Teade, et Eesti Energia asub koondama kaevureid, on kurb, ent mitte ootamatu.

Igaühele, kes on vähegi jälginud seda, mis on pisut rohkem kui poole aasta jooksul toimunud maailma energeetikaturgudel, on selline uudis paraku loogiline, et mitte öelda ootuspärane.

Siinne põlevkivitööstus on seotud maailmaturul toimuvaga tugevamini kui kunagi varem ning seepärast mõjutab iga sealne tugevam võnge üsna ruttu ka siinsete kaevurite käekäiku.

Veel aasta algul kinnitas värskelt Eesti Energia juhi ametisse asunud Hando Sutter Põhjarannikule, et kuigi nafta hinna languse mõju on tugev, ei ole töötajate koondamine päevakorral.  Pool aastat hiljem ei jää siiski midagi muud üle, kui tuleb asuda osale kaevuritele koondamisteateid kätte jagama. Eesti Energia on mingil määral hajutanud oma riskid õli ja elektri tootmise vahel, ent praegu on hinna poolest madalseisus mõlemad.

Kui pärast elektrituru avanemist oli avalikkuses palju  pahandamist, et elektri eest tuli hakata märksa rohkem maksma, siis praegu on turu pendel selles otsas, kus tarbijad on võidumehed ja tootjad on kimpus. Suletud turu tingimustes oleks Eesti Energia saanud müüa elektrit konkurentsiameti kinnitatud hinnaga edasi. Enne Eesti ja Soome vaheliste merekaablite valmimist oli importelektri ligipääs Eestisse piiratud. Vaid tarbimise järsk vähenemine koduturul võinuks Eesti Energiale nii  elektrijaamades kui kaevandustes suuri muresid tekitada.

Praegune reaalsus on hoopis teistsugune. Et ellu jääda, tuleb sellega − ükskõik kui valus see ka poleks − kohaneda.  Seepärast ei lõpe ka efektiivsuse tagaajamine kunagi.   Kaevuritel tuleb valmis olla selleks, et tõusuaastatel vajatakse nende tööd rohkem ja  mõõnaaegadel vähem.