“Need on olnud ilvese murtud kitsed,” näitab Vahur Sepp metsast leitud koljusid. “Hunt hammustab kolju katki, aga need siin on terved,” oskab ta murdjal vahet teha. 

Miks kitsed jooksuajal ringiratast jooksevad ja sokud pärast pulmi sarved maha ajavad?

“Saadame metskitse ära, enne kui ilves tuleb,” muheleb selle aasta viimast loodusõhtut korraldava looduskaitse seltsi Alutaguse osakonna eestvedaja Anne Nurgamaa.

Metskits on tänavune aasta loom.

Ilves on järgmise aasta loom.

Metskits on teatavasti ilvese peamine saakloom.

On kits − ja pole ka

“Linnainimeste seas on hakatud metskitse hirveks kutsuma,” nendib jääger ja loodusemees Vahur Sepp.

Muistsed eestlased metskitse kah kitseks ei kutsunud, ütlesid tema kohta hoopis kaber: kabrapull, kabralehm ja kabravasikas.

Tegelikult polegi metskitsedel kitsedega miskit pistmist, metskits on hoopis hirvlane.

Kitsel endal on küll üsna ükskõik, kuidas teda kutsutakse.

Sepal on kaasa võetud ning lauale laotatud hundi- ja ilvesenahk. Mõlemad elukad on kitse peamised vaenlased (jahimeestest praegu ei räägi).

Kitsenahka ei ole.

“Kitsenahka ei saa kaasa võtta. Metskitsel on torukarv, seest õõnes. Hoiab väga hästi sooja, aga murdub hirmus kergesti ning kui nahka transpordid, siis on karvarida järel ja nahk varsti paljas. Põrandale sellist nahka panna ei saagi, ainult seinale vaatamiseks. Põdral on samasugune karv.”

Vaatame siis kitsejutu taustaks ilvese- ja hundinahka. Ega kitsest rääkides neist kiskjatest nagunii mööda saa.

Külmad talved tegid kurja

Metskitsi meil üle loetud ei ole. Jälje- ja pabulaloenduste järgi − Jõgevamaa mees Vahur Sepp käib neid ise kah Iisaku ja Alutaguse kandis loendamas − osatakse arvukust üsna umbkaudu arvata. Et kas on vähe või palju, rohkem või vähem.

“Siin kandis on metskitse vähem kui mujal − metsamassiivid on liiga suured, kits tahab liigendatud maastikku. Aga kuna kits sööb talvel mustikaid ja teisi igihaljaid taimi ja neid on siin palju, siis kitsi siin ikka on ka.”

Praegu läheb kitsedel üldiselt hästi, neid võib näha nii metsa- ja põlluveeres kui ka aedades.

2010 − 2011 oli järjest kaks talve, kui oli külm ja palju lund, vahepeal sulatas, tekkis lumekoorik ning siis sadas jälle otsa. Metsas oli palju kitselaipu, umbes pooled metskitsed said otsa.

Üks häda, et metskits ei jaksanud läbi paksu lume ja mitme kooriku end toiduni välja kraapida. Teine häda, et ta ei jaksanud endale magamiseks platsi lagedaks kraapida − metskits peab magama palja maa peal. Kui magab lume peal, siis külmetub ja suure tõenäosusega see loom kevadet ei näe.

Tänu kitsedele oli sel ajal palju ilveseid, lausa üle kaheksasaja.

Kui kitsi vähemaks jäi, tuli ilvestel nälg majja. Et ära elada, pidid ilvesed oma territooriumi suurendama.  Veriste võitluste tulemusena jäid ellu tugevamad. Asurkond loomulikult kahanes.

Külmad talved rappisid ka händkakkude ridu, sest läbi mitme lumekooriku nad enam hiiri kätte ei saanud. Paljud kakud kolisid linnadesse, need, kes metsas talve üle elasid, pidasid vastu suuresti tänu hukkunud kitsedele. Ja ilvestele.

“Kui hunt sööb murtud loomast ära kõik, mida süüa annab, siis ilves valib: tagakints, pehmem liha, siseorganitest maks. Jahimehed ütlevad, et ilves raiskab palju ja tapab ilmaasjata, aga tegelikult katab ilves toidulaua paljudele teistele metsaasukatele, kas või händkakulegi.”

Elu aastaaegade järgi

Metskitse talvekarv on hall (praeguseks on kõik juba seda värvi kasuka selga tõmmanud). Suvine kits on punakaspruun.

Tagumik on ühtviisi valge nii suvel kui talvel.

“See on oluline omavahelises suhtlemises − kui kits ohtu märkab, ajab tagumiku puhevile, maru suureks, teised teavad siis tähelepanelikud olla. Poegadele on see ka hea märk, mida jälgida.”

Aastaajati muutub mitte ainult kasukas, vaid ka käitumine.

Kui talvekasukas maha aetud, hakkab kits “territooriumi pidama”, liigikaaslasi oma alal näha ei taha.

Kui talvekasuka uuesti selga tõmbab, hakkavad liigikaaslased kohe meeldima ja tekivad kuue-seitsmepealised grupeeringud. Talvel on see oluline: kui on söögi- või magamisaeg, siis üks kits alati valvab.

Kevadel sünnivad kitsedel täpilised talled, enamasti üks-kaks, väga heade talvede järel ka kolm.

Kits poegib, lakub lapsed üle, sööb päramised ära ja läheb minema. Kolm-neli korda ööpäevas käib tallesid imetamas, vahepealse aja peavad nood ise hakkama saama.

Talled kaitsevad end sellega, et neil puudub lõhn. Ja kui on mitu talle, siis ei ole nad kunagi ühes kohas koos − niimoodi hajutatakse riske.

Suve teises pooles, kui heinamaadele ädal tekib, hakkavad talled emaga koos ringi liikuma.

Sooline tasakaal

“Pärast jaanipäeva võib hommiku- ja õhtutundidel metsas kuulda sellist häält,” imiteerib Vahur Sepp vile abil kitse kutsehüüdu.

Kõlab nagu mingi lind.

Tegelikult teeb sellist häält sokku otsiv kits. Sokk tuleb seda kuuldes kohale asja uurima.

Jahimehed kasutavad seesugust pillitamist ehk vilega peibutamist sokujahil. Vanemad sokud selle õnge naljalt ei lähe, noored ja totumad küll.

“Jahimeestele meeldib just sokkusid küttida, ütlevad, et las kitsed jäävad ja sünnitavad, küll sokk jõuab nad kõik ette võtta. See on väär ettekujutus, sest metsas peab valitsema sooline tasakaal. Kui kusagil on kuue-seitsme kitse kohta üks sokk, siis selles piirkonnas kütitakse valesti. Loodus ise tahaks nii hoida, et üks sokk on 1,3 − 1,5 kitse kohta.”

Mis saab, kui sokkusid liiga vähe on?

Jooksuaeg venib pikale, tallede sündimine samamoodi. Sokud on kurnatud. Kõik see nõrgestab asurkonda.

Ringikujuline jooksuaeg

Metskitsede jooksuaeg tähendab jooksmist sõna kõige otsesemas mõttes: kits lidub eest ära, sokk ajab taga.

Jooksmise käigus eraldub munarakk, sellepärast.

Ja jooksmine käib ringikujuliselt, mõnikord lausa ümber kännu.

“Sellepärast, et otse joostes jookseks läbi teiste kitsede maa − jumal teab, mis siis sokul pähe võiks tulla,” muheleb Vahur Sepp.

Kui pulmad läbi, otsib kits oma vahepeal unustusse jäänud talled üles ja hakkab nendega koos ringi liikuma.

Sokud ajavad pärast pulmi oma sarved maha − enam pole nendega vaja kitsedele muljet avaldada ja mis neist ikka niisama kaasas kanda.

Lambavillaga kitsede vastu

Talvel paksu lumega hakkab toidu väljakraapimine mingist hetkest võtma rohkem energiat, kui toidust tagasi tuleb. Siis lähevad kitsed puude pungade ja peenemate võrsete kallale.

See on see, millega kits metsakasvatajad välja vihastab.

“Kuusk kannatab välja heal juhul kolm, mänd ühe ladvahammustuse,” teab ka ise metsa kasvatav Sepp.

Abiks on see, kui sügisel noorte kuuskede-mändide latva tuustakas pesemata lambavilla kinnitada. Kaitsta on vaja ainult ladvapungi, külgedelt okste näsimine ei tee taimele midagi.

Kuuselatva on villatuusti suht lihtne sättida, männiga läheb rohkem aega.

Kevadel kaovad need tuustakad loomulikul teel − iga karv ja kõrs on pesaehitajate seas ülimalt hinnas.

Lambarasva baasil valmistatud repellendid ehk tõrjevahendid istikutele pritsimiseks on ka olemas, aga need on kõvasti kallimad kui vill, millega lambakasvatajad nagunii midagi peale ei oska hakata.

Üleminek ilveseaastasse

“Nugis, rebane, ilves, hunt, koerad,” loetleb Sepp, kes kõik kitseliha himustavad.

“Jahimees ka,” lisatakse kuulajate seast.

Üks vaenlane on kitsele viimastel aastatel juurde tulnud − šaakal. Kitse ei murra, aga tallesid küll.

Kitse elu on raskemaks läinud, sest metssigu pole, hundid tahavad aga ikka süüa.

“Kui hunt ajab saaki taga, siis ilves ei jälita kedagi,” jõuab Sepp jutuga taas järgmise aasta looma juurde. “Ilves peilib saagi välja, hiilib ligemale ja lõpuks teeb paar-kolm hüpet. Siis küünistega turja ja lõugadega kõrri. Ilves kägistab saagi − ta ei lase kunagi loomal verd välja −, veab selle eemale ja peidab. Ilves murrab salaja, ei taha, et keegi kuuleks − muidu tuleb liiga palju kontvõõraid.”

Metssiga ilvesele ei kõlba − liiga jäme kael, katsu sellist kägistada. Pealegi siga kisab, selle peale tulevad teised ka kohale.