Janek Mäggi.MATTI KÄMÄRÄ
Teisipäeval Ida-Virumaa visiidi teinud värske riigihalduse ministri, endise suhtekorraldaja Janek Mäggi arvates on vaid aja küsimus, mil Ida-Virumaa muutub sama hinnatud elamispaigaks nagu Kalamaja piirkond Tallinnas.
Kirjutasite eelmisel nädalal sotsiaalmeedias, et Ida-Virumaast võiks saada Eesti majandusmaakond. Ida-Viru meeletust potentsiaalist on ministrid ja poliitikud rääkinud 25 aastat. Ent tööpuudus on jätkuvalt riigi suurim, palgatase madal, Kohtla-Järve kinnisvara väärtus 20 korda odavam kui Lasnamäel. Miks Ida-Viru ei suuda poliiitikute retoorikas kõlavat potentsiaali ära kasutada?
Peamine põhjus on, et pole suudetud muuta trende. Kui kuskil midagi kasvab, siis kasvab see võimalikult kiiresti, ja vastupidi. Ida-Virumaa on meeletu potentsiaaliga, kuna siin elab Eesti mõistes väga palju inimesi − 140 000.
Probleemseid maakondi on meil palju. Seal, kus suudetakse trende murda, hakkavad asjad oluliselt paremaks muutuma. Kui võrdleme näiteks Tallinna Kalamaja piirkonda ja Ida-Virumaad, siis neis on sarnasust. Omal ajal ei tahtnud suurt keegi Koplisse korterit, see tundus kõige õudsem koht Tallinnas. Praegu on see kõige kuumem elamispiirkond. Ma arvan, et siin juhtub kindlasti sama.
Küsimus on ajas, aga ka selles, et siinset majandust on vaja rohkem mitmekesistada. Kui õnnestub tekitada juurde töökohti, siis pidurduks inimeste väljaränne, mis on praegu väga suur probleem.
Teine probleem on muidugi ka see, et piirkonna maine on oluliselt kehvem, kui piirkond tegelikult väärt on. Oscar Wilde ütles, et inimesed teavad kõikide asjade hinda, aga ei tea mitte millegi väärtust. Ma arvan, et Ida-Virumaa on üliväärtuslik, ainult hind on praegu madal.
Mida on riigi keskvõimul võimalik teha, et trende Ida-Virumaal muuta ja majandusareng käima tõmmata?
Keskvalitsus tegi programmi riigipalgaliste töökohtade Tallinnast väljaviimiseks. Ma arvan, et keskvalitsus peaks innustama kõiki maakondi rohkem töökohti endale meelitama. Kohapealset initsiatiivi tuleb rohkem innustada.
Kuidas seda innustada, millised need rosinad peaksid olema, et see ei jääks vaid loosunglikuks üleskutseks?
Meil võiksid olla eelisarendatavad piirkonnad, kus on suured probleemid − Ida-Virumaa kõrval näiteks ka Valga maakond.
Millisel konkreetsel moel saab riik turgutada elu nendes maakondades?
Riigipalgalistele töötajatele kõrgema palga maksmine on igal juhul põhjendatud. Nii-öelda piirkonna koefitsient. Brüsselis makstakse ju ka koduigatsustasu.
Kui mõned aastad tagasi tuli justiitsminister Urmas Reinsalu välja plaaniga tuua tuhat riigipalgalist kohta üle Ida-Virumaale, siis aeti kohe sõrad vastu ning tema suur plaan ongi ju jäänud unarusse.
Minu mõte on, et pole vaja tuua inimesi Tallinnast või Tartust siia tööle. Kui luuakse siia töökoht, siis inimesed võivad jääda ka Tallinna. Kui nad ei taha siia tulla, ärgu tulgu. Kui Rootsis sama tehti, siis ainult 25 protsenti inimestest läks töökohaga kaasa. Kui riik viib töökoha Tallinnast välja, siis see tekib reaalselt siin ja see on võimalus kohalikele inimestele.
Milline on teie lähikuude plaan selleks, et riigipalgalised ametikohad hakkaksid pealinnas välja liikuma?
Meil on igasuguseid programme ja meetmeid päris palju. Aga need ei hakka tööle kolme kuuga, isegi mitte kümne kuuga.
Neid on valmistatud ette tegelikult juba aastaid.
Täpselt. Mina arvan, et meil on vaja jõuda trendi murdmiseni. Tuleb teha hästi palju väikesi asju. Ei ole ühte meedet, et toome näiteks ühe sisekaitseakadeemia Narva ja siis on kõik probleemid lahendatud. See ei ole kindlasti nii.
Aga see oleks palju kaasa aidanud.
Oleks kaasa aidanud, aga need otsused on praeguseks tehtud ja järelikult nad olid siis kaalutletud. Võib-olla me ka ei näe piisavalt palju neid asju, mis on siin hästi − kas või seesama hoone, kus me praegu oleme [renoveeritud Kohtla-Järve kultuurikeskus].
See on tore, et see hoone siin selline on, aga ma küsin, milliseid konkreetseid samme kavandab keskvõim, et Ida-Virumaale liiguks rohkem töökohti.
Keskvõimul on rahalised meetmed, seesama Ida-Virumaa programm on üks konkreetne asi, mis seda soodustab − 23,6 miljonit eurot on selles [aastateks 2018-2022].
Ma rääkisin Kohtla-Järve juhtidega kohtudes, et on vaja ka rohkem kohalikku initsiatiivi. Muule Eestile on vaja näidata neid väikesi positiivseid asju, mis on reaalselt siin olemas: Narva-Jõesuus on spaad, rannad, siin on mitmeid lahedaid muuseume.
On vaja innustada kohalikke inimesi, et nad tahaksid rohkem ettevõtlusega tegelda. Kui Kohtla-Järvel on 35 000 elanikust maksumaksjaid vaid 14 500, siis seda on selgelt liiga vähe. Ma ise olen endale omal ajal töökoha teinud. Ma arvan, et neid inimesi võiks olla oluliselt rohkem, kes iseendale töökoha teevad, kui nad ei ole rahul sellega, mida neile parajasti pakutakse.
Mil moel seda ergutada?
Väga palju saavutab ainult rääkimisega. Inimestele on vaja anda ideid või öelda, et sa oled võimeline. Tee mingi pisike nõustamisfirma. Tee väike kohvik, tooda suveniire. Terve Euroopa on täis väikeettevõtlust. Inimestele ei peagi andma raha ega mingisugust otsest koolitust. Sa võid anda neile idee ja sisendada neile usku, et nad riskiksid ja prooviksid.
Mulle tundub, et 1990. aastate alguses oli kõikides Eesti maakondades seda riskijulgust tunduvalt rohkem kui praegu. Praegu on see ind natuke tardunud.
Sedasama hoonet mainisin sellepärast, et näiteks olen Eestis käinud esinemas või koolitamas paljudes kohtades, mille peale pole üldse enne tulnud, et seal võiks midagi teha. See hoone on selline maamärk, mis võiks olla Tallinna ettevõtetele täiesti ideaalne koht tulla siia koolitust tegema, aga nad ei tule selle peale. Kui lähen koju, siis räägin kümnetele ettevõtjatele, et Kohtla-Järvel on selline koht. Tehke näiteks oma firma suvepäevad Kohtla-Järvel. See on täiesti avastamata koht. Kõik otsivad midagi uut ja värsket.