Aivar Luud on Iisaku staadionil just äsja lõpetanud 24 tundi kestnud üle 206 km pikkuse jooksu. Esimene, kes teda õnnitles, oli tema oma tütar. 

“Mõni tõmbab ennast vägijoogist transsi, teine jookseb ennast mäluauku,” tõdes Jõhvist pärit Aivar Luud mõned minutid pärast seda, kui oli Iisaku staadioni ringil läbinud 24 tunni jooksul 206 kilomeetrit ja 383 meetrit.

Luud oli 24 tunni jooksu 19 osalejast ainus, kes suutis ületada selle pöörase jooksuala kõrgemat klassi tähistava 200 kilomeetri piiri ja püstitas napilt ka oma uue isikliku rekordi.

Vaid napid pausid

Ta rääkis, et seadis 200 km piiri alistamise endale eesmärgiks. “Tore oleks seda ju kodukandis teha. Kuid ega ma alguses väga kindel polnud, et sellega hakkama saan,” sõnas ta, lisades, et kuu aega tagasi joostud eelmise ultrajooksu järel ei olnud tal piisavalt palju jooksupäevi ja seepärast oli Iisakus alguses keeruline sobivat ja mugavat tempot leida. “Alles poole maa peal tulid juba sellised helgemad hetked.”

Luud jooksis enamiku ajast jutti. “Mõned lühikesed pausid olid, kui käisin vett laskmas või sõin. Iga paari tunni järel kõndisin ka lühikest aega, et teisi lihaseid koormata, ja tegin vahele venitusi,” rääkis oma kulgemisest mees, kes on muu hulgas läbinud kolmel korral Kreekas ultrajooksjate tippvõistluse − 246 km pikkuse Spartathloni.

Eriliselt hea õhkkond

Luud sõnas, et teda kannustas ka Iisaku väga positiivne õhkkond. “Ma ei mäleta, mitu plussi ma viiele otsa panin siinse eelmise aasta ürituse eest, aga tänavu panen kindlasti rohkem,” tunnustas ta korraldajaid.  “See on sellisel tasemel üritus, kuhu võiks vabalt kutsuda jooksma ka ultrajooksu maailma tippe.”

Naistest jõudis kõige rohkem ehk 167,2 kilomeetrit läbida Raili Rüütel, kel püsis viimase kilomeetrini raskele katsumusele vaatamata  lai naeratus näol. “Siin on ikka väga mõnus ja lahe joosta. Inimesed elavad nii tugevasti kaasa ja innustavad. Justkui olümpiavõitja tunne tekib,” tõdes naine, kellele see oli elu teine 24 tunni jooks. Esimene oli Itaalias Torinis. “Seal oli palju hullem joosta, kuna polnud sellist toetavat publikut.”

Rüütel tunnistas, et  kõige keerulisem on sellisel pikal ja rängal katsumusel jõuda otsusele, mida süüa ja juua.  “See on sellisel ettevõtmisel eluküsimus. Vahepeal läks midagi valesti ja jäin kehale energiat võlgu, kuna ei olnud isu mitte midagi suhu pista. Siis aitab üks kaval nipp. Tuleb pesta hambaid ja kõik isud tulevad tagasi,” valgustas ta.

Mühinal kasvav üritus

Ööpäeva jooksul joosti Iisaku staadionil lisaks 24 tunni jooksule ka kolm täispikka ja kolm poolmaratoni ning üks veerandmaraton, samuti toimusid lastejooksud. Jooksjate arv ulatus paarisaja lähedale.

Peakorraldaja Rene Kundla tõdes, et üritus ise ja selle populaarsus on  kasvanud isegi natuke liiga kiiresti. “Juba praegu ütleb osa lõpetajaid, et paneksin neid ka järgmiseks aastaks kirja. Ise mõtlesin varem, et võiks ühe aasta vahet pidada,” sõnas ta. “Sellise ürituse korraldamine võtab meeletult aega ja energiat. Neid nüansse, mida tuleb lahendada, et kõik ideed õnnestuks teoks teha, on nii palju. See staadiongi on niivõrd vanenenud, et siin puudub palju elementaarseid asju, mis tuleb kõik kohale tuua. Aga samas tekib siin selline positiivne aura ja õhkkond, mis kaaluvad kõik need vaevad üles. Samamoodi annavad jaksu kõik need rohkem kui 60 inimest, kes siin vabatahtlikult abiks on.”