Urmas Laansoo ütleb, et on botaanik seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas.MATTI KÄMÄRÄ
Üle 30 aasta Tallinna botaanikaaias töötanud Urmas Laansoo tutvustab tõelise taimetargana oma põhjalikke teadmisi nii mitmes keeles ekskursioone juhtides, raamatuid ja artikleid kirjutades kui ka arvukate helistajate küsimustele vastates.
Veel mõni aasta tagasi võis teid päris tihti näha nii teleekraanil kui ajalehtedes taimemaailma teemadel sõna võtmas. Viimasel ajal olete kuidagi ära kadunud.
Olen hakanud sellistest pakkumistest ära ütlema, selline elu muutus tüütavaks. Kui ei saa rahulikult poes käia, tänaval liikuda ega trammis sõita, sest igal pool tullakse juurde, sakutatakse ja küsitakse. Telefoninumber on mul juba ammu salastatud; kui see veel avalik oli, siis isegi kell pool kaks öösel helistati. See oli pöörane. Ja kui ma võtaksin vastu kõik pakkumised minna matkajuhiks või esinema või veel kusagile, siis ma ei saakski enam oma tööd teha.
Kas elu on nüüd rahulikumaks muutunud?
E-postiga tuleb küsimusi ikka iga päev, nii välismaalastelt kui ka eestlastelt. Et mul on kodus mingi taim või nägin kusagil mingit taime, tahan teada, mis taim see on. Enamasti saadetakse pildid ka, aga sageli ei teata, mida on taime määramiseks vaja teada − vilja või õit või lehte või vart −, ja saja meetri kauguselt pildistatud puud nähes on ikka raske aru saada, mis seal täpselt on.
Küsimusi on seinast seina. Pöördumised intensiivistuvad kevade poole, kui maa hakkab sulama.
Isegi selline küsimus on olnud, et mul on kodus üks roheliste lehtedega taim, mis taim see on ja kuidas ma tema eest hoolt peaksin kandma. Või siis, et mul on kodus üks orhidee, mida ma temaga teen. Ütlen siis, et orhideesid on maailmas kakskümmend kuus tuhat liiki, tõsi, Eestis müüakse ainult 36 liiki, ja konkreetset liiki teadmata nõu anda eriti ei saa.
Küsimused on paljus aastaaegadega seotud; talvel küsitakse raagus puude kohta, kevadel külvamiste ja seemnete ja väetamiste, suvel kahjurite ja nende tõrje, samuti mürgiste taimede kohta.
Praegu on ju väga palju infot internetis mõne klikiga leitav, sealt oleks palju lihtsam vastuseid otsida kui kusagile helistama hakata.
See ei tähenda midagi, eriti toataimed ja troopikataimed on suhteliselt võõrapärased ja enamik inimesi ei tunne neid nii hästi kui botaanikud. Ja mittebotaanikul on internetist küllaltki keeruline infot leida. Näiteks täna helistas mulle üks inimene, kes arvas, et tal on kodus agaav, aga pildi järgi selgus, et see on agaavist väga kaugel, on hoopis üks ananassi sugulane, bromeelialine.
Internetis ei näe proportsiooni, lõhna ega täpset tooni, ei saa aru, kas lehed on paksud ja nahkjad või õhukesed.
Palmide kohta küsitakse sageli, nendest küsimustest mul tegelikult tuligi palmiraamatu kirjutamise idee. Kui Eesti vabaks sai ja inimesed hakkasid rohkem ringi liikuma − Egiptuses, Marokos ja Kanaari saartel, kus on palju palme −, siis hakati meie poole pöörduma igasuguste küsimustega nende kohta. Eesti keeles ilmus viimane palmiraamat 1956. aastal, pigem oli see väike brošüür. Siis ma kirjutasingi paksu palmiraamatu, see ilmus 2014. aastal, seal on juttu ka sellistest liikidest, mida pole varem kunagi eesti keeles käsitletud.
Teil on oma osa ka selles, et uued taimeliigid ilusad eestikeelsed nimed saavad.
Jah, ma olen juba üle kolmekümne aasta botaanika terminoloogiakomisjonis, paneme taimedele nimesid. Praeguseks on taimedele pandud üle kolmekümne tuhande eestikeelse nime, kuusest ja männist alates ehk siis alates aastast 1906, kui see komisjon loodi.
Vajaduse nende nimede järele tingib tarvidus neist kusagil juttu teha. Näiteks loodusfilme ja raamatuid tõlkides, ravimite ja toidulisandite koostist kirja pannes; meie poole on pöördunud isegi akna- ja uksetootjad, kellele tuuakse näiteks Aafrikast eksootilist puitu. Kuna komisjonis on taimi väga hästi tundvad inimesed − ja lisaks üks filoloog −, siis suuri vaidlusi ei teki. Tööpuudust pole meil karta, nimetamist vajavaid taimi tekib pidevalt juurde.
Botaanikaaias olete töötanud aastast 1985, aga esimest korda tulite siia veel seitse aastat varem.
Tulin siia 16aastase koolipoisina koolivaheajal tööle 1978. aasta juunis. Tollel ajal oli botaanikaaed kinnine asutus, mida sai külastada ainult etteteatamisega, omapäi siin viibimine oli rangelt keelatud.
Kuna mul oli taimede vastu suur huvi, kirjutasin sel ajal siin töötanud mitme taimeraamatu autorile Virve Roostile. Ta ise on hiljem öelnud, et tavaliselt ta sellistele kirjadele ei vastanud, aga minu kiri oli temas tähelepanu äratanud ja mulle ta vastas. Nii ma siia kasvuhoonetesse tööle sain ja veetsin siin hiljem kõik koolivaheajad.
Selle pika aja jooksul olen tegelnud vist kõikide taimerühmadega: roosidega, liiliatega, gladioolidega, mida meil nüüd enam ei olegi, alpinaariumis ehk kiviktaimlas, dendraariumis puude ja põõsastega. Nii et ettekujutus erisugustest töödest on mul olemas. Mulle on alati meeldinud omada laialdasi teadmisi ja laia silmaringi. Eks sellepärast mind igale poole esinema kutsutaksegi, et mulle võib igasuguseid küsimusi esitada: muldadest-kahjuritest troopikataimedeni.
Sündisite-kasvasite Raplamaal Kohilas, seal sai ilmselt alguse ka huvi taimede vastu.
Olen suurest perest pärit, meid oli kuus last: kaks õde, neli venda. Meil oli alati maa maja ümber, kõik lapsed külvasid seal porgandit ja hernest ja redist ja salatit. Mina külvasin neid ka, aga lisaks istutasin kartulipõllult aeda peenrale ümber umbrohtusid, mis mulle suurt huvi pakkusid. Vanemad seda peenart ümber kaevata ei käskinud, lasksid mul kasvatada.
Lapsepõlve aegadest on seal aias tänini alles üks tamm, üks kontpuu ja üks magusa marjaga kollane karusmari.
Viljapuid ja marjapõõsaid tunnen ma natuke ka, kartulisorte samuti. Eks sellepärast paljud inimesed helistavadki mulle, kui nad parasjagu aianduspoes on ja seal midagi silma jääb − kas see on ikka hea sort, kas tasub osta.
Töökohale lähemale pole te kolinud, elate endiselt Kohilas.
Tööle käin sealt hommikuse Viljandi kiirrongiga, siis Balti jaamast trammiga Viru keskusesse ja sealt veel kakskümmend minutit bussiga Kloostrimetsa. Nii et edasi-tagasi iga päev minimaalselt kuue transpordivahendiga, kokku neli-viis tundi.
Autoga käib meil tööl väga vähe inimesi, meie palgad lihtsalt ei võimalda seda. Aga minul ei ole isegi juhiluba, ma ei ole elu jooksul ühtegi meetrit ise roolis olles autoga sõitnud. Mulle üldse väga ei meeldigi autoga sõita, ehkki ma ei ole põhimõtteline autoliikluse vastane.
Üle 30 aasta ühes kohas töötada − kas rutiini ei teki?
Ma ei ole ainult siin kohapeal olnud. Olen uurinud ka mõisaparke, Lääne- ja Põhja-Eesti saarte taimestikku, samuti puhtaveeliste järvede taimestikku. Selliseid järvi on rohkem Lõuna-Eestis, aga ka Ida-Virumaal leidub mõni, kus kasvavad vesilobeelia ja järv-lahnarohi.
Botaanikuid on Eestis vähe. Esiteks pole see väga kõrgelt tasustatud töö, teiseks nõuab see tohutut pühendumist, see on töö 24/7. Unes ma taimi just ei näe, aga kogu ärkveloleku aja olen küll mõtetega nende juures. Peab pidevalt lugema, peab ringi käima. Kümme päeva kusagil Eestist väljas käia − troopikas või lähistroopikas − on umbes sama kui istuda kümme aastat siin arvuti taga. Olen saanud mitmel pool käia, vahel ka töölähetusena, aga rohkem enda algatusel.
Millega metoodik botaanikaaias üldse tegeleb?
Meie töö on väga vaheldusrikas, kahte samasugust päeva ei ole. Eelkõige teeme näitusi ja ekskursioone. Näituste tegemine − neid on aastas kümmekond − on päris aeganõudev, ettevalmistused informatsiooni kogumisega algavad vahel juba aasta või rohkemgi varem.
Mina teen ekskursioone soome, vene, inglise ja eesti keeles, taimed võin soovijatele loomulikult nimetada ka ladina keeles. See eeldab kahtlemata küllaltki head mälu. Kõige raskem on siis, kui järjest on erinevad võõrkeelsed grupid; ühelt keelelt teisele üleminek tekitab vahel väikese krambi, mõne taimega seotud lugu ei tule automaatselt meelde. Neid lugusid on siin ju tuhandeid − üksnes troopikataimi on kaks tuhat liiki ja sorti, õues on veel kuus ja pool tuhat. Me peame neid kõiki teadma, kõigis keeltes, milles ekskursioone teeme, ladina keeles muidugi ka.
Me kirjutame ka raamatuid, mis on samuti tööülesanne. Patt oleks surra kõiki oma teadmisi kaasa võttes, kui neid võib eluajal teistega jagada. Ega raamatute kirjutamine toitev töö ole, rohkem missioonitunne. Olen kirjutanud 14 raamatut, õigemini nüüd juba 15, viimase just andsin kirjastusele üle.
Ajakirjanduses taimedest kirjutamine, esinemas käimine − teie missioon ongi inimestele taimed tuttavamaks teha?
Botaanikaaedade ülesanne üle ilma on ka levitada informatsiooni taimede kohta.
Kas oskate öelda, kui kaua inimene suudab ilma taimedeta elada? See aeg pole aastates ega isegi mitte tundides, vaid sekundites ja minutites. Hapnikku eraldavad õhukeskkonda ju rohelised taimed ja kui taimed seda enam juurde ei tooda, siis inimestel ega loomadel pikka pidu ei ole.
Lisame siia kõige olulisemad toidutaimed − nisu, mais, riis ja oder −, mida inimene miljonitel hektaritel kasvatab, loomulikult riided meie seljas, aga ka enamik energiast, mida kasutame, tuleb taimedest: kivisöest, pruunsöest, naftast, maagaasist, mis kõik on moodustunud taimedest.
Kas koduaias tegutsemiseks aega ikka jätkub?
Kunagi oli mul suur flokside kollektsioon, 150 sorti. Siis tuli üks väga külm lumeta talv, 2005. aastal vist, pärast seda jäi ainult viis või seitse sorti alles. Uuesti ma nii fanaatiliselt neid enam koguma ei hakanud.
Nooremana olin päris suur taimekollektsionäär; mul on ligi kahe tuhande ruutmeetri suuruses koduaias olnud umbes kaks tuhat liiki taimi: puud-põõsad ja rohttaimed kokku. Selle kohta olen alati pidanud aiavihikuid, kus on kõik kirjas: kust olen taime saanud, millal on õitsenud, kas on viljunud, millal on välja läinud.
Varasest lapsepõlvest saati olen teinud ka ilma- ja fenovaatlusi: märkinud üles temperatuure, ilmastikunähtusi, millal rändlinnud saabusid, siilid või mutid aktiivseks muutusid, millal esimesi kiile või tigusid nägin, millal sinilill, lepp või remmelgas õitsema läks.
Oma kodulähedases metsas olen käinud rohkem kui pool sajandit nii tihti kui võimalik, aga ikka võib seal midagi uut avastada. Eile näiteks avastasin seal ühe hariliku sireli, mida varem polnud märganud.
Sessamas kodumetsas avastasite 15 aastat tagasi ka ühe väga haruldase taime.
See oli 28. aprillil 2003 kell 14.15. Õigupoolest avastas selle minu koer. Käisime temaga metsas jalutamas ja tagasiteel põikas ta millegipärast kõrvale. Läksin talle järele ja märkasin taime, mida ma polnud elu sees näinud. See oli esmasleid Eestis − ogane astelsõnajalg, mida tol ajal oligi teadaolevalt ainult üks isend. Nüüdseks on seda leitud ka Saaremaalt ja Jõgevamaalt, aga kokku on neid ikkagi alla kümne isendi.
Samal aastal avastati Eestis veel üks uus sõnajalaliik, rohe-raunjalg Saaremaal.
Kogu maailmas kasvab kokku 9100 liiki sõnajalgu, Eestis 22. Muide, Ida-Virumaal Ontikal kasvab üks haruldane sõnajalg − sudeedi põisjalg −, mille ainus leiukoht ongi seal.