Eesti kirjanike praeguselt “paavstilt” Tiit Aleksejevilt kõlas konverentsi lõpuettekanne, kus ta avas oma isiklikke sidemeid Narvaga ja leidis, et Narva vajaks võib-olla ka linnakirjanikku, nagu on Tartul.MATTI KÄMÄRÄ
13. ja 14. septembril toimus TÜ Narva kolledžis Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse (UTKK) eestvõttel linnakirjanduse tööseminar ning ettekandepäev “Narva, piiri- ja tööstuslinn: kirjanduslikke kajastusi”, kus põnevad − ja osalt ka üllatuslikud − esinejad purgasid piirilinna ning linnakirjandust üldse.
Põhjarannik palus tagantjärele kireva ja osalt ka eklektilise linnaseminari kokku võtta ning sealt huvitavamaid noppeid teha ettevõtmise “peasüüdlasel” Elle-Mari Taliveel UTKKst.
“Vihmas ja päikeses”
Talivee toob esmalt esile Tallinna ülikoolis töötava geograafi Anu Printsmanni, kes on pärit Kohtla-Järvelt ja kes rääkis, kuidas teda, kel on vastava keskkonna kogemus olemas, kõnetavad Émile Zola “Söekaevurite” ning Raimond Kaugveri “Seitsmendas läänes” loodud kaevandusasulate õhkkond ja kirjeldused.
Kontrastiks oli Talivee sõnul hiljuti Lõuna-Eestist Narva kolinud Viru maakohtu kohtuniku Heili Sepa ettekanne. “Sepp on naha ja karvadega süüvinud uude keskkonda. Tema ettekanne Joaoru linnaosast maalis selle paiga silme ette rohkem kui saja-aastase läbilõikega ja pildimaterjaliga varustatult. See on võib-olla osalt tuttav Eduard Vilde romaanist “Raudsed käed”, aga niimoodi reaalselt ja visuaalselt ei ole mina osanud seda endale ette kujutada,” ütleb Talivee.
Tööseminaril oli üks plokk pühendatud veega seotud tööstusele − ehk siis Narva puhulgi kõnetav veehoidla rajamine elektrienergia tootmiseks. Jaan Undusk kommenteeris 1960. aastal Narva ümber ja Narvas vändatud filmi “Vihmas ja päikeses” Jaan Sauliga peaosas, kus tegelased ehitavad elektrijaama. Filmi on korraga kokku pandud Balti soojuselektrijaama ja Narva silla ehitus, “hruštšovkade” rajamine. Filmivõtetele kaasati kaevandust ja hüdroelektrijaama, mis oli tollal juba valmis. Filmis on võtted ka veehoidlaäärsetest töödest ning tegelased sõidavad paadiga veehoidlal, kus puude ladvad veest välja paistavad.
Narva senine kajastus eesti kirjanduses:
Eduard Vilde “Raudsed käed” (1898) − eesti esimene tööstusromaan, kõneleb Kreenholmist. Tänapäeval öeldakse mõnikord, et neid meie vanu klassikuid on raske lugeda − ma igatahes selle romaani puhul lükkaksin selle kohe ümber.Adolf Rammo “Hundipassiga koolipoiss” (1973), “Kibekäppade küpsetuskojas” (1974), “Šahh Madan” (1970). Need on võib-olla kõige toredamad Narva-teemaga alustamiseks. Rammo oli Narva poiss, kes on tagantjärele kirjeldanud oma poisipõlve kadunud linna suure täpsusega ja just rõõmsast poisi vaatevinklist. Üle jõe ujumisest, tõukekelguga kihutamisest, kalalkäikudest. Maalib selle praeguseks olematu Narva hästi silme ette.Vladimir Beekmani “Narva kosk” (1986). Film on ka olemas. Narvast 1917. aastal, aga mis on seal väga võimas − kuidas tegelane Siina tuleb umbes 1980. aastatel tagasi Narva vaatama oma kodulinna ning kuidas ta igatseb kõige selle järele, mida enam ei ole, kirjeldades seda, mis on nüüd selle asemel.
Tiit Aleksejevi “Leegionärid” (2010) − ajalooline näidend, mida Rakvere teater ka mitu aastat mängis. Üks peategelane on Narva poiss, kes hukkub sõjas, aga unistab enne sellest, et temast saab arhitekt, kes need sõjas katki tehtud linnad üles ehitab.
Allikas: Elle-Mari Talivee
Suurtööstus ja piiripealsus
“Üldse põimus ettekannete puhul põnevalt see, kuidas hakkas erisuguselt tööle ka ettekandja taust − oli kohalike juurtega esinejaid ja n-ö turistliku huviga piirkonda suhtujaid. Palju lisas ka see, et välismaalt tulnud kõnelejad osutasid Narvaga kuidagi sarnastele linnadele − sarnastele kas tööstuse, piirilinluse või suure jõega seotud kogemuse poolest: näiteks Jason Finch Åbo Akademist rääkis St Louise linnast USAs ja Andrei Vinogradov Kaasani ülikoolist Poolas asuvast Lodzi linnast,” ütleb Talivee.
Narva ettevõtmise näol oli tegu linnakirjanduse käsitlemisega ka laiemalt. Kes ja kuidas on Narvat kirjanduses seni kajastanud, näeb artikli juures olevast kastist.
Eesti kirjanike liidu (EKL) esimehelt Tiit Aleksejevilt kõlas konverentsi lõpuettekanne, kus ta avas oma isiklikke sidemeid Narvaga ja leidis, et Narva vajaks võib-olla ka linnakirjanikku, nagu on Tartul. Too kirjutaks tänapäeva Narvast ning sõlmiks seega kokku neid lahtisi otsi, mis mineviku ja oleviku vahel käesolevat katkestust tekitavad. Kõnealusest katkestusest saab lähemalt lugeda intervjuust Aleksejeviga.
Rootslaste Narva
XVII sajandil planeeris Rootsi kuningriigi kantsler Axel Oxenstierna Narva riigi teist pealinna rajada. Nii on Narva siiani ka nt rootslaste teadvuses. Kuidas on mujal Narva-teemat kirjanduslikult käsitletud?
Mõningase ülevaate teisekeelsetest Narva-teemalistest raamatutest saab Igor Kotjuhi artiklist “Narva on vaikne”, mis ilmus 2006. aastal Sirbis ja räägib Narvast kirjutanud eestivene autoritest.
Anu Saluäär avaldas tänavu augusti Loomingus ülevaateartikli pealkirjaga “Rootsikeelne eestikirjandus”, kus ta osutab, et rootsi kirjanduses on Põhjasõda käsitletud mitusada aastat mitmesajas variandis ning nende teoste hulka kuulub näiteks Björn Holmi (1946) umbes tosin romaani Põhjasõja eri etappidest. Üks neist kannab pealkirja “Narva” (1995).
Ses artiklis on nimetatud teisigi Narva-teemalisi romaane, nagu Olov Svedelidi (1932-2008) ajalooline seiklusromaan Gustav II Adolfi aegsest Narvast “Kuldne ahel” (“Den gyllene kedjan”, 1981). 1990. aastate Narvast on rootsi keeles olemas Harry Winteri pseudonüümi all põnevuslugu “Operatsioon Narva” (1993), mis on ka eesti keelde tõlgitud.
Seminari osalistele korraldati ürituse finaalis Kreenholmi-ekskursioon. Tarmo Pikner näitas muu hulgas veehoidlaäärseid haruldasi paadikuure-suvilaid, millest ta oli teinud ka väga põneva ettekande.”Olen rahul, et sain veenda hulka inimesi tulema kaema Narvat ja kolledžit, mis on üks mu lemmikhoone üldse, ning et neile seal meeldis,” ütleb Talivee.