"Mida paremini me teame, millised olid vanasti ettekujutused meie vaimuilmast, seda paremini saame ka praegusel ajal oma hirmusid paika panna. Ja hirmusid ikka jätkub, sest elu on keeruline," tõdeb Virumaa vanad vaimujutud kaante vahele kogunud Mall Hiiemäe. Foto: TRT02: MALL HIIEMÄE :RILLO KÜLA, EESTI, 05JAN07 - Pildil folklorist Mall Hiiemäe oma suvekodus Rillo külas Jõgevamaal. sa/Foto SILLE ANNUK POSTIMEES

Vetevaimud, kodukäijad, vanakuri ja koerakoonlased, luupainaja, libahunt, kratt, tont, ööitkeja ja mardus − Hollywoodi üksluine vampiiride kari kahvatub nende Virumaa värvikate vaimolendite ees, kellest saab lugeda folklorist Mall Hiiemäe uuest raamatust “Virumaa vanad vaimujutud”. Te ju ei karda?

Vanasti räägiti videvikku pidades ju igasuguseid lugusid, ka tondijutte. Kas neid usuti ka − kõiki neid marduseid ja majahaldjaid − või suhtuti neisse kui väljamõeldistesse? Nagu muinasjuttu?

Eks see selline piiripealne asi olnud. Aga ei, usuti ikka. Mu enda isa rääkis, et kui ta oli väike ning suured hakkasid selliseid lugusid jutustama, kuulasid lapsed oma koikude peal istudes hoolega, kuid tõstsid jalad muudkui kõrgemale: alguses maast lahti, siis koiku peale, lõpuks tõmbasid tekinurga ka veel peale, et keegi ei saaks jalast kinni võtta. Hirmutunne on inimeses alati olnud ja on ka praegu. Need õudusfilmid, mida tänapäeval lubatakse lastel vaadata, pakuvad aga väga, väga palju hullemat. Ma olen ka selle raamatu (“Virumaa vanad vaimujutud” − toim.) kohta kuulnud, et just varateismelised loevad neid lugusid hoolega. No ütle nüüd!

Kes on teie lemmikvaimolevused selles raamatus?

Laevahaldjad. Kirjandusmuuseumis oli nende kohta nii vähe lugusid, et tuli minna Käsmusse lisa hankima. Ehkki Virumaa on täiesti mereäärne maa, on need lood levinud vaid Käsmu ümbruses, sisemaale pole need jõudnudki, sest põllumeest laevahaldjad eriti ei huvitanud.

Laevahaldjas on madrusetaoline väikene pusas juustega mees, kes teeb küll igasuguseid vempe, kuid ohu korral hoiatab inimesi. Merd sõita oli ju nii raske ja ohtlik, ja kui siis laevahaldjas, keda nimetati ka kotermanniks ja potermanniks, hoiatab, et kuule, kui mina lähen laevast ära, siis ära sina ka laeva sisse jää… Või kui üks kotermann räägib teisele, et kuule, ma ei jaksa enam seda masti hoida − see mast on mäda, aga torm tuleb ja ma ei tea, mis nüüd saab. Keegi kuuleb seda juttu pealt, räägib kaptenile edasi ja kogu meeskond pääseb. Niisugused toredad lood ja niisugune väikene mehikene! Vaat tema mulle hästi meeldis! Laevahaldja lood on tegelikult eri rahvastel üsna ühetaolised, aga ilmekad.

Laevahaldjas on seega hea olend. Kindlasti ei saa seda kõikide vaimolendite kohta öelda. Kes need kõige kurjemad on?

Demoniseerunud olend on näiteks luupainaja, aga ka vanakuri ise, kes on seoses ristiusu kuradiga vohama pääsenud. Siis näiteks metshaldjas, kes oli tegelikult Virumaa metsades veel 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses suhteliselt hea haldjas. Aga huvitav on see, et Alutaguse mehed olid niisugused metsas hulkujad, et nemad ei kartnud “ei hunti ega tonti”, nagu minu isa ütles, tema oli ka vana metsamees. Neil ei olnud hirmu eksimise ees. Täna just raadiost kuulsin, kuidas tuleb toimida ja kuhu teatada, kui inimene ära kaob. Kus ta kaob siis? Vanasti oli nii, et mees võttis leivakoti selga ja oli kaks päeva ära, ilma et keegi oleks selle pärast muretsenud. Metsas ekslemist nimetati ka seiklemiseks. Ma olen Iisaku kihelkonnast pärit ning üks seal elanud vana metsavaht ütles ikka, et “ma seiklesin”, ja see oli temale kõige huvitavam, kui ta sattus niisugusesse kohta, kus ta enne ei olnud käinud. Mingit juttu ei olnud sellest, et ta sattus haldja jälgedele või et need teda eksitasid!

Raamatus on ka mõned lapse käega joonistatud kaardid, kus on näiteks ühe mõisniku tapmiskohana ära märgitud konkreetne teede ristumiskoht ja selle lähedal paik, kus nähti valget neitsit. Mis kaardid need on?

Need pärinevad 1938.-1939. aastast, kui toimusid koolilaste kohapärimuse üle-eestilised kogumisvõistlused. Väga huvitavad kaardid, iseasi, kuidas need praegusaja maastikule kantavad on. Või siis näiteks selline skeem kohtadest, kus on Rakvere linnas kummitanud. Selliseid kaarte vaadates tulevad meelde teistelt kuuldud lood, aga ka oma juhtumid. Ma leian, et me peaksime seda omaaegset kodukandi folkloori, mis oli Eestis väga levinud, õppima paremini tundma kui vampiire ja muid kolle, kes trügivad meie ellu küll trükistest küll filmidest. Tulemus on see, et inimesed ei tunne meie vaimolendeid enam ära ning internetifoorumites arutatakse, et appikene, ma nägin unes, et keegi tuli mulle kallale, et kas see on nüüd poltergeist. Ei tunta painajat ära! Igal vaimolendil on ikka oma nägu. Mida paremini me teame, millised olid vanasti ettekujutused meie vaimuilmast, seda paremini saame ka praegusel ajal oma hirmusid paika panna. Ja hirmusid ikka jätkub, sest elu on keeruline.

Meie oma vaimuilm on ikka palju rikkalikum kui need tühipaljad verise suuga vampiirid. Valik on suur − maa-alustest marduseni.

Ehkki see mardus on iseenesest kole, on ta ka selle poolest huvitav, et ta on meie enda, Virumaa vaimolend, nagu ka toonesepad. See on minu meelest nii vahva! Mardust rohkem kuuleb kui näeb, aga ma valisin raamatusse ka sellise jutu, kus ta tuleb varsa kujul. Miks see kole on? Mardus teatab kellegi surmast ning see on päris õudne, sest see läheb üsna ruttu täide. Surma ju kardetakse. Käokukkumise järgi loendatakse siiani eluaastaid. Vanasti tehti seda ka toonesepa tiksumise järgi. Toonesepp on üks mardikaline, kes tekitab tasast tiksumist meenutavat häält. Minu lapsepõlves sai seda häält käidud kuulamas sahvris, kus oli hästi vaikne. Üks toonesepp tiksub pausidega, teine järjest − tiks-tiks-tiks muudkui käib.

Pärast Tartu ülikooli lõpetamist töötasite Eesti rahvaluule arhiivi teadurina ning hiljem Eesti kirjandusmuuseumis vanemteadurina. Kas teie side Ida-Virumaaga on veel üldse säilinud?

Oi, ja kuidas veel! Ma kavatsen mõne päeva pärast Ida-Virumaale sõita, Iisaku muuseumist läbi astuda ja ühe metsamatka teha. Me saame igal aastal ema sünniaastapäeval kokku, teeme hauad korda − ka isa on mul sinna maetud − ning teeme ka ühe metsamatka. Metsanaiste pered, nagu meil on − meid huvitab ka mets, mitte ainult maja ümbrus.