“Täna ei saa me küll inimestele lubada, millal siinne slipp paremaks tehakse,” ütlevad Taavi Vogt (paremal) ja Jüri Päll, et seda küsitakse neilt pidevalt. 

Peipsi-äärsete vallavanemate sõnul on Peipsi järv nii turistidele kui ka kohalikele elanikele lukus, kuni seal pole avalikke sadamaid ja rannaala hoogsalt ei arene; EAS jättis kõik kolm lukust lahti keeramisele suunatud projekti toetuseta.

“Lähim koht, kus turist saab paadi vette lasta või kaldale tulla, on Mustvees,” ütleb Alajõe vallavanem Taavi Vogt. “Mustvee ja Narva vahel pole ühtegi slippi; mõnes üksikus kohas saab paadi vette küll, aga selleks peab eritehnika olema.”

Kutselistel kaluritel on oma sadamad, mida nad endi tarvis ise arendavad, ja võõrastel sinna asja ei ole.

“Turistidele ja ka kohalikele inimestele on vaja avalikke munitsipaalomanduses sadamaid. Peipsi põhjarannikul ühtegi sellist ei ole,” tõdeb Vogt.

Alajõe vald võttis selle puudujäägi kõrvaldamise tõsiselt ette.

Alajõele Jõekalda kinnistule kavandati täisteenusega sadamaala: sadamahoone, kus on dušid-saunad-tualetid, konverentsiruumid ja tankimisvõimalus; esialgu 30 kaikohta võimalusega hiljem veel vähemalt sama palju lisada. Et kinnistu asub kesk Alajõed, oleks sadam oluline ka külakeskuse arendamisel, sadamahoone oleks väljaspool turismihooaega kohaliku kogukonna jaoks hea kooskäimise koht ning teenuste arenemisel lisanduks mitmeid uusi töökohti.

“Sadam pikendaks turismihooaega oluliselt,” ütleb vallavolikogu esimees Jüri Päll. “Võtame kas või harrastuskalurite üritused, mida siin korraldada saaks, õngega ahvenapüüki sügisel näiteks.”

Ja piirivalve, mis praegu rendib oma paatidele kaikohti eraõiguslikult sadamalt, võiks avalikku sadamasse üle tulla.

Praegu on tulevase sadama asukohta tehtud üks ajutine slipp.

“Slipi moodi asi,” täpsustab Vogt, “et ei peaks paate lausa vette viskama. Nädalavahetusel on seal alati autosid täis.”

Teist korda toetusest ilma

Jõekalda paadisadama eelprojekt sai valmis juba aasta tagasi. Piirkonna konkurentsivõime tugevdamise programmi esimesse vooru see küll esitati, ent toetust saada väga ei loodetud.

“Planeeringut meil siis veel ei olnud, keskkonnamõju hindamise aruanne oli veel vastu võtmata − see saigi siis saatuslikuks. Aga meid innustati projekti lõpule viima. Vallavalitsus nägi sellega terve aasta kurja vaeva ja tänavu aprillis esitasime teise vooru uue taotluse koos kõigi vajalike dokumentidega,” räägib Vogt.

Alajõelaste lootused toetust saada olid väga kõrged: “Ida-Viru turismiklaster lisas meie taotlusele sellise toetuskirja, et meil polnud põhjust kaheldagi, et raha saame.”

Hindamiskomisjon otsustas teisiti.

“Leiti, et meie projekti ettevalmistuse tase on väga kõrge, aga see ei oma Ida-Virumaa turismi arengule piisavat mõju. Tõsi, keskkonna- ja muud mõjud said meil hinnatud, aga poliitiline mõju jäi hindamata,” ütleb Vogt kibedalt. “Eelmisel aastal oli tõesti põhjus meie projekti mitte toetada − ja ma sain väga selgelt aru, mida ma edasi pean tegema. Praegu ma enam ei tea, ja kui hindajatelt küsisin, mida ma nüüd tegema pean, sain vastuseks, et ei olegi midagi teha.”

Peipsi-äärsed projektid tõrjutud

Alajõe vald on sellesse projekti panustanud suure hulga maksumaksja raha − projektile kulus 35 000 − 40 000 eurot. Peale selle hoiti majandades kokku, kus vähegi võimalik, ning koguti pisitasa kokku vajalik omaosalus.

“See natuke rohkem kui 200 000 eurot on meil olemas; laenu võtta polnud plaaniski,” ütleb vallavanem.

Vogti sõnul lepiks ta toetusest ilmajäämisega hõlpsamini, kui oleks põhjust naabrite pärast heameelt tunda. Kõige rohkem panebki teda nördima tõsiasi, et toetust väärivaks ei peetud ühtegi kolmest Peipsi-äärsete valdade projektist − rahata jäid ka Kauksi promenaad ja rannahoone (Iisaku vald) ning Rannapungerja muul (Tudulinna vald).

“Nad räägivad mulle, et seal on sõltumatu komisjon. Selle programmi kummaski voorus ei saanud toetust ükski Peipsi-äärne projekt,” rõhutab ta. Ja küsib siis, mida maakonna tasakaalustatud arengust rääkides õieti silmas peetakse.

“Vanasti heideti meile ette, et väiksed vallad on võimetud häid projekte koostama. Täna on Peipsi-äärsetes väikestes valdades valmis kolm suuremahulist head projekti, aga kui raha jagatakse, siis tuleb välja, nagu me elaksime hoopis teises maailmas. Mulle on jäänud mulje, et riik arvab, et paneme need viis valda kokku ja küll nad siis hakkavad ise arenema. Kui praegu öeldakse, et meie projektidel ei ole piisavalt mõju… Ega see mõju sellest suuremaks lähe, et meid kokku pannakse.”

Peipsi kalanduse arengufondi juhatuse liikmena näeb Taavi Vogt kogu Peipsi äärest tervikpilti. Teab, mida on tehtud Emajõel, Luunjas, Räpinas… Aga mitte Ida-Virumaal.

Peipsi piirkond vaeslapse rollis

Vogt ei ütle, et need, kes seekordses voorus raha said, poleks pidanud seda saama.

“Iga asi, mida Ida-Virumaal tehakse, on tähtis. Aga maakonda peaks tasakaalustatumalt vaatama; kui on regionaalareng ja piirkondade konkurentsivõime tõstmine, siis eeldame, et arendatakse ühtlaselt, mitte ainult maakonna põhjaserva.”

Vogtiga sama meelt on ka Iisaku ja Tudulinna vallavanemad Raivo Raap ja Andrus Toss.

“EASi kaudu pole riik siin kandis Peipsi äärde vabariigi algusest saati sentigi investeerinud; maakonnas tehtud pingerida ei loe Tallinnas mitte midagi,” ütleb Raap, kes küsis Kauksi rannahoone ja promenaadi jaoks seekord 1,3 miljonit eurot. Teist korda, eelmises taotlusvoorus ka.

“Kui see on konkurentsivõime tõstmise programm, peaksid projektid tasakaalustatult jagunema, aga rahajagamine on kõvasti kreenis põhja poole. Nii nagu Eestis pole regionaalpoliitikat, pole Ida-Virus tasakaalustatud arengut.”

“Peeter I raius akna Euroopasse, meil on vaja raiuda aken Peipsi järvele,” ütleb Andrus Toss.

Kõik kolm vallavanemat viitavad seitse aastat tagasi nelja valla (neljas on Lohusuu) koostöös valminud Peipsi järve äärse rannaala üldplaneeringule, milles toetuseta jäänud projektid plaanidena kirjas olid.

“Mina olen veendunud, et Peipsi järv on see mootor, mis saaks arengu käima tõmmata. Aga praegu on järve rand hirmus tühi,” vaatas Andrus Toss toona lootusrikkalt tulevikku. “Peipsi tuleb inimestele ja paatidele avada.”

Nüüd nendib ta, et järv on nii turistidele kui ka kohalikele inimestele endiselt lukus.

Vallad käega ei löö

Ühtegi neist kolmest projektist ei lükata sahtli tagumisse nurka tolmu koguma.

Andrus Toss kavatseb projekti hindamise vaidlustada.

Taavi Vogt ei taha plaanidest veel täpsemalt rääkida, aga ütleb, et mõtteid on ja midagi võtavad nad kindlasti ette, veel enne valdade ühinemist. Hakatuseks saab omaosaluseks mõeldud raha eest vähemalt midagi ikka juba ära teha.

Raivo Raap lubab projektiga kindlasti edasi minna: “Tegime taotluse Peipsiveere programmi − nemad ja Leader on ainukestena meid toetanud −, kui sealt raha saame, siis promenaadi järvepoolse osa teeme tuleval aastal ära. Mis rannahoonest saab, see on juba uue valla otsustada.”

Kõik need kolm projekti on uue omavalitsuse investeeringukavas sees.

“Küll me need kõik jupikaupa ära teeme,” on Raap veendunud.

Alajõe vallal teine sadam veel

“Vastukaaluks EASi otsusele Alajõe sadama kohta võib tuua meie teise sadama − Vasknarva projekti, mille rahastamise Euroopa Liidu komisjon on eeltaotluste voorus kinnitanud. Nemad erinevalt EASist nägid küll selle perspektiivi ja mõju piirkonnale ning 2018. aastal see raha meile tuleb. Kummaline on, et rahvusvahelise fondi komisjon saab aru vajadusest investeerida siia Peipsi kaldale, aga meie oma inimesed selles sõltumatus komisjonis, kes siin suure tõenäosusega igal suvel ise puhkavad, seda tähtsaks ei pea,” räägib Taavi Vogt.

Tõsi, toetusesumma on küsitust oluliselt väiksem, aga esimese etapi saab sellega ära teha. Ka selle projekti omaosaluse raha on vallal endal olemas.