Renno Nurmela (vasakul) ja Mihkel Olt ei saa aru, miks tuli ministeerium toetuse vähendamise jutuga välja alles viimasel hetkel, kuigi mahetootmise kasvutrend oli lihtsalt prognoositav.
MATTI KÄMÄRÄ 

Viimasel hetkel enne mahetoetuste väljamaksmist avastas maaeluministeerium, et taotlejaid on arvatust rohkem ning seetõttu tuleb varem lubatud toetussummasid kärpida; mahetootjad peavad loomulikult oma kohustusi täies mahus edasi täitma ning püüdma euroliidu kõige väiksemate toetustega siiski välisturul konkurentsis püsida. 

“Meetme eelarve 2017. aastal esitatud taotluste rahastamiseks on 12 151 750 eurot, mis jaguneb järgmiselt: mahepõllumajandusele ülemineku toetus − 1 000 000 eurot, mahepõllumajandusega jätkamise toetus − 11 151 750 eurot,” tutvustab põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet (PRIA) kodulehel tänavusteks mahetoetusteks ette nähtud summasid.

Kirjas on ka hektari kohta makstavad summad, olenevalt sellest, mis ühel või teisel hektaril kasvab.

Kirjas on seegi, et toetusetaotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise otsused tehakse 10. veebruariks 2018.

Varasematel aastatel on sellest kuupäevast ka kinni peetud. Tänavu selgus kaks päeva enne tähtaega, et raha ei jätku − puudu jäi üle nelja miljoni euro.

“Ootamatu” areng 

“Kuna mahepõllumajandussektor on kiirelt arenenud, on oluliselt suurenenud ka toetuse taotlejate arv,” ütles maaeluministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai.

Selline suurenemine (mitte üksnes taotlejate arvu, vaid ka mahepõllumajandusmaa pindala osas) on olnud trend juba hea mitu aastat. Põllud, millele toetust sooviti, deklareeriti juba eelmise aasta mais. Ministeerium sellega millegipärast arvestada ei suutnud ja näeb nüüd lahendust toetuste vähendamises: mahepõllumajandusele ülemineku toetust taheti nädalataguse seisuga vähendada 14 ja sellega jätkamise toetust koguni 32 protsendi võrra.

“Lisaks tuleks toetust tulevikus arvatavasti vähendada veelgi suuremal määral,” hoiatati.

Toetuste rahuldamise otsuseid lubatakse alles veebruari lõpuks, esialgu otsitakse võimalusi lisaraha leida.

Mahetootjate teada on pool puudu olnud summast juba leitud − keskkonnatoetuste real üle jäänud kaks miljonit tõsteti mahetootjatele üle. Mis tähendavat, et mahetootjate toetusi vähendatakse ühtlaselt 14 protsenti. 

Üks pool veab alt

“Minule tähendab see 130 000 eurost ilmajäämist,” ütleb tosin aastat mahepõllumajandusega tegelnud ja 6500 hektaril majandav Viljandimaa mees Renno Nurmela, kelle maadest valdav osa asub Ida-Virumaal.

“Minu Ida-Virumaal töötava traktoristi keskmine brutopalk oli eelmisel aastal 1460 eurot. 130 000 euro tasategemiseks peaksin kaheksa-üheksa traktoristi lahti laskma − ütleme, viis-kuus Ida-Virumaal, ülejäänud Viljandimaal,” võrdleb ta.

Mahetoetuse saaja võtab endale kohustused viieks aastaks. Arvestab nende kohustuste täitmiseks vajalike kulutustega, teeb äriplaanid ja kavandab investeeringuid. Kõikide arvestuste osa on loomulikult ka toetus, mida riik on lubanud maksta.

Põllumees veab kohustustes näpuga järge, et mitte millegi vastu eksida ning seetõttu toetuse vähendamisega riskida. Teeb kõik õigesti ning saab siis teada, et riik jätab oma lubadused ja kohustused lihtsalt täitmata.

“Pank küsib minult äriplaani, aga ma ei saa seda teha, kui ei tea, palju ma tuleval aastal toetust saan,” laiutab Nurmela käsi. “Laenu tagasimaksest ei saa ka rääkida, sest veebruari keskpaigaks pole veel mingit selgust.”

Eelmisel aastal investeeris Nurmela 400 000 eurot kanepiõli ja -koogipressi soetamisse. Need hakkavad järgmisel nädalal Tartus tööle, lisandub neli uut töökohta.

Riik ei leia oma lubaduste katteks kahte miljonit eurot.

Tootjatele suur kaotus

“Igal kohustusel on oma hind. Kui mängureeglid on paika pandud, siis ei saa neid ühepoolselt muuta,” sekundeerib Nurmelale Ida-Virumaa suurim põllumajandustootja Mihkel Olt, kes mahetootjana alustas tänavu alles oma teist aastat ehk on üleminekuperioodis.

Üleminekuperiood kestab kaks aastat − sel ajal peab tegutsema-toimetama nagu mahetootja (ja saak muidugi kukub), toodangut müüa tohib aga ikka tavahinnaga.

“Meie mahetoetused on niigi Euroopa Liidus kõige väiksemad, näiteks Leeduski makstakse hektari kohta 210 eurot meie 125 vastu. Kui sellest veel 14 protsenti maha võetakse…” arutleb Nurmela.

“Pikas perspektiivis vaatame ju kõik piiri taha. Kui tahame oma toodanguga välisturgudel edukad olla, siis meie toetuste väiksus vähendab meie konkurentsivõimet,” tõdeb Olt.

Jaanuaris maaeluministeeriumis toimunud mahemajanduse tervikprogrammi nõukoja istungil sedastati, et mahetoodangu ekspordikäivet tuleks suurendada 50 miljoni euroni ehk siis praegust käivet kolmekordistada.

Renno Nurmela eksportis mullu mahetoodangut 1,4 miljoni euro eest.

“Eesti tavavilja ei taha Läänes keegi, seda on laod täis. Puudus on maherapsist, -viljast, -hernest ja -oast. Plaanisime tatrakoorimistehase teha, käisime juba seadmeidki vaatamas − gluteenivabade mahetoodete järele on Euroopas suur nõudlus. Plaanis oli ka mahejuurviljaga tegelema hakata. Aga kui riik annab mulle signaali, et tema mahemajandust ei toeta, siis kardan uusi investeeringuid teha. Ma ei saa seda riiki enam usaldada.”

“Kui riik muudab mängureegleid, siis kaotaja on põllumees. Need puudu olevad kaks miljonit leida pole riigile suur summa. Tootjatele on selle kaotus aga väga suur summa,” ütleb Olt.

Vaja katusorganisatsiooni

Tavatootjate hääl on palju kõvem, sest neil on suur ja võimas katusorganisatsioon.

Mahetootjatel pole.

Mõtleme siia juurde väetisi ja taimekaitsevahendeid turundavate suurfirmade lobitöö, kes iga mahetootja lisandumisega kliendi kaotavad.

“Enamjagu mahedaid on hästi väikesed, ehkki nüüd on juba ka suuri tekkinud. Ma pole kunagi ühiskondlikult aktiivne olnud, aga nüüd ei ole pääsu,” on Nurmela mahetootjaid koondava ühenduse loomiseks juba esimesi samme astunud.

“Mul on mahedasse väga usku. Olgu riigi toetus kas või pisut väiksem, olgu see diferentseeritud − aga olgu stabiilne!”