Warning: count(): Parameter must be an array or an object that implements Countable in /data03/virt1864/domeenid/www.pohjarannik.ee/arhiivpr/wp-content/plugins/adrotate-pro/adrotate-output.php on line 687
Saada vihje
Midagi hingele (0)
Maavalitsuse ees vanasti just sellised autod seisidki nagu Ilmar Auna Volga. 

Kui Ilmar Aun sõidab, läheb kaasliiklejate tuju lõbusaks. Keegi lehvitab või vilgutab tuledega või ajab rooli taga pöidla püsti. See on alati nii. Miks? Sest Ilmar Aun sõidab Volgaga.

Ma mäletan, et Volga ninal oli üks ütlemata ilus hirvekuju, sinu omal seda pole.

See oli esimese põlvkonna Volgal, GAZ-21-l, mida toodeti alates 1957. aastast, kuid mul puudub sellega isiklik side. Mina valisin teise põlvkonna Volga, GAZ-24, see on mulle hingelähedane.

Sellepärast et su isa, kes oli Tammiku kolhoosi esimees, sõitis sellega?

Jah, kuid sellest olulisem on mälestus, kuidas ma ise poisikesena sellega sõitsin. Nuiasime vennaga nii kaua, kuni isa lõpuks võttis meid järgemööda põlvele ning laskis rooli keerata ja käike vahetada. Mäletan, et välja vaatama ma kõrgemalt ei ulatunud kui rooliratta vahelt. Kui ma eelmisel suvel Volga korda sain, viisin isa sõitma nendele samadele Sompa ja Edise küla vahelistele teedele, kus me omal ajal sõitu õppisime. Isale väga meeldis!

Sa võid sellise asja oma CVsse kirjutada, et õppisid autot juhtima Volgaga. Uhke värk! Kui suur on Volgade valik järelturul? Otsi teisi tikutulega taga või on valik nii suur, et ei tea, millist valida?

Valik on peaaegu olematu. Vahel on müügis mõni mittekomplektne auto vanaraua hinnaga, vahel ka mõni renoveeritud, kuid need on kallid: GAZ-24 maksab keskmiselt 5000 eurot, GAZ-21 − see hirvega − on veelgi kallim. Alla 8000 euro neid ei leia, aga on ka selliseid, mille eest küsitakse 20 000 eurot.

Ma küsin siis selle laulu kombel “Kuhu küll kõik lilled jäid”, et kuhu küll kõik Volgad jäid. Kõiki pole ometigi ju renoveeritud?

Kui tuli lõpuks võimalus soetada endale lääne auto, ei huvitanud Volga enam kedagi. Nõukogude autotööstuse sümbolist oli saanud vana aja jäänuk, mis pealegi õgis bensiini. Sellest taheti lahti saada, sest inimestel oli vanast riigikorrast ja vanadest autodest kõrini. Enamik Volgadest müüdi Venemaa kokkuostjatele odavalt maha. Kuid ega neid erakätes palju ei olnudki. Enamasti oli Volga siiski asutuse auto, mis sai aga nii palju vatti, et rändas lõpuks prügimäele.

Kui suur peavalu on vana auto kordategemine? Lihtsam oleks ikkagi sukasäärde raha koguda ning pärast osta selle eest uus ja uhke auto.

Nende uute ja uhketega tegelen ma iga päev [Ilmar Aun on OÜ Moller Auto Viru juhatuse liige − toim.]. Volga on hoopis midagi muud, see toidab hinge. Ja tema kordategemine pole ka mingi hull ettevõtmine, olen seda teinud jõudumööda vendade abiga. Vajalike juppide müüjaid leiab nii internetist kui vanavaralaatadelt. Venemaal saab neid isegi poest osta, ma olen seda võimalust ka kasutanud.

Kas Venemaal Volgasid üldse veel toodetakse?

Ei.  GAZ-24 toodeti 1985. aastani, Volgade kolmanda põlvkonna autot GAZ- 24-10 toodeti 1992. aastani. Seejärel algas uue Volga ajastu, kus n-ö ministrite Volgat − kandiliste tuledega GAZ-3102 − uuendati ja uuendati, kuid iga uuendamisega läks see aina hullemaks. Majanduskriisi, aga ka nõudluse puudumise tõttu lõpetati 2009. aastal nende tootmine ära. Hiljem katsetati veel esiveolise Volga Siberiga, mis põhines Chrysler Sebringil, kuid selle tootmise lõpetamisega lõppes mitte ainult Volgade, vaid üldse sõiduautode tootmine GAZi tehases [Gorki autotehas − toim.] ära.

Missuguses olukorras su Volga ostes oli ja mida sa tema eluloost üldse tead?

Selle omanik oli 70ndates vanahärra, kes polnud autot liigutanud 14 aastat. Viimane ülevaatus tehti 2000. aastal. Kartsin, et kere on läbi roostetanud, aga kohapeal selgus, et see on enam-vähem korras. Enne seda tuli auto aga ära pesta, et üldse midagi näha, sest see tolmukiht, mis oli sinna 14 aastaga kogunenud, oli ikka väga paks.

Paksem kui väga väärtusliku veini pudelil.

Just.  Garaaž, kus autot hoiti, oli õnneks kuiv, see soodustas tema säilimist, kuid kummist osad olid muutunud siiski rabedaks, nii et kõikvõimalikest kohtadest tilkus ja nirises midagi, kui ma sõitma hakkasin. Pidurdades käis susin ja mulksumine ning sidur libises nii hullult, et kiirendada polnud võimalik.

Kui palju Volga liikluses tähelepanu tõmbab?

Iga kord, kui ma sõidan, on neid, kes lehvitavad või vilgutavad tulesid või siis ajavad pöidla rooli taga püsti.

Sul on siis ju hea tuju auto!

Tundub küll.

Kuigi Volgas on ruumi laiutamiseks, nimetati seda nõukogude ajal irooniliselt kõige kitsamaks autoks. Kas sa tead, miks?

Ei tea.

Sest sinna “mahtusid” vaid ülemus ja autojuht. Aga tead sa, et Volga esisilla polte tuleb pidevalt määrida? Toimetuse autojuht sõitis nõukogude ajal samuti Volgaga ning ütles, et tegi seda iga nädal korra.

Jah, seda ma tean ja teen ka, küll mitte iga nädal, kuna ma ei sõida nii palju, kuid kolme kuu tagant ikka. Võtan vana hea solidoolipritsi ning käin kõik määrdeniplid üle. Kui tänapäeva sõiduriistad on tehtud nii, et pärast 100 000-200 000 km läbisõitmist vahetatakse terve komplekt lihtsalt välja, siis selle auto puhul sa seda tegema ei pea, kui oled regulaarselt määrinud.

Nii et justkui ülemuse auto, aga käed on sul aeg-ajalt õlised?

Aeg-ajalt on veel hästi öeldud, tegelikult on nad seda pidevalt. [Naerab.] Sellised asju nagu minu auto pagasiruumis teistel ei leia. Seal on õli- ja tosoolikanistrid, seal on tagavaraks ventilaatoririhmad, seal on vänt, seal on tungraud, seal on rattapump, mutrivõtmed, solidooliprits jms.

Kas sa sõidadki nüüd Volgaga iga päev või ajad ta garaažist välja ikkagi vaid siis, kui tuju tuleb?

Päevast päeva sõidan ikka Volkswageniga, reklaamides oma tööandja toodangut. Volgaga läheb jah sõiduks siis, kui on vastav meeleolu ja ilus ilm.

Kui pikki otsi oled Volgaga teinud?

Enamjaolt piirdun maakonna piires kruiisimisega, kuid eelmisel aastal, kui Volga esimest korda käima sain, käisin Vihula mõisas vanade autode kokkutulekul ära. See oli paras ettevõtmine, sest ilm oli kuum, 30 kraadi, kuid rääkimata kliimaseadmest, pole autos korralikku ventilaatoritki, mis õhku puhuks. Ainukesteks ventilaatoriteks on aknad. Kui ühest jääb väheseks, teed ka teise lahti.

Aga niimoodi vanasti suvel sõidetigi − lahtiste akendega. Ja küünarnukk aknast väljas.

Jah, selle autoga on võimalik omal nahal teada saada, miks krooniline kaelaradikuliit oli vanasti autojuhi kutsehaigus.

Kas sa tead, kuidas see 77aastane vanahärra omal ajal Volga omanikuks sai?

Jutu järgi oli see algselt tehases Tallinna taksopargile müüdud auto, kuid pärast viis aastat laos seismist müüdi erakätesse. Tol ajal olid ju igasugused tehingud võimalikud. Nii et jah, see Volga oli algusest peale vaid ühe inimese käes.

Kui vanasti miilits Volgasid kinni ei pidanud, sest suuri ülemusi polnud viisakas tülitada, siis kuidas nüüd on? Iga politseinik peab su kinni, et sellist autot lähemalt uurida?

Mind ei ole veel kordagi kinni peetud, kuid pilke saadetakse järele küll. Tänapäeval vaatavad nad ju elektrooniliselt kohe järele, kas kohustuslikud dokumendid on korras. Kui on, siis mis sa tast ikka kinni pead, kui liiklusseadust ei rikuta. Volga ülevaatus on tehtud, kusjuures esimese raksuga läks läbi. Üleüldse tekib Volga roolis tahtmine eeskirjade järgi liigelda, sest kiiret ju pole ja väärikas auto kutsub väärikalt liiklema.

Pulmaautojuhiks ei ole sind veel kaubeldud?

Pulmaauto puhul tahetakse küll vana auto kesta, aga uue auto sisu. Mul hakkab salong alles nüüd korda saama: üleeile kruvisin uued istmed sisse. Uued selles mõttes, et lasin originaalistmed korda teha ja uue katte peale panna.

Tumesinine Volga tulipunaste istmetega.

Minu Volga ideaal on tegelikult must auto punase sisuga. Ma mäletan, kui isale tuli külla rajooni täitevkomitee esimees, tänapäeva mõistes maavanem. Tal oli just selline auto, õige Volga lõhngi oli veel sees. Vaatasin ja mõtlesin, et vau!, seda ei anna võrreldagi isa roostes rondiga, kus vili “kasvas” põrandal. Auto number oli 0262 ЭСТ, mis tähendas seda, et tegemist oli ministrite nõukogu autoparki kuuluva Volgaga, millele miilits lõi kulpi. Olenevalt sellest, kui kõrge ülemus sa olid, algas autonumber kas siis 00, 01 või 02ga. Kusjuures kõikidel neil autodel oli pagasiruumis tavaline numbrikomplekt ja kui auto sattus avariisse, oli autojuhi esimene kohustus numbrid ära vahetada − kas või raskelt vigastatuna ja roomates −, sest valitsuse liikmed meil tol ajal teatavasti liiklusõnnetusi ei põhjustanud.

Vot siis, mis lugusid Volgadest kuuleb!

Volgadest kuuleb väga palju lugusid. Tegelikult ma nende kaudu üldse Volgani uuesti jõudsin, sest ega ma pole siis terve elu olnud Volga fänn. Eestis tegutseb nimelt MTÜ Eesti Volga Selts, mille eestvedaja on Martin Ruud. Seltsil on internetis oma foorum ning seal on palju paeluvaid lugusid vanade Volgade leidmisest ja taastamisest. Kes kaevas rohtu kasvanud Volga põõsa alt välja, kes moosis selle kapteni lese garaažist välja, kes tõi Austriast sõjaväeatašee tutika auto ära, seisnud 17 aastat paremates tingimustes, kui meie sinuga elame.

Need lood on pealegi väga lahedalt kirjutatud, kusjuures foorumi tingimuseks on, et kirjutada tuleb perfektses eesti keeles, kasutades nii kirjavahemärke kui suurt algustähte, mida foorumites enamasti ei tehta. See on hoopis teistsugune foorum kui Volkswageni oma, kus poisikesed kirjutavad võimatus eesti keeles ning viskavad “itti”.

Neid lugusid lugedes meenusid ka enda lood, kuidas sai poisikesena Volga roolis istutud, ning lõpuks leidsingi, et tuleb endale Volga osta. 30aastasena poleks ma seda iialgi teinud, aga nüüd tegin. Volga ongi küpse inimese auto. Sel nädalavahetusel sõidan Tapale seltsi korraldatavale iga-aastasele suurele väljasõidule “Ettevaatust auto”. Sinna tuleb minusuguseid kiiksuga vendi kokku päris palju.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.

Warning: count(): Parameter must be an array or an object that implements Countable in /data03/virt1864/domeenid/www.pohjarannik.ee/arhiivpr/wp-content/plugins/adrotate-pro/adrotate-output.php on line 648