Jane Napp ja Mattias Steinberg on juba varakult teadnud, kelleks nad saada tahavad, ja nüüdseks on nende vääriskivid ilmselt juba kalliskivideks lihvitud.STEFI PÄHN
Eelmisel laupäeval kogunes Kukruse polaarmõisa kogu tiim, kes etendab seal 11.-22. juulini Jaan Tätte näidendit “Ristumine peateega”. Põhjarannik kasutas võimalust, et tutvust teha kahe seal osaleva noore näitleja Jane Napi ja Mattias Steinbergiga, kes alles suvisel pööripäeval lavaka lõpetavad, ja kombata, milline võiks olla meie tulevikuteatri nägu.
Noored näitlejad, kelle kohta enam ei saa kirjutada “tulevased”, sest üles on astutud diplomietendustes, ütlevad, et ka intervjuu andmises pole nad enam kogemusteta.
Tõeline nõiakool
“Aga neid intervjuusid pole palju olnud,” lisab Rakverest sirgunud Jane Napp. Mattias Steinberg lisab, et etendused, kus lavaka 28. lend on juba üles astunud, on Mart Kolditsa “Impeerium” Von Krahlis, Saša Pepeljajevi füüsilisperformatiivne kollaaž “NOДвенадцать” NO99 teatris, Mart Kangro “Kogudus” ja läinud suve augustis Hageri palvelas etendatud “Ja kui peaksin sada surma ma…”. Praegu mängitakse Draamateatris Lembit Petersoni “Õpetatud naisi” ja Hobuveskis lennu enda tudengi Ingmar Jõela lavastatud “Kratti”.
Kuna tulevased “peateel ristujad” on just esmamuljete mõju all, mida Kukruse mõis ja selle ümbrus avaldab, küsime selle kohta. Jane ütleb, et tal on au kohal viibida ja keskkond on ilus: “Olen projekti üle väga õnnelik ja ootusärev.”
Uurime suhtumise kohta teatrisse laiemalt − et kuidas see on noortel umbes kolmekümne aasta jooksul muutunud. Mattias teab, et omal ajal peeti lavakat ka protestimeelsuse kantsiks, kus muu seas räägiti asjust, millest mujal rääkida ei tohtinud. “Olen kuulnud, et sinna sokutati koguni koputajaid, kes pidid “kõrgematele instantsidele” ette kandma, mis koolis toimus. Kujutan ette, et protestimeelsus kindlasti liitis inimesi − et oli midagi sektilaadset. Lisaks nagu nõiakooli fluidum,” arvab noormees.
Siinkohal läheb jutt korraks Harry Potteri nõiakoolile ja Mattias arvab, et Jane sõõlataks Gryffindori majja. “Samas on sus ka Slytherini head küljed,” sõõlab noormees lavapartneri silmasügavustest. Mattias arvab, et mõningane (heas mõttes!) sektilaadne essents on lavaka juures siiani olemas.
Sarah Kane’i mõjud
Kõneldes oma teest teatrikooli, ütleb Mattias, et alustas juba viiendas klassis Vanalinna hariduskolleegiumi teatriringis ning õppis 10. klassist alates sama kooli teatriklassis, kus tema õpetaja oli Maria Peterson. “Pärast seda katsetasin lavakasse. Ei uskunud eriti, et sisse saan, aga sain. Ja ilmselt see sissesaamine oligi kui kolme veretilga loovutamine ristteel,” arvab noormees.
Jane meenutab, et sisseastumisel pidi esitama proosat ja luulet, laulma ja tantsima. Temal endal oli pähe õpitud näiteks Sarah Kane’i ja Jaan Kaplinski tekste. “Luule läheb mulle korda − vahest saaks ka teisiti, aga tekst on ikkagi üks näitleja töövahendeid.”
Kane’i nimi tuletab Mattiasele meelde, et näitekirjaniku “Puhastatud” ja “4.48 psühhoos”, mida etendati omal ajal Von Krahlis, võis olla samuti faktor, mis teda kolme veretilka loovutama kallutas. Aga tema ise luges sisseastumiskatsetel Indrek Hirve ja Juhan Liivi luulet ning Jon Fosse monoloogi.
Esimesed kaks kursust on lavakas “süütuse aeg”, mil kõrvalt pakkumisi ei sobi või ei tohi vastu võtta, aga Mattias täpsustab, et kui pakkumine on äge, võib kursuse juhendajatega läbi rääkida ja eriluba taotleda. “Selline kord on vajalik ilmselt selleks, et tudeng ei hakkaks kooli arvelt lollusi tegema,” täpsustavad noored.
Kolmandal ja neljandal lavaka-aastal on lihtsam, aga kooliga kooskõlastamise klausel jääb. Mis siis on seni tehtust endale naha vahele läinud? “Mõni asi on südamelähedasem, aga ükski asi tehtust pole mööda läinud. Enim on mind isiklikult kõnetanud “Ja kui peaksin sada surma ma…”,” arvab Jane. Hageris elati kolm nädalat kohapeal kahekümnekesi ühes toas ja samal ajal sündis lavastus. Neiu arvab, et lavastaja Anne Türnpu tahtis noortele laagrivormis kogemust pakkuda.
Kokku kasvanud näitlejavõrsed
“Oleme niigi kõik neli aastat olnud iga päev ninapidi koos, aga siis olime 24/7 koos. Sealset atmosfääri on raske sõnadesse panna,” ütleb Jane.
Sõnasabast haarab Mattias, kes kõneleb Hageri palvela omalaadsest laetusest. “Vennastekogudus ei teinud niisama nalja. Nad olid väga motiveeritud ja oskasid enda energiaga, tundub, paljugi peale hakata. Tohutu suure usujõuga inimesed! Neist räägitakse vahel kui rahvatraditsioonide hävitajaist, aga nad on uskumatult palju ka juurde andnud.”
Mattias ütleb, et teda on kõnetanud enim verivärske “Kratt”, sest seal on näitlejail endil kõige suurem vastutus. “Varem oli nii, et saime meistrit habemest sikutada, kui endal mõistus alla annab, aga “Kratti” tehes oli vastutus meie endi peal. Protsessis toetusime üksteise õlgadele ja… keegi ei vajunud raskuse all kooku. Ja selgus, et kursusekaaslase Ingmari habe peab sikutamisele vastu. Ja kui habemele jutt läks − Lembit Petersoni “Õpetatud naised” andis palju. Petersoni käe all on tohutult julge olla ja suur rõõm on sellise meistriga koostööd teha.”
Petersoni ja Türnpu ja vennastekoguduse nimetamine viib mõtte selleni, et teater on ise üks paras religiooniasutus. “Kui rääkida energiatest, siis keegi ei oska seda täpselt mõõta või kaardistada. Aga kindlasti on kohal mõttetäpsus, teravus ja tahte suurus − kaal, mille paned repliiki, žesti,” räägib Mattias.
Igapäevane leib ja veritas
Kui palju mõtlevad noored näitlejad iseseisvasse ellu astudes sellele, kas ja kuidas tulevikus leib laual saab olema ja kas sinna peale ka vorsti jagub? “Ikka mõtleme. Kõik mõtlevad ju,” ütleb Jane ja Mattias lisab, et leib võiks laual olla ja ka makku jõuda. “Kui ta vahel ei jõua… Ma ei tea, ma pole seda kogenud. Loodan, et ma ei pea seda kogema. Jah, tahan söönuks saada,” ütleb Mattias.
Noored ütlevad, et ka kutselised teatrid on neile juba silma teinud, aga täpsemalt ei olda valmis veel rääkima. Ja kõneldes sellest, et tänapäeval on väga paljud näitlejad üldse vabakutselised, ütleb Jane, et on neid, kes on tüdinenud repertuaariteatrist ja tulevad ise sealt ära, ja on ka neid, kellele ei pakutagi kohta repertuaariteatris ja muud varianti ei jäägi üle. Mattias lisab, et vabakutselise amet on okei.
Aga kas näitlejaametis on ohtusid, mis võivad tekitada lausa hingearme? “Näitlejad ihuvad sageli tera, mida nad enda vastu tarvitavad, väga teravaks − eneseanalüüsis näiteks. Aga kuna sa oled iseenda tööriist, võib see tera osutuda vahel nii vahedaks, et sellega võib endale liiga teha. Teatritegemine on habras protsess. Sa peadki olema haavatavas seisundis, et kunst sünniks maagilises vormis ja antud tingimustes. Et inimesed saaksid üksteiseni jõuda, on seda haavatavust vaja ja see tingib omakorda selle, et näitlejad suhtuvad lavapartnerisse suure aupaklikkusega. See on üks olulisemaid asju,” leiab Mattias.
Vastastikuse hoidmise kohta kursusel arvab Mattias, et see tekkis üpris kiiresti, sest kiiresti hakati tegema intensiivset tööd. “Tänu sellele pidime kohanema ja meile tundub, et meil on üksteisest väga hooliv ja kokkuhoidev kursus, kus ollakse teiste vajaduste ja piiride suhtes tundlikud. Et kuhu keegi on valmis minema ja kuhu pole,” räägib noormees.
Materjaliga “Ristumine peateega” kohtus 1994. aastal sündinud Mattias siis, kui nägi selle järgi vändatud filmi − muidugi mitte 4aastasena, kui see välja tuli. Samuti on ta teksti varem lugenud ja arhiivist lavastust vaadanud. “Mind kõnetab küsimus, mille tükk esitab. Kas on olemas üks veritas − tõde, mida ei saa müüa, mida ei tohi rikkuda ja turustada.”
“Üks on tõde. Mingi vale ei saa kustutada igavese tõsielu tuld,” kirjutas näitlejast poeet Juhan Viiding. Mis on aade, mille nimel ollakse valmis suuri ohvreid tooma? Mattias arvabki, et selleks on teine inimene. Jane on seks ajaks juba ruumist lahkunud.