Sügisel enne valimisi tekitas Jõhvis emotsioone Saksa päritolu suurinvestori plaan ehitada kesklinnas praegu tühjalt seisva kunagise kultuurimaja asemele kaubanduskeskus. Asi jõudis isegi volikoguni, mille eelmist koosseisu vallavalitsus rahustas: enne peab arendaja korraldama arhitektuurivõistluse, tuleb muuta detailplaneeringut ning kõige tipuks peab arendaja selle kinni maksma.

Aga ilmselt oli viimaseks hirmutajaks siiski muinsuskaitseamet, kes ähvardas, et kui eraomandisse kuuluv hoone ikkagi maha lammutada kavatsetakse, võib amet selle kaitse alla võtta.

See ilmselt saigi investorile viimaseks piisaks koos sellega, et vallavalitsus ei võtnud selget seisukohta muinsuskaitseameti arvamuse asjus. Investoril on sellistes oludes lihtsam taanduda ja otsida mujal kohti, kuhu oma raha paigutada.

Nagu me aru saame, oli Jõhvi vallavalitsuse seisukoht pigem see, et säilitada vana hoone kas või osaliselt iga hinnaga. Nüüd on tulemus käes ning mingi aja jooksul see kindlasti säilib. Kuid kas talle ka otstarve leitakse, on iseküsimus. Vanade kasutute (ehkki võib-olla välimuselt uhkete) majade säilimine tehakse sageli poliitiliseks. Meenutagem kas või Jõhvi vana raudteejaamahoonet, mis samuti tühjalt seisab. Seda, nagu ka vana kultuurimaja, kasutati ära valimiskampaanias stiilis: tuleb säilitada, päästa, taastada jne. Paraku sellega kõik piirdub. Jõhvi võimud võiksid mõelda, kuidas saaks korda need miljööväärtuslikuks kuulutatud majad, mis linnas veel kasutuses on. Ja tõsiselt mõtlema, kellele neid “väärtuslikke” tondilosse tarvis on.