Pole kahtlust, et Kukruse aherainemäest on saanud omamoodi sümboolne mälestusmärk ammumöödunud aegadele, mil just selles piirkonnas algas Eesti põlevkivitööstuse ajalugu. Kaevandus on siin ammugi suletud, ent selle ohtlikud järelmõjud annavad endast ikka veel märku. Olgu siis kaevanduskäikude sisselangemise või sellesama aherainemäe tossamisega.

Veel nõukaajal sai Kukruse mäest nii-öelda haljasala, mis pealtpoolt vaadatuna endast justkui enam ohtu ei kujutanudki. Seal vohas rõõmsalt rohi, treppki tehti selleks, et huvilised saaksid mäe tippu ronida ning ümberkaudseid vaateid imetleda. Tundus, et see mägi jääbki siia sellisel moel haljendama. Kuid mõni aasta tagasi sai selgeks, et mäe sees toimub midagi. Mis täpselt, keegi ju ei teadnud, aga mingitest protsessidest, tõenäoliselt põlemisest, andsid aeg-ajalt märku mäest igritsevad suitsujoad. Igaks juhuks pandi üles hoiatussildid, mäe peal lõpetati ürituste korraldamine ning turismigruppe sinna ei toodud.

Siis võttis riik asja ette ning nüüdseks on teada, et Kukruse mägi on ikkagi ohtlik. Asjatundjate väljapakutud idee tundub praegu väga mõistlik. Sellega elimineeritaks eeldatavasti keskkonnariskid, aga Kukruse mägi kui sümbol jääks alles. Kuigi jah, ilmselt enam mitte nii suure ja võimsana kui praegu. Aga siis saaks sellele mäele leida vähemalt mingitki mõistlikku rakendust, seda enam, et ta asub nii suure rahvusvahelise maantee ääres, nagu seda on Tallinna-Peterburi maantee.