Jane Napp (näidendis Laura Siig), Nils Mattias Steinberg (Ronald Räim) ja Margus Prangel (Osvald Koger) teevad kunagise Kukruse kivitöökoja seinte vahel uhked ja väärikad sooritused.
MATTI KÄMÄRÄ 

11.-22. juulini näeb Kukruse mõisa kõrval olevas endises kivitöökojas Jaan Tätte näidendit “Ristumine peateega” Allan Kressi lavastatuna. Põhjarannik ise annab lavastusele kõrge hinnangu − nagu ka inimesed, kellelt arvamust küsime.

Kukrusel etenduva näidendi “Ristumine peateega” kunstnik Kristi Leppik meenutab, et ütles Põhjarannikule juba esimese küsimise peale, et ootab ka ise suure põnevusega oma töö tulemust, sest sääraste suvelavastuste tegemine on puhas nauding.

Päevad-mis-ajasid-segadusse-aeg 

“Tore, kui see nüüd välja paistab, et tegin seda mõnuga,” ütleb kunstnik Põhjaranniku komplimendi peale lavakujundusliku tulemuse kohta. Leppiku enda stsenograafi kontol pole seni rohkem kui mõni suvelavastus.

“Teatrilavastuse kujundamisel pead lähtuma sellest, et lava pannakse üles ja võetakse maha − sa ei saa liiga palju tähelepanu pühendada detailidele. Tegelikult on detailid ja nende rohkus tohutult olulised. Teatrimajas etenduvas lavastuses on lavakujundus tavaliselt üldistus, aga siin saab luua maailma kosmosest munakooreni. Ma ei tea, kas publik märkas, aga munakoored on laua peal täiesti olemas. Võib-olla ükski vaataja seda ei märka, aga see töötab alateadvuses ja see ongi nii lahe,” räägib kunstnik.

Leppik ise on vaadanud mitu korda filmi “Ristumine peateega” ja Linnateatri lavastust ning kavatseb vaatama minna Polygon Teatri oma, kus Tamur Tohver tänavu samuti Tätte ette võttis − küll nime all “Peatumine ristteel” ja sinna on veel Shakespeare’i segatud, et seltsis segasem oleks.

Leppik leiab, et Tätte käsikiri annab palju tõlgendamisruumi. “Näidend on hästi vaimukas, seal on tohutult palju süžeepöördeid ja vahepuänte − see on toredalt kirjutatud. Varasemast oli mulle meelde jäänud vaimukus, aga nüüd proovides osaledes sain aru, et seal on palju sügavamad kihid sees − ilmselt tehakse seda tulevikus veel nii ja naa ning kolmandat moodi.”

Leppik nõustub väitega, et Kukruse “Ristumisse” on lavastaja Allan Kress ühe kõrvaltegelasena − aga olulisena! − sisse kirjutanud “päevad, mis ajasid segadusse” ehk 1990. aastate keskpaiga või siis esimese poole.

Otsige muinasjutudetaile! 

“Trupp oligi nagu bänd: koos tegime proovi, koos arutasime, koos tegime süüa. Muu hulgas arutasime, kas peaks tegevuse tooma tänapäeva, et kõnetaks tänapäeva noort − 1990. aastate publik on ilmselt tükki näinud. Aga siis leidsime, et kui viia tükk omasse aega tagasi, võib ta rohkem kõnelda. Tänapäeval on näiteks igal noorel mobiil taskus ja ta ei kujuta ette, kuidas elati, kui seda riista polnud. Aga sel ajal oli see nii suur asi − esimesed “kohvrid” olid suisa staatuse näitajad. Ja kogu raha teema oli nii värske, me alles puutusime sellega kokku − kogu hingemüümise temaatika. Okupatsiooniajal oli sel hoopis teine tähendus.”

Leppiku sõnul saavad kõik näitlejad oma osatäitmisega uskumatult hästi hakkama. “Noored on kihvtid − neid proovide käigus jälgida oli rõõm. Huvitav on, kuidas keegi materjalile läheneb − igaühel on oma tööstiil −, kuidas protsessis küpseb. Esietenduseks oli kõik väga küps ja seda oli nii tore vaadata. Kõik jooksis ühte hetke kokku: lavastuslikud ideed, mina sain ruumi õigeks ajaks valmis − ehkki ma vahepeal mõtlesin, et ei saagi −, ja näitlejatööd! See oli kena ristumine igas mõttes!”

Leppik soovitab näidendi puhul tähelepanu pöörata muinasjutudetailidele, kui palju viiteid muinasjuttudele vilksatab sealt läbi − olgu või kõige väiksemate detailide kaudu. Laura Siig (Jane Napp) ja Roland Räim (Nils Mattias Steinberg) on suundumas stiilipeole, mis ilmselt on muinasjutu- või filmiteemaline − neiu on riietatud Malvinaks ja noormees Zorroks. Kui keegi vaatab (binokliga) raamaturiiulit, siis esimene raamat on seal “Pinocchio seiklused”. Või luud, millega Osvald Koger (Margus Prangel) ringi käib ja pühib… Leppiku sõnul pakkus nende “bänd” lavastuse sünniprotsessi ajal võidu selliseid muinasjutukujundeid välja, mida nüüd eriti tähelepanelik vaataja etenduse ajal märgata võib.

“Muinasjutt on kunstiteos meie alateadvusele,” leiab Leppik, kes on Kukruse läbimänge koos etendusega näinud praeguseks juba lausa kümne ringis.

Lavastajal on Leppiku sõnul suur vastutus, sest ta röövib publikult üle kahe ja poole tunni aega ja ta saab rahu alles siis, kui publik lahkub teatrist, andes positiivset tagasisidet. “Üks asi on, mida sa lustid prooviperioodil − see võib olla sulle väga inspireeriv, aga kuna sa teed publikule, on sul vastutus.”

Tublid lavanoored 

Seni on publik ja kriitikud Kukruse lavastust väga positiivselt vastu võtnud. Näiteks teatriblogija, kes on tuntud nime all Danzumees, annab oma blogis ilmunud sõnarohkes arvustuses (http://danzumees.blogspot.com/2018/07/ristumine-peateega-kukruse-polaarmoisa.html) sellele peaaegu ülivõrdes hinnangu.

“Kõige rohkem nautisin ma Nils Mattias Steinbergi pingestatust oma rollis. Ta oli kui 110% kohal. Tema närvitsemist oli kõige kergem uskuda ja just see pingestatus ja närvilisus lõi ka kõige paremini psühholoogiliselt teravat õhkkonda. Võib vabalt juhtuda, et lähen lähitulevikus Endlasse just nimelt tema mängu nägemise pärast. Praegusel hetkel tundub, et ta on ka žanrivaba, sest Tätte näidend ja Kressi lavastus andsid talle võimalused nii dramaatilisemalt suuremateks, romantiliselt tasasteks kui ka koomilisteks ja põnevuslikeks misanstseenideks ning − mis peamine − teda on huvitav laval jälgida,” kirjutab Danzumees − kes tahes end selle pseudonüümi taga peidab.

Ja teisal kirjutab ta: “Näitlejatöödest ja loodud karakteritest rääkides suutis mind seekord üllatada kõige rohkem ja seda üllatuslikumalt Jane Napp.” Blogija leiab, et neiu, kes tema meelest on lavaka etenduste ajal kuidagi varju jäänud, on Kukrusel end tublisti kehtestanud: “Mu hirmud olid täiesti asjatud. Janel on ilmselgelt lihtsalt vaja “karaktereid”, millel ka luu ja liha on ümber, sest ta mängib need päris mõnusalt elavaks − ka sellest unisusest välja tulles, kui Osvald jutuga rahani jõuab ning naisel raha lõhn ninas juba liiga tugevaks läheb (üks lavastuse lemmikstseene!).”

Etti Kagarov kiidab, et etendus on pingeline ja kordagi ei tekkinud temal tunnet, et mõte läheb mujale rändama. “Meeldis väga Margus Prangeli mäng − temast rääkimata selles rollis − ja meeldis väga noorte, äsja lavaka lõpetanute äärmiselt professionaalne rollilahendus,” ütleb Kagarov, kel on praeguseks kahe etenduse kogemus.

Kagarov vahendab ka poliitikust teatrimehe Jaak Alliku arvamust, kel olevat teistsugune nägemus Osvaldi rollist, kui on Allan Kressi lavastuses. “Jaak on ise samuti kunagi “Ristumist peateega” lavastanud ja tema nägi Osvaldis eelkõige muinasjutuvestjat. Nõnda võib öelda, et näidendi tekst on nii hea, et seda annab väga erinevalt tõlgendada,” ütleb Kagarov.

“Kõige usutavam kujundus”

Põhjarannik võttis ühendust ka Eesti ainsa palgalise teatrivaataja Alissija-Elisabet Jevtjukovaga, kes alates aasta algusest on vaadanud praeguseks lausa 102 (!) lavastust. Märtsis vaatas ta koguni 20 etendust.

21aastane “teatrimaratoonar” oli Kukrusele minnes nii-öelda süütu, sest ta polnud seni näinud ühtegi “Risttee” lavastust ega ka filmi − “alati on huvitavam, kui lugu ei tea”.

“Kukrusel mind tõmmati kohe lavastusse sisse − ma olin täiesti sees! Teemagi on mulle südamelähedane, sest olen ka ise hääletanud ja samasugune lugu võiks ka minuga juhtuda. Ka imede teema on huvitav − kas need juhtuvad või on kõige taga saatus või midagi kolmandat − ja kõnetas. Püüdsin olla etenduse ajal hetkes ja mitte mõelda, kuidas lugu võib lõppeda − püüdsin osalistega koos loost läbi minna ja kõigele kaasa elada. Väga meeldis ka kujundus ja see on ilmselt kõige realistlikum, usutavam, mida ma kunagi näinud olen. Kui etendus lõppes, olin ma ainus, kes püsti tõusis ja plaksutas − ma ei suutnud end tagasi hoida” räägib Jevtjukova.

Uudne oli neiule ka Kukruse mõis, mis talle väga meeldis. “Kui seda etendust poleks olnud, ma poleks ilmselt Valga tüdrukuna kunagi Kukrusele ja üldse Jõhvi kanti sattunud.” Pärast etendust sai Jevtjukova mõisa lahkelt pererahvalt ka peavarju − selmet telgis õues ööbida. Varem on ta Ida-Virumaal vaadanud Vana Baskini teatri etendust “Öökuninganna” Kiviõlis ja rohkem ta polegi kauget Kirde-Eestit külastanud.

Jevtjukova muljeid nähtud lavastustest võib lugeda aadressil http://eksperiment.kinoteater.ee/, kuhu artikli kirjutamise ajaks kirjutist Kukruse etenduse kohta polnud veel  ilmunud.