Virve Osila, kirjanik MATTI KÄMÄRÄ 26. novembril telerist uudiseid vaadates tabas mind tõeline déjà-vu tunne: ma olen seda juba näinud! Siis oli märatsejate hulk küll suurem ja kisakoor muukeelne, aga sama tuimad näod, röökimisest ammuli suud ja vihkavad pilgud. Interrinne EKRE moodi!
Ma olen palju oma mõtlevat lihast sellega vaevanud, et mis asja need konservatiivid tegelikult ajavad. Kas nad tahavad rahvast lõhestada? Ergutada inimloomuse madalamaid instinkte ja õhutada vihkamist? Miks? Nad räägivad rahvusriigist ja õigusest olla eestlane. Mis riik see saab olema, kui nende nägemusest lähtuda? Võõrad väljas, omad sees? Kuidas me siin hakkama saame?
Igasugustele suurematele ettevõtmistele ütleme “ei” juba eos. Puitu me töötlema ei hakka. Kaevandused paneme kinni. Isegi kanalad põlgame ära põhjusega, et haiseb. Kui oli veel majandite aeg, olid minu kodukohas kana- ja hanefarmid. Nende territooriumil ja tootmishoonetes sees oli küll spetsiifiline lõhn, aga ükski aleviku elanik tapva haisu üle ei kaevanud. Jäime kõik elama ning tarbisime usinasti mune ja linnulihasaadusi, sest need olid odavad ja neid jagus nii omadele kui muile soovijaile. Tänapäeval on hoopis teine tehnoloogia, tootmine toimub vähema reostuse ja suurema efektiivsusega, aga kõik meie puhtatõulised on ikkagi negatiivselt meelestatud.
“Vihaseemneist ei võrsu helge elu taimed; viha on kõige negatiivsem ja tagurlikum jõud üldse.“
Vahemärkusena olgu öeldud, et sõnnikuhaisu pärast pole veel keegi pidanud lusikat nurka viskama. Kui ma plikana sõnnikuveo päeval nina kirtsutasin, käratas isa: “Nuusuta, tüdruk, sitt on leiva isa!” Nii lihtne see ongi. Süüa tahame kõik ja ikka rohkem mahetoitu. Millega põllumullale siis rammu anda, kui mitte sõnnikuga? Kanade oma veel see kõige väekam.
Aga tagasi loo alguse juurde. Vägivald pole mitte mingil juhul õigustatud! Kui see või too persoon elik tema ülesastumine ei meeldi, ei lase arukas inimene rusikaid, veel enam jalgu käiku. Indrek Tarandi käitumine ei pruukinud olla kõige sobivam, aga vägivallatsemine europarlamendi saadiku kallal mõjus õõvastavalt. Ei maksa siin rääkida maailmavaadete erinevusest, keegi EKRE toetusgrupist pistis tasku pikalilöödud rahvaesindaja prillid − kas põhjusel, et maailmavaade neist läbi vaadates muutuks mahedamaks või veelgi radikaalsemaks?
Mart Helme ütles 28. novembri ETV “Esimeses stuudios” intervjueerijale, et nemad tahavad, et eesti rahval oleks tööd. Imelik, et tema jüngrid ja poolehoidjad käivad keset tööpäeva Toompeal lõugamas ning mõnitamiste sekka peksavad teisitimõtlejat. Demokraatiast ja sõnavabadusest on ekrelastel ja meil teistel täiesti erinev arusaamine. Plakatid ja kolepildid riigivõimu esindajatest, koguni nende võimalikust poomisest olevat Helme sõnul rahvakunst! Kas neil, kes sellist kunsti harrastavad ja heaks kiidavad, ei teki mõte, miks tõelise andega õnnistatud vaimuinimesed nende ridu ei täienda? Aga sellepärast, et ekrelik helmekee ei kaunista mitte ühtki kaela, millel mõtlev pea otsas.
Tegelikult ei paikne esimesed ega kümnendad riigireeturid praegu mitte võimuladvikus, vaid helmed-madissonid ja nende poolehoidjad võivad selle au vabalt endale võtta. Oma vihakõnede ja provokatiivse käitumisega lõhuvad nad seda riiki, mis läbi tule, vee ja v(p)asktorude vabaduse teele jõudis ja üritab selles hulluse piiri ületanud maailmas alles jääda ja edasi minna.
Ma ei ole kunagi oma sõpru valides mõtelnud nende parteilisest kuuluvusest, sest poliitikast saan ma sama vähe aru nagu siga pühapäevast. Minule on alati tähtis inimene ise ja tema teod, kuulugu ta siis kuhu tahes. Nüüd on aga üks partei ja selle liikmed sellised, keda ma oma hingeruumi lähedalegi ei lase. Helmed&Co väidavad, et neid vihatakse ja rünnatakse. No aga kui lõpuks viskab üle? Kui igasugune muu mõtlemine ärritab neid nagu punane rätik härga? Nad isegi ei kuula, mis nende kaasteelistel öelda on; iga lause nii kõnelevas kui kirjutavas pressis algab nendepoolse süüdistusega. Kõik on nende vastu, alates meediast, teistest erakondadest − eriti sotsidest − ja lõpetades haritlaste ning suurema osa kultuuriinimestega. Kõige parem kaitse on rünnak ja seda kunsti valdavad ekrelased imehästi. Soovitan neil, kes selles tuules minna tahavad, meenutada üht meie rahva tarka vanasõna: enda silmas palki ei näe, võõra silmas pindu küll.
EKRE rõhub sellele, et inimesed on rahulolematud, kinnitades samas, et ainult nemad oskavad juhatada õiget teed tulevikku, kus kõik kõnelevad ühte keelt, mõtlevad ühte moodi ja näevad ühesuguseid unenägusid. Muidugi on paljud inimesed rahulolematud, sest riigi valitsejad teevad vigu; on vääritimõistmist, kohati lausa lokkavat lollust ning üksjagu kõrgetel kohtadel istuvaid muiduleivasööjaid. Mina olen ka rahulolematu meditsiinis ja mitmes muus eluliselt olulistes asjades toimuva pärast. Ometi ei käi ma ringi, rusikas rullis ja raevumull suunurgas.
Vihaseemneist ei võrsu helge elu taimed; viha on kõige negatiivsem ja tagurlikum jõud üldse. Mart Helme räägib tagasirändest, mis täidaks meie mahajäetud külad ja muudaks viljakandvaks võsastunud põllud. Ma tahaksin tõesti oma silmaga näha neid Euroopa hüvedega harjunud inimesi, kes siia maid raadama tuleksid!
Kui kohapealsed eitavad iga suuremat ettevõtet, kui täistööjõus mehed libistavad õlut ja kiruvad selle hinda, aga igale tööpakkumisele ütlevad “ei”, sest see polevat tasuv − niisugust massi on lihtne hullutada. Kaua sa ikka kahe-kolmekesi istud ja riiki kirud; kambakesi möirata on hulga huvitavam ja kui saab veel rusikad käiku lasta ning eestkõnelejad selle kogunisti heaks kiidavad, siis on ju superluks.
Pärast Toompeal toimunut helistas mulle sõbranna, kes minust eakam, aga seni olnud kordi rõõmsameelsem ja positiivsem. Ta neelas pisaraid ja ütles, et esimest korda elus on tal hea meel, et vanuse tõttu olemise aeg varsti otsa saab. Et ta ei taha elada riigis, kus lokkab vaen ja tigedus; kus demokraatia sildi all ollakse jõhkrad ja ehitatakse uut hirmuühiskonda. Umbes sama moodi mõtlen ka mina − tavaline külatädi, kes eelmise sajandi 80ndate teisel poolel n-ö barrikaadidele ronis ja kelle isamaaluulet kuulasid sajad inimesed Kodu-Eesti erinevais paigus ja kelle värsiread ka võõrsil elavate rahvuskaaslaste südameid soojendasid.
Mart Helme ja tema lähimad jüngrid ei tea sellest õhkagi, aga kardan uskuvat, et osa praegustest EKRE toetajatest võis kunagi neid kuulda ja ehk kogunisti härdudagi. Praegu ei tahaks ma nendega kohtuda; olen küll koera-aasta Skorpion, aga kurjuse ees siiski kaitsetu.