Kiikla Käbid − ehk kohaliku rahvateatri juunioride osa − esitasid nime “Punamütsike − ei midagi kriminaalset” all vahest enda teadmata Wes Andersoni kultusfilmi “Kuutõusu kuningriik” pastiši.
MATTI KÄMÄRÄ 

Eelmisel pühapäeval toimus Kiikla rahvamajas täiskasvanute näitemängupäev, kus astusid üles taidlejad nii Iisakust, Kiiklast, Aserist, Avinurmest kui ka Jõhvist. Taidlejaid oli kutsutud kaaluma Üllar Saaremäe, kes kaalus, kaalus − ja ei leidnud liiga kerge olevat. Tema nööbist haarasimegi.

Üllar, mida sa suurel ülestõusmispühal − mis tänavu ühtlasi niinimetatud rahvusvahelisele aprillinaljapäevale sattus − siin Kiikla rahvamajas teed? 

Minu endine muusikaõpetaja Erika Kõllo käskis tulla Virumaa täiskasvanute näitemängupäevale − katsu vastu vaielda! Oleme temaga seoses Kohtla-Nõmme rahvamajaga, mille juubelit hiljuti tähistati, viimasel ajal üsna tihedas kontaktis olnud.

Mis sinu kui staažika teatrimehe meelest paneb mittenäitlejaid harrastusteatri vormis taidlema?

Pakun, et tegu on eneseväljendusvajadusega, pluss loomulikult edevusega, millest ei saa harrastusteatrist rääkides üle ega ümber. Mis muu ajab inimese, kes peab muidu hoopis teist ametit − on ta lukksepp või õpetaja või kes tahes −, püüne pääle?! Pean harrastusnäitlemist väga toredaks hobiks ja meelelahutuseks. Inimene, kes tahab teha tearit ja esitada materjale/tekste, improviseerida, ei saa iialgi olla halb inimene. Arvan, et tegu on heasüdamlike ja toredate inimestega.

Tahad öelda, et sarimõrvad ja muud “vallatused” jääksid sooritamata, kui kõik harrastusteatriga tegeleksid?

Kunagi rääkisimegi Jaanus Rohumaaga sellest. Et − vedas, et lavakasse sisse saime − praegu loeme luuletusi, esitame maailmatasemel tekste, aga muidu lõhuksime aknaid. See võib olla selline väike kõrvalmõju tõesti.

Kuidas kommenteerid äsja nähtud taidlejaid ja nende lavastusi? 

Nägin viit etteastet. Mul on alati olnud küsimus, kuidas hinnata professionaalse pilguga nii kooli- kui ka harrastusteatrit. Ja olen jõudnud selleni, et tegelikult ei peakski neile professionaalseid nõuandeid andma, sest see, mida nad teevad ja kuidas nad teevad, ongi asja tuum. Saan aru küll, et harrastajad tahaksid kangesti olla proffide moodi ning harrastuslavastajad kui Konstantin Stanislavski, Priit Pedajas või Roman Baskin, aga minu meelest ei ole vaja ja see ongi selle asja pluss. See, et nad on justnimelt omanäolised, st seda nägu, nagu nad on − nad ei tea midagi tempost, rütmidest, esimese-teise repliigi seadusest.

Nad ei tea elementaarseid tõdesid, et näiteks üksteist mitte varjata − “Ärge seiske üksteisele ette!”. Kui hakata sellega tegelema − olen teinud ühe sellise workshop´i ja kõigist neist asjust rääkinud −, on päris keeruline tagasisidet anda. Mis kriteeriumide pealt ma rääkima pean? Veel kord − olen seda meelt, et harrastusteatrinäitlejad peavadki tegema täpselt sellel tasemel, nagu nad on. Või nagu on nende juhendaja. Nõnda ei saa midagi ette heita − võib-olla üht-teist soovitada. Eks mul endalgi ole huvitav ennast kuulata, kui hakkan veidi aja pärast väljakuulutatud töötuba läbi viima.

Aga räägime korraks sinust endast. Sööd praegu vabakutselise magushaput leiba − tutvusta palun käesolevaid ja peatseid projekte. 

Hetkel on kõige päevakajalisem see, et ühes Neeruti mõisaomaniku Ander Ildiga oleme loonud MTÜ Neeruti Mõisateater. Uhkelt renoveeritud fassaadiga Neeruti mõisas tuleb sel suvel − juuli lõpus − esmalavastus. Toomas Kall on kirjutanud näidendi nimega “Pargivaht” ning pidanud silmas justnimelt eelkõige Neeruti ja Kadrina kandi sündmusi ja olulisi tegelasi. Alates sellest, et seal on sündinud Friedrich Reinhold Kreutzwald, või sellest, et Buxhövdenite mõis, mille ees etendus toimub, pole kellegi muu kui kurikuulsa piiskop Alberti sugulaste mõis. Sealt edasi erisuguste luuletajateni: omaaegne Kadrina kirikuõpetaja Reiner Brocmann, kes on kirjutanud esimese teadaoleva eestikeelse luuletuse, on seal elanud; seal on ringi kõndinud väike Paul-Eerik Rummo. Ja mida kõike veel − kultuuriliselt äärmiselt mitmekihiline paik. Kall on kirjutanud suurepärase teksti, mis liigub humoristlikus võtmes läbi selle kandi ajaloo. Kuna projekti taga pole ühtegi professionaalset teatrit, peame ise mõtlema nii lavaehitusele kui ka tüki reklaamimisele.

Pärast seda, 17. augustil on mul “EV100” puhul plaanis Eesti esimene üldluulepidu, mis toimub Rakvere linnuses. Selle lõppu tulevad punklaulupeo paremad palad, aga peamine on ikkagi luulepidu. Alustamegi esimeste eestikeelsete luuletekstidega, liikudes läbi ärkamisaja Eesti Vabariiki, nn ENSVsse ja väliseesti luulesse ning sealt tänasesse päeva. Ma loodan väga, et esitajate palett tuleb kirju − et see sisaldab peale näitlejate ka tuntud avaliku elu tegelasi, nagu teleinimesi, poliitikuid, sportlasi. Ideid on palju! Mingi sarnasus maailma esimese punklaulupeoga on muidugi olemas, aga − meil on olemas laulu- ja tantsupidu, kuid luulepidu sellisel kujul pole olnud. Aga luule on ju tegelikult kõige alus! Keel; see, kuidas me üksteisega räägime; ka murdeluule, ka eri ajastutest tõukuv − see, mida ühel või teisel perioodil oluliseks on peetud: kas isamaad või “kõrget juhti” Stalinit või eratolüürikat. Kõik on värssidesse pandud!

Kui sügis kätte jõuab, alustan Vene draamateatris vene näitlejatega Andrus Kiviräha lavastusega “Eesti matus”. Mind huvitab väga nendepoolne pilguheit meie, eestlaste suunas. Pärast seda, juba tuleval aastal, lähen lavastama Vanemuise teatrisse Eugene O’Neilli “Pikk päevatee kaob öösse”. Iirlased, vanad lemmikud − O’Neill on Iiri kaasaegse näitekirjanduse tugisammas ja rajaja. Selline on see elu − vabakutseline küll, aga ajad on täisbukitud.

Kas sellistel üritustel nagu Kiikla näitemängupäev ei sütti sul tulukest, kuidas sellise inimmaterjaliga mõnd sürreaalset asja lavastada?

Siin on päris lahedaid vilgatusi, tüpaaže ja lahendusi. Ma ikka üllatusin nii mõnelgi hetkel. Eks vaatab.