Keegi ei lugenud korralikult kokku, kui palju motomehi nädalavahetusel Narva idast ja läänest kokku tuli. Narva traditsioonilise suvise motofestivali korraldamine oli tänavu ainult kohaliku motoklubi õlul, palgaliste korraldajate teenetest loobuti. Kontserte ja meelelahutust oli veidi vähem, kuid eri riikidest ja linnadest saabunud osalejatel oli seda rohkem vaba aega pidutsemiseks.
Laupäeva päeval, kui “Narva motofesti” piduliku avamiseni oli jäänud veel tund-poolteist ja mõned üritused juba möödas, leidis üks peakorraldajaid, kohaliku motoklubi Magnum MC asepresident Igor “Jean” Batin aega, et ajakirjanikuga koloriitset publikut täis Narva linnuse suures õues ringi jalutada. Festivali korraldajate nii lahket ajakasutust ei mäletagi varasematest aastatest − kõik on alati väga närvilised olnud ja ringi sebinud. Tänavu jahvatasid korraldusrattad omasoodu ja näis, et need ei krigisenudki.
“Kõik laabub positiivselt, inimestele meeldib, muu on aga pisiasjad,” ei taha Igor sellest rääkida, kui kõik hästi edeneb.
Osalejaid on kohale tulnud Venemaalt, Leedust, Poolast, Soomest ja loomulikult Eestist. See loetelu ei ole täielik, sest kokkuvõtteid tehakse hiljem.
“Ma ei pea täpset arvet, kust on rohkem või vähem rahvast kohale tulnud,” ei meeldi korraldajale statistikat puudutavad küsimused, sest jutt käib eelkõige sõpradest, keda tundub kuidagi piinlik üle lugeda. “Kui arvad, et see üritus on eelkõige venemaalastele, siis eksid,” lisab Igor kavala naeratuse saatel.
Pidu oli tore!
Igori tunnistust mööda on korraldajad endale kuiva seaduse kehtestanud. Aga… Uus kohtumine järjekordse vabas õhus oleva laua ümber, kuhu on seltskonnaks koondunud Kaliningradi ja ühe Poola provintsilinna tsiklimehed, ning ürituse juht annab järele pealekäimistele proovida midagi valget ja kanget, mille külalised on silmapaistmatus valges kanistris kaasa toonud…
Kõige toimuvaga rahul olev poolakas Darek räägib ajakirjanikule, et oli samasugusel festivalil Narvas neli aastat tagasi.
“Jõudsime kohale reedel. Sõitsime läbi pika tee: kohtusime Leedus, siis Pihkva, Sankt-Peterburg, Narva. Siit läheme Poolasse. 18 tsiklit. Oleme väga väsinud! Narva on loomulikult ilus linn, kuid me tulime festivalile, muusikat kuulama, head muusikud on siia kutsutud − vanamehed mängivad,” muigab ta.
Darek kinnitab, et motofestivalidel on tähtsad kaks asja: hea muusika ja võimalus tuttavatega suhelda või uusi tutvusi sobitada: “Iga inimene on siin terve lugu!”
Narvas kuulati rokivanakesi
Laupäeva õhtu muusikatähtedeks olid Narva linnusesse kutsutud rokivanakesed: kuulsad Dan McCafferty (Nazareth), David Knopfler (Dire Straits), Douglas White (Rainbow) ja Tim Owens (Judas Priest). Enne seda oli nende tähetuur Odessas, Kiievis, Krasnodaris, Rostovis Doni ääres, kuigi Knopfler loobus ootamatult osalemisest.
“See ei muutnud korraldajatele midagi,” kinnitas Igor Batin. “See tuur oligi korraldatud kui “Dan McCafferty ja tema sõbrad”, lihtsalt nelja sõbra asemel oli kohal kolm ja kogu lugu.”
Rokivanakesed käisid kordamööda festivalilaval, neid saatis Narva sümfooniaorkester − selles ühendamatu ühendamises oli oma võlu −, ja sõna otseses mõttes karjusid oma rokihitte.
Vinüülplaatide kirglik koguja ja klassikalise roki austaja Narva linnapea Tarmo Tammiste ei lasknud käest võimalust rariteetsetele plaadiümbristele autogramme küsida, McCaffertyga paar sõna vahetada ja tema kätt suruda. See toimus juba kontserdieelse proovi ajal.
“Võtsin Dan McCaffertylt autogrammi ja tegin temaga pilti, nii et ma olen väga õnnelik! Mul on kümmekond vinüüli ja ma palusin neile kõigile autogrammi.”
Seejärel nautis Tammiste kontserti, seistes sellel ajal fännide summas lava vastas peaaegu tara ääres. Linnapea märkis, et McCafferty hääletämbrit on võimatu kellegi teise omaga segamini ajada, kuigi aeg on oma töö teinud: “Loomulikult pole ta selline nagu varem, näiteks 1972. aastal: kui vana plaat peale panna, siis on erinevus kuulda, kuid ikkagi tunneb ta ära.”
Meerile meeldis seegi, et linna sümfooniaorkester motofestivalil esines: “Anatoli Viktorovitšil [Anatoli Štšura, orkestri juht ja dirigent, Narva aukodanik − I.S.] on huvitav lähenemine ja on näha, et see on talle huvitav. Kui ta millegi ette võtab, siis teeb ainult hästi.”
Külg külje kõrval sõpradega
Laupäevane Narva kinkis festivalil osalejatele ja külalistele ootamatult päikeselise päeva, kuigi teel piirilinna − mis kandist tsiklimehed ka tulnud poleks − kastis paduvihm nad üle. Darek Poolast rääkis, et kui tsikkel on suurem, siis pole midagi, kuid pisematega läheb raskeks. Ja eriti raske on naistel − Dareki naine sõidab samuti mootorrattaga. Nende sõber Aleksandr Kaliningradist selgitas, et vihmaga läheb asfaldil sõites rattakoobas vett täis ja rooli on palju raskem hoida. Nähtavus on läbi kiivri märja visiiri samuti halb.
Pikkade sõitude marsruudid pannakse klubides tavaliselt varakult paika, harilikult isegi eelmisel aastal. Motomehed sõidavad sageli sõprade kutsel kuhugi või korraldavad temaatilisi reise, näiteks mööda linnuseid, sõjamälestisi jm. Kuid ka Narva-sugused festivalid on motomeeste kaartidel tähtsal kohal.
Korraldaja Igor Batin ütles, et tänavu tõid nad Narva festivali juuli keskpaigast kuu algusesse, sest Lätis Ventspilsis toimus alati samal ajal teine suur festival.
“Seal on meie sõbrad klubist Tuule Sõbrad ja neil oli alati väga kahju, et nad ei saanud meie festivalile tulla, sest nende üritus oli samal ajal. Nad käisid meie juures üks kord, siis kui president Obama Riias käis ja nende üritus ära keelati. Nad tulid tookord siia ja neile meeldis kõik. Sellest peale püüdsime kokku leppida, kuidas meie festivale eri ajal korraldada. Me võtsime organiseerimise täiesti oma kätte ja miski ei seganud meil aega vahetada. Ja nüüd on lätlased siin,” on külalislahke motomees rahul.
Moskvast läbi Balkani
Mihhail ja tema abikaasa Kira tunnistati tänavu festivali kõige kaugemateks külalisteks. Kuigi nad on moskvalased, jõudsid nad Narva läbi Horvaatia, sõites 6000 kilomeetrit.
“Ma olen juba kuus, aga koos Kiraga viis aastat järjest sellel festivalil käinud ning meil on alati hea meel siin olla. Naudime õhkkonda ja suhtlemist, meil on siin lõbus!” tunnistas rändava pere pea.
Paljudele festivalile saabujatele osutus probleemiks piir, täpsemalt selle ületamise ootamiseks kulunud tunnid. Mõned jätsid mootorrattad koguni Ivangorodi ja ületasid piiri jalgsi.
“Muide, meile tehti ettepanek korraldada festival Ivangorodi linnuses,” märkis Igor, kuid selle revolutsioonilise algatuse üksikasjade kohta ei pillanud sõnakestki, lihtsalt kirjeldas konteksti. “Venemaalased tulevad siia ja ütlevad, et on väsinud järjekordades seismisest. Püüdsime nii meie kui Venemaa piirivalvuritega kokkuleppele jõuda, kuid… [edasi tulevad ebatsensuursed väljendid].”