Roman Smiško arvates on Narva Transis tänavu koos sellised mängijad, kes on suutelised sekkuma ka medaliheitlusesse. 

Üks tänavune üllatavamaid üleminekuid Eesti klubijalgpallis oli 32aastase ukrainlase, ligemale kahemeetrise koljati Roman Smiško üleminek meistritiitli võitnud Tallinna Levadiast mullu vaid kaheksanda kohaga leppima pidanud Narva Transi. Kahe viimase hooaja Eesti meistriliiga parim väravavaht räägib ülemineku põhjustest ja Narva meeskonna tänavuse hooaja väljavaadetest.

Tegite mitu suurepärast hooaega Tallinna Levadias. Kuidas te nüüd ootamatult Narva sattusite?

Ütlen otse, et Levadia ei käitunud minuga kõige paremini. Veel jaanuari alguses kinnitas treener mulle, et Levadia vajab mind ka uuel hooajal. Veidi hiljem seati aga mind fakti ette, et mind pole enam tarvis.  Öeldi, et ma polevat piisavalt hea eeskuju meeskonna noortele väravavahtidele. Ma ei tea, keda nende all silmas peeti.

Levadiaga liitusid hoopis kuulsa Moskva Lokomotivi endine väravavaht Aleksei Širokov Moskvast ja nüüd viimasel hetkel enne hooaja algust ka kauaaegne Eesti koondise väravavaht Sergei Pareiko.

Sellised plaanid olid juba varem läbinähtavad. Mulle oleks võidud sellest rääkida sügisel, siis oleks mul olnud ka teisi variante. Mu pere elab juba kolm aastat Eestis. Tütar läks nüüd esimesse klassi.

Minule oli see [töökoha ülesütlemine] väike šokk.  Keset talve koos perega mujale kolimine ei sobinud mulle kuidagi. Otsustasime naisega, et jääme igal juhul vähemasti suveni Eestisse, et tütar saaks siin esimese klassi lõpuni käia. Aga nüüd tuligi see Narva variant.

Tegelikult ma sattusingi Eestisse Nikolai Konstantinovitši [Transi president Burdakov] kutsel. Tollal oli Narva Trans saanud just kolmanda koha ning ta soovis mind oma meeskonda. Kuid viimasel hetkel meelitas Levadia mind enda juurde. Ma vabandasin tema ees ja säilitasime järgnenud aastate jooksul normaalsed suhted.

Nüüd, kui mul juhtus selline olukord, olen talle tänulik, et ta ulatas mulle abikäe. Omalt poolt püüan aidata meeskonda, nii palju kui suudan.

Narva Trans lõpetas eelmise hooaja kaheksandal kohal. Kuivõrd keeruline on tšempionina kohaneda märksa nõrgema meeskonnaga?

Juba eelmise  hooaja viimase mängu järel, kus  me Narvat 8:1 võitsime, rääkisin, et sellisele skoorile vaatamata on Transi meeskonnal hea potentsiaal.

Sel hooajal on toimunud meeskonnas suurem verevahetus. Alles jäid põhiliselt need noored, kes tahavad ise areneda ja teevad selle nimel kõvasti tööd, lisaks toodi juurde mõned kogenumad mängijad. Mängijate suhtumine on tõsine ja me oleme meeskonnana võimelised tõusma taas Eesti paremate hulka. Esimesed mängud on andnud enesekindlust, et oleme õigel teel.

Millise mulje on teile jätnud hiljuti meeskonnaga liitunud Elevandiluuranniku kaitsja Dacosta, kes on mänginud üle saja kohtumise Venemaa kõrgliigas?

Sellise klassiga mängijate tulek tekitab meeskonnas nii positiivseid  kui negatiivseid emotsioone.

Kellele negatiivseid?

Pean silmas eelkõige neid, kes peavad nüüd temaga konkureerima mänguaja pärast. Kuid tuleb tunnustada poisse, et nad on professionaalse suhtumisega ja saavad aru, et konkurents innustabki rohkem tööd tegema. Meeskond võttis Dacosta austusega vastu.

Nii kogenud mängija lisandumine mõjub meeskonnale igal juhul hästi. On näha, et mängupraktikat on tal vigastuse tõttu viimasel ajal vähe olnud ja seetõttu vajab ta harjumisaega − eks treener hindab seda kõige paremini.  Kuid näen, et tema tulek on meeskonda  heas mõttes raputanud.

Mis keeles teda väravavahina kaitses juhendate?

Jalgpallis on oma keel, mida kõik platsil mõistavad. Dacosta on Venemaal aastaid mänginud, saab ka vene keeles põhilistest asjadest aru. Huvitav tähelepanek keele puhul on, et  kuna Levadias räägiti vahel mõningaid asju ka eesti keeles, siis on need fraasid mulle külge jäänud. Vahel hüüan siin Narvas ka trennis vene poistele üksikuid asju automaatselt eesti keeles.

Kuidas praegust Narva Transi kaitseliini hindate − kui tihti peate kurja häält tegema?

Ma ei taha  tavaliselt kellegagi pahandada. See, et eelmisel hooajal õnnestus Levadias teha pikk kuiv seeria, kus  13 mängus järjest ei löödud meile ühtegi väravat,  oli terve kaitseliini hea töö tulemus. Olgugi et mängijad vahetusid sageli.

Ma ei taha, et siin Narvas hakkaks keegi end täheks pidama, kuid  selleks hooajaks on siin kokku saadud tugevad kaitsemängijad.

Keskkaitsjat Aleksei Jahhimovitšit tunnete ju hästi Levadia aegadest?

Jah, muidugi. See ebameeldiv  lugu, mis temaga juhtus [Jahhimovitš oli  jalgpalliliidu mängukeelu all kokkuleppemängu pettuse kahtluse tõttu], tõi talle kaasa ligemale aasta pikkuse mängupausi. Kuid ma usun seda inimest ja olen kindel, et ta toob meeskonnale palju kasu.

Arvan, et nii mõnelegi Transi kaitsjale pööravad sel aastal tähelepanu ka Eesti koondise treenerid. Head eeldused on nii Jahhimovitšil, Roman Nesterovskil kui Tanel Tambergil. Tanel käis ennast ka Levadias näitamas, tean tedagi hästi. Tal on väga head omadused, ta on tahtmist täis ja teeb tööd oma nõrgemate külgede kallal. See ongi kõige tähtsam: kui inimene on õppimisvõimeline, siis tuleb ka areng.

Te kiidate küll oma mulluste heade näitajate eest Levadia  kaitseliini tööd, kuid millised on teie silmis need hea väravavahi omadused, mis on võimaldanud teil Eesti liigas parimaks saada?

On vedanud [naerab]. Ma olen Eesti meistriliigas juba kolm hooaega mänginud.  Olen selle ajaga enamikku meeskondi hästi tundma õppinud. Igal hooajal kohtutakse ju neli korda, treeningmängud veel lisaks. Ma tean  päris hästi, mida ühelt või teiselt meeskonnalt oodata ja milleks konkreetne mängija võimeline on.

Kuigi Eesti meistriliiga ei ole jalgpallimaailmas eriti tuntud, on tase iga aastaga tugevamaks läinud. Ka nendel, kes on tulnud siia mängima tugevamatest liigadest, ei ole siin sugugi kerge olnud kohaneda.

Hoolimata liiga tugevnemisest ning põnevatest ja tasavägistest mängudest, on publikut staadionidel siiski hõredalt. Kas oskate pakkuda, kuidas näiteks Narvas saada rohkem kaasaelajaid tribüünidele?

Üks reegel on igivana: mida paremini meeskond mängima hakkab, seda rohkem rahvast vaatama tuleb. Siis on iga mäng linna jaoks sündmus ja kaasa elama tulevad ka need, kes muidu spordist eriti ei huvitu. Tahan omalt poolt aidata täita klubi juhtkonna ootusi, et jalgpallist saaks taas üks Narva visiitkaarte.