põli kerge olnud, ei jätkunud raha ega mängijaid, aga tahtmine oli tugev. Mis teid tollal innustas?

Oli tahtmine kogu aeg midagi tõestada, olla nii-öelda naabrist parem. Aga samas ka soov areneda nii mängija kui hiljem treenerina. Minu viga Lootuses, millest olen hiljem õppinud, oli see, et kogu tähelepanu ei tohi kuluda maja nii-öelda katusele ehk esindusmeeskonnale. Pikemalt tulevikku vaadates on tähtsam keskenduda vundamendile ehk noortetööle ja klubi püramiidi ehitamisele.

Praegu JK Järves püüan toonast viga vältida. Meil on praegu eri vanuseklassides 12  meeskonda ja kokku ligikaudu 200 last. Teeme koostööd teiste kohalike klubidega.

Mis teid ennast jalgpalli juurde tõi?

Jalgpall on mul kogu elu olnud suur hobi. Hoovis ajasime palli taga sellest ajast saati, kui ennast mäletan. Neljandas klassis viidi mind spordikooli trenni. Kohalikud meeskonnad, nagu Keemik, Kaevandus Estonia, millest hiljem sai Eesti Põlevkivi, olid sihiks, kuhu tahtsin jõuda.

Kas unistasite noorena ka profijalgpalluri elust?

Ühel perioodil Väino Viilupi ajal elasingi jalgpallurina nagu proff. Saime Eesti Põlevkivist palka, aga ei pidanud tööl käima, saime pühenduda jalgpallile. Teenisin noore poisina kaks korda rohkem kui mu vanemad. Elasime suure osa ajast treeninglaagrites Toila sanatooriumis. Toit oli prii. Kuid see aeg ei kestnud kaua.

Töötasin 15 aasta Oktoobri karjääris (hilisem Aidu karjäär) ekskavaatori masinistina. Pärast vahetust läksin jalgpalli mängima, kuna see pakkus mulle lõbu. Kuid lõpuks, kui olin hakanud rohkem tegelema ka klubi töö korraldamisega, sain aru, et mõlemat teha ei jõua − ööpäevas jäi lihtsalt tunde väheks. Hakkasin tööle jõudma üha sagedamini unisena. Läksin direktori juurde ja ütlesin ausalt, et pean valima, kas jalgpall või töö ekskavaatoril. Valisin jalgpalli.

Kuivõrd keeruline kunst on praegu Ida-Virumaal jalgpalliklubi majandamine?

On olnud väga raskeid aegu. Praegu on natuke lihtsamaks läinud. Saame raha nii jalgpalliliidult kui Kohtla-Järve linnalt, kes võimaldab lisaks kasutada ka linna spordirajatisi sümboolse raha eest, mis on väga suur asi. Nõutava tasemega treeneritele maksab palgaraha riik. Klubis on ka liikmemaks. Meie eelarve 125 000 eurot võimaldab ära elada, aga otsime pidevalt ka sponsoreid juurde. Kõige keerulisem on leida raha täiskasvanute võistkondadele.

Mulle meeldib, et jalgpalliklubi arendamine ei ole ainult ühe või kahe inimese töö, vaid see sõltub väga paljudest osapooltest: toetajatest, võimudest, oma klubi liikmetest. Taristu arendamine on möödapääsmatu. Omal ajal jäime teistest maha, sest meil polnud linnas kunstmuruväljakut. See tehti Ahtmesse. Nüüd oleks vaja sisehalli, sest mitmetel teistel võistkondadel on hallid, kus talvel harjutada, meil veel mitte. See annab eriti hooaja alguses silmanähtava eelise.

Olen olnud selle poolt, et ühendada neid jõude, kes tahavad jalgpalli arendada. Sellest oli ajendatud ka Lootuse ja Alko ühinemine, millest sündiski JK Järve. Väikestena ja omaette on väga raske midagi suurt korda saata. Samas ma usun, et Kohtla-Järve ja Jõhvi piirkonnas peaks olema üks suur ja tugev jalgpalliklubi.

Millised eesmärgid teil JK Järvega on − meistriliiga?

Esialgu tahame kerkida esiliiga A-tasandile. Esiliiga A- ja B-tasandi meeskondade tasemevahe ei ole väga suur. Aga meistriliiga on juba teisel pool kuristikku. Kui me tahame sinna jõuda, siis peame tegema selleks pika plaani vähemalt kolmeks-neljaks aastaks. See peab hõlmama eelarvet, mängijaid, staadioni ja paljusid muid asju. Klubi kui organisatsioon peab tervikuna tugevamaks muutuma. Peame kogukonda rohkem klubiga siduma. Ma ei näe mõtet pürgida meistriliigasse nõnda nagu omal ajal Lootus, kes ei suutnud sinna pidama jääda.

Mängite ise ka jalgpalli ja valmistute veteranide Euroopa liiga turniiriks, mis toimub juulis Kiievis.

Teen seda enda lõbuks. Mõned mu sõbrad Tartus, kes on käinud veteranide turniiridel, kutsusid mind. Loodame, et saame meeskonna kokku. Kiievisse on oodata 20 riigi võistkondi ja tulemas on ka päris palju endiste aegade tähti, nagu Oleg Blohhin, Aleksandr Tšivadze ja nii edasi. See on hea võimalus suhete loomiseks, mis tulevad ka klubile kasuks.

Olen ikka poistele rääkinud, et pärast mängijakarjääri lõpetamist ei tohi füüsilist koormust järsult alla tõmmata.  Selles mõttes püüan näidata ka ise eeskuju.