Inga Kaare laulu sõnum: “Make love, not war!” 

Sel laupäeval jõuab ETV ekraanile “Eesti laulu” teine poolfinaal, kus võistleb ka Jõhvist pärit Inga Kaare, ansambli Alvistar Funk Association solist, kellest on lauluvõistluse käigus saanud ehtne hipi − ninaotsast varbaotsani.

Kui Põhjarannik eile Ingale helistas, treenis ta parajasti… Ei, ei, mitte lauluhäält. See on tal niigi tipp-topp! Treenis hoopis jalalihaseid.

Kas sa niimoodi valmistudki “Eesti lauluks”?! Või on see su igapäevane rituaal?

Ikka igapäevane. Kätekõverdusi ja kõhulihaseid teen ka ning hakkasin treeningupäevikut pidama, et aasta lõpus näha, milline on olnud areng. Et kas ma ikka olin tubli. 

Nii, palju sa neid teed − neid kätekõverdusi ja kõhulihaseid? Anna aru.

Korraga teen praegu juba 30, see tuleb kergelt. Päevas teen kokku 150-200, seeriate kaupa. Ja kõhulihaseid teen 400 päevas, mõnikord ka 600.

Ma ei tunnegi nii suuri numbreid… Räägime “Eesti laulust”. Tegelikult on poolfinaalide laulud juba salvestatud, purgis, nagu öeldakse. Kuidas läks?

Kõik riigid tulid õiges järjekorras, nagu ma olen nad kirja pannud, kõik 49.

Mitte ühtegi ei unustanud ära?

Kusjuures proovis läks nibin-nabin, aga salvestuse ajal realiseerisin kõik sada protsenti. Minule on see juba võit, nagu ka üldse poolfinaali 20 hulka pääsemine.

“Eesti laulu” tiim on väga professionaalne, hästi sõbralikud, lahedad inimesed. Mul ei olnud lavale minnes üldse närvi sees. See oli esimene kord, kus “Eesti laulu” poolfinaali lugusid salvestati publiku juuresolekul, 300 inimest oli kohal. Mulle, kes ma esinen põhiliselt džässipubides, sobis see väga. Kaamerate olemasolu läks üldse meelest.

Mulle su laul meeldib, väga. Aga pagan võtaks, Eurovisiooni blogižüriile kohe üldse mitte. Nad on pannud su “Eesti laulu” pingereas viimaseks. Sõima neid!

Ei sõima üldse. Mina oma pead nende arvamusega ei vaeva. Kui ma oleks noorem ja ambitsioonikam, siis oleksin praegu vahest teistsuguses meeleolus, aga nüüd võtan võimalust “Eesti laulu” poolfinaalis kaasa lüüa kui lahedat kogemust. Sinna pääses ju vaid 20 laulu, 222 laulu jäid välja, meie selja taha.

Lugesin ühte netikommentaari, kus öeldi, et mitte midagi ei saa aru, mis keeles ma laulan. Teine vastas talle, et sa ei saagi aru, sest laulja laulab oma keeles. Nii ongi, ainult riikide nimed kõlavad inglise keeles. Muidugi on inimestele harjumatu ka see, et pole refrääni, pole salme… Aga see ongi selline lugu, vana hea bossanova algega, pandud moodsamasse, housebeat’i kuube. Näiteks salvestusmeeskonnast astus üks inimene ligi ja ütles, et talle meeldib meie lugu väga. Nii et meil on ikka fänne ka. Sillamäe džässiklubis, kus ma hiljuti esinesin, öeldi samuti, et mulle hoitakse pöialt.

Ja lõpus see igihaljas sõnum, mis laulu lõpus kõlab: make love, not war. Praegu, kus kõik on omavahel karvupidi koos, küll homode, küll pagulaste, küll omavalitsuste liitmise või liitmata jätmise pärast… See sõnum kulub nii ära.

Just. Maailmaparandamine hakkab ikka iseendast pihta. Armastage oma lähedasi, oma riiki, oma rahvast, mitte nii, et kogu aeg on üks vaen.

Kahju, et pole riietuse edetabelit. Sa oleks seal kindlasti number üks oma hipiriietusega. Stilist oled loomulikult sa ise, siin pole kahtlustki.

Jah, olen küll. Ma olengi nüüd nagu täitsa hipi! Punkarist sai lõpuks hipi.

Teises poolfinaalis, mida televaataja näeb sel pühapäeval ETV ekraanil − ega sul seal lihtne ole. Rahva lemmikud kõik koos: Koit Toome ja Laura, Liis Lemsalu, Kerli…

Kerli on väga äge, tal on hea sõu, salvestamisel nägin selle ära. Kerli tuli pärast minu juurde ja ütles, et sa teed nii lahedalt seda oma keelt, hoia seda rida.

Kuigi ma pooli esinejaid ei tunne, sest ma ise teen hoopis teistsugust muusikat, ning nende laule hinnata ei oska, on minu meelest kogu see krempel vahva. Esimest poolfinaali ma ei näinud, mul pole teleritki. Mõned laulud vaatasin pärast arvutist ära. Mul on kahju, et Uku Suviste välja jäi, ta on väga professionaalne. Ja Janno Reim oli minu meelest väga äge, aga ka tema oli Eurovisiooni blogižürii edetabeli tagaotsas.

Kui sa pääsed finaali, on see ütlemata tore, aga kui ei pääse… Nutma ju ei hakka.

Kindlasti mitte. See, et meie lugu konkursil üldse välja valiti − juba see on üliäge. Ma võtan seda võistlust tõesti kui uut ja lahedat kogemust ning saadan kõigile, kõigile, kõigile, kes pühapäeval teleri ette istuvad, palju tervisi.