Lüganuse volikogu esimees Risto Lindeberg tõdeb, et kired tema kui poliitiku ümber pole kunagi olnud nii kuumad kui praegu. MATTI KÄMÄRÄ Lüganuse volikogu eesotsas olevast Risto Lindebergist on pärast selleaastaseid valimisi saanud valla võtmeisik, sest just tema valimisliidu nimekiri pööras maikuus võimu ning tema pööras selle volikokku naastes tagasi. Pika omavalitsuskarjääriga mees tunnistab, et kunagi varem pole poliitilised pinged olnud nii suured: ei ajal, kui Kiviõlis käis umbusaldamine üle ühe volikogu, ega ka siis, kui ta abilinnapea ametit pidas. See pole temalt aga võtnud soovi kohalikus elus ise käsi külge lüüa.
Sa oled 43aastane. Kui pikk on sinu karjäär omavalitsuspoliitikuna?
Esimestel valimistel osalesin ma aastal 2002. Toonane linnapea Tiit Kuusmik mind kandideerima kutsus ja tegin seda Keskerakonna nimekirjas. Valituks ei osutunud. Ka järgmisel korral mitte. Aga 2002. aastast olin juba linnavalitsuse liige. Aktiivselt kohalikus elus sees.
Pole tavaline, et üks noor mees kohaliku poliitika vastu huvi tunneb. Mis sind selle juures köidab?
Pisik on tulnud juba kooliajast. Ma olin see, kes andis iga nädal klassile ülevaadet sellest, mis toimub linnas ning Eestis. Teine teema, mis mind ajendas, on see, et mul polnud plaanis siit kuhugi mujale kolida. Ning tõeline teema, mis tööle innustab, on see, et meie noored ei läheks piirkonnast minema − siin on suurteks motivaatoriteks mu oma lapsed.
Kindlasti ei kiideta erakonnavahetusi heaks, aga ma luban, et rohkem neid ei tule ka.
Ja ju siis on veres sees, et mulle meeldib kogukonnale midagi teha. Peale töö volikogu esimehena on mul erisuguseid asju, millega ma tegelen. Olen nii Keskerakonna aegu kui ka nüüd Isamaas teinud tööd ning saanud ka piirkonna rakukese juhiks.
Need kaks rakukest on küll väga erisugust nägu ja teevad erisugust poliitikat.
Eks nad ongi. Need vahetused on toimunud kindlatel põhjustel. Toona, kui mina sealt läksin, oli lahkujaid veelgi. Ajakirjandus on seda ka kajastanud, miks me tookord lahkusime. Teatavasti koondus Ida-Virumaa toona Keskerakonna juhi valimistel Jüri Ratase taha ning see maksis kohe kätte.
Miks ma Isamaas olen, sest sinna mind kutsuti. On mitmed argumendid, miks minna: inimesed ja nende põhimõtted, aga ka partei kuvand ning vaated. Kohalikus mastaabis pole erakond määrav, aga kui sa tahad laiemalt tegus olla, pead sa mingi väljundi saama.
Kindlasti ei kiideta erakonnavahetusi heaks, aga ma luban, et rohkem neid ei tule ka.
Valimistele läksime me siiski valimisliiduna, sest partei nimekiri piirab inimeste laiema kaasamise.
Sa olid oma valimisnimekirja liider ja sinu nimekiri pööras koalitsioonileppest hoolimata maikuus võimu. Mis tundega sa seda vaatasid?
Tegelikult taandus seal kõik isikutele: kellele ei meeldinud üks ja kellele teine. Nemad tegid oma otsused ja neid tuleb aktsepteerida, aga samamoodi tuleks aktsepteerida seda, et meie ülejäänud otsustasime teistpidi. Otsustasime selle koalitsiooniga jätkata ja selle poolt oli enamik meie nimekirjast. Ma pole kunagi otsuseid vastu võtnud üksinda, vaid olen arutanud neid oma nimekirja inimestega. Aga nüüd on see kõik läinud erakondlikule tasandile, mis on väga ebameeldiv.
10. oktoobril on uus teie koalitsiooni vallavanema umbusaldusavalduse hääletamine. Mis nõu nimekiri või erakond sulle andnud on?
Täies mahus saab intervjuud Risto Lindebergiga lugeda laupäeva, 6. oktoobri, Põhjaranniku paberlehehest.