Võimlemine lastele meeldib ja Lordy kohalolek teeb selle veel toredamaks. 

Kuldne retriiver Lordy külastab paar korda nädalas koos mänguterapeudist perenaise Maarika Antonoviga kõiki Jõhvi lasteaedu, et aidata lastel oma emotsioonidega paremini hakkama saada ning lihtsalt häid emotsioone pakkuda.

“Lordy ei ole teraapiakoer − sellist tiitlit annab Eestis välja ainult abi- ja teraapiakoerte ühing  ning selle saamiseks peab tegema eksami. Lordy ei ole seda veel teinud, nii et kuna mina olen mänguterapeut, siis tema on minu abivahend ehk siis terapeudi koer, kellega koos ma lasteaedu külastan,” teeb Jõhvi Lasteaedade Kalevipoja maja  õppealajuhataja Maarika Antonov kohe alguses mõisted selgeks.

Suhtlemine mängu kaudu

Mänguterapeut tegeleb lasteaias nende lastega, kes on püsimatud või käituvad teiste vastu agressiivselt või kellel on raskusi tähelepanu hoidmise ja keskendumisega. Peamiselt tegeleb Maarika iga lapsega ühekaupa ja eraldi, olles neile vahel ka rühmas tugiisikuks, aga erivajadustega laste rühmas terve rühmaga korraga.

“Mänguteraapia tähendab, et laps ei pea suhtlema sõnadega, vaid teeb seda mängu kaudu. Püsimatul lapsel lasen valida mängu, mida ta mängida tahab − ühe mängu! −, ja teist ei võta enne, kui selle ühe oleme lõpuni mänginud. Kui lapsel on tähelepanuhäire, annan mina talle mängu ette − sellise, mis aitab tähelepanu treenida. Laps peab leidma endas selle “miski”, mis hoiab teda selle tegevuse juures, mida parasjagu on vaja teha,” räägib Maarika mänguteraapia olemuse lihtsustatult lahti.

Lordy peamine roll lasteaias tööpostil on lihtsalt olemas olla. Vaikselt, rahulikult, kannatlikult. Tekitada oma kohaloluga hea tunne. Olla suur ja muhe, pehme ja karvane Elus Asi, lasta end katsuda ja paitada, taluda stoiliselt sakutamist ja vahel ka kõvemat patsutamist. Seda kõike perenaise valvsa pilgu all − igaks juhuks.

Õpetab suhtlema ja hoolima

“Üks laps, kellel on püsivusega probleeme, küsib alati Lordy järele, kui mul teda kaasas ei ole. Kui aga koos Lordyga oleme, siis peab koer eemal olema − laps ei raatsi mind temaga jagada, ütleb kohe: “Lordy, mine ära.”  Teine laps, kõige väiksem neist, kellega tegelen, kolmeaastane, ei raatsi oma mänguasju jagada. Talle meeldib liivaga mängida − ja Lordyle meeldib ka liiv, nii et tema pistis samuti nina sinna liiva sisse. Laps nägi, et polegi midagi hullu, kui ta lubab koeral ka enda liivaga mängida. Endasse tõmbunud lastele, kes on teiste laste või ka suurte inimeste sõnade läbi haiget saanud, annab Lordy võimaluse endaga koos olla, kartmata, et talle midagi halba öeldakse,” toob Marika näiteid oma karvase “abivahendi” tööpäevadest.

Erivajadustega laste rühmas on Lordyl veel üks tähtis roll. Et lastel motoorikat arendada, lubab Maarika neil koerale krõbuskeid anda − see motiveerib tegema tavalisi liigutusi: võta, pane, anna.

“Selles rühmas on üks poiss, kes Lordyt paaniliselt kartis − aga ise oli tema kõige suurem fänn. Alguses läks alati õpetaja selja taha peitu, kui koera nägi. Nüüd julgeb ta juba Lordy sabale või tagumisele jalale natuke pai teha − tingimusel, et koer tema poole ei vaata, teda ei näe,” märkab Maarika ilmseid edusamme.

“Lordy kohalolek arendab ka empaatiavõimet, õpetab hoolitsema − näiteks koerale vett tooma −, arvestama looma tunnetega. Kui kodus on lastel enamasti väiksed lemmikloomad, siis Lordyl on suur mass, teda on mõnus kallistada, ennast üleni tema vastu suruda − see on täiesti erisugune tunne.”

Üks poiss, kellel endalgi kodus koer, polevat sellest varem väljagi teinud. Nüüd räägib õpetaja, et lasteaias Lordyga suhtlemise ajel on poiss ka oma koeraga mängima hakanud.

“Kui Lordyga koos lasteaeda läheme − iga kord ma teda kaasa ei võta, see on mul teadlik otsus −, käime alustuseks alati kõikidest rühmadest läbi, et lapsed saaksid talle tere öelda. Lapsed väga ootavad mind, aga see emotsioon, mille Lordy endaga kaasa toob, on mitu korda võimsam.”

Head eeldused kõigepealt

Teraapiakoera mõte hakkas Maarika peas idanema juba sel ajal, kui ta alles mänguterapeudiks õppis ja teraapialoomade kohta luges.

“Paar aastat tagasi käisid teraapiakoerad “Minu unistuste päeval” Narva haiglas lastel külas. Läksin vaatama, mida nad seal teevad; nägin koerte ja laste suhtlemist, laste rõõmu ja sädet nende silmis… Otsus oli tehtud ja koju jõudes hakkasime sobivaid kenneleid otsima,” räägib ta.

Tõus polnud kahtlust − igal juhul retriiver, kes on näiteks pimedate juhtkoerana ja muudeski seesugustes erilist kuulekust nõudvates valdkondades end hästi tõestanud.

Kenneli valikul said määravaks selle varasemad kokkupuuted teraapiakoertega.

“Sellest kennelist, mille kasuks otsustasime, oli varemgi teraapiakoeri võetud, omanik teadis, kuidas sobivad kutsikad välja valida. Kutsikatele tehti test − näiteks pandi nad lauale ja vaadati, kes neist kõrgust ei karda, löödi kõvasti plaksu ja jälgiti, kes sellest ei ehmu − ja sõelale jäi kaks, kelle vahel pidime siis juba meie valima. Lihtne see ei olnud, lõpuks otsustasime selle kasuks, kes kogu aeg meie juures püsis − teine läks mõne aja pärast jalutama,” meenutab Maarika.

Vahemärkusena ütleb ta, et kui kenneliga sai kutsikasoov juba kokku lepitud, tuli pool aastat pesakonna sündi oodata ja siis veel kaks kuud, et tited loovutusikka kasvaksid.

Kartus, kas pere teised loomad − suur krantsi tõugu kaheksa-aastane õuekoer, pisike kümneaastane toakoer ja kass − uue asukaga lepivad, osutus õnneks alusetuks. Õuekoer võttis kahekuuse tite kohe omaks ja praegu möllatakse õues tihti koos; toakuts tahab rohkem rahus olla ja Lordy õppis kähku sellega arvestama; kassiga ollakse enamjaolt sõbrad, sekka pisut nääklemist toidujagamisel.

Raske lapsepõlv

Head eeldused teraapiaks sobivaks koeraks kasvada on kahtlemata olulised, aga iseenesest ei juhtu midagi. Algas tõsine töö kutsika kasvatamisel.

Ah jaa, hakatuseks tuli uhke passinime Star Light Son Perry asemele igapäevaseks kasutamiseks midagi suupärasemat leida. Lordy sobis hästi − selles nimes on r-täht, mida lastel raske öelda, koerast rääkimine või temaga suhtlemine innustab neid aga rohkem püüdma.

Loomulikult tuli Lordyl koos perenaisega läbida kuulekuskoolitus − teraapiakoer peab käsklustele ideaalselt alluma. Selline koer peab ka väga rahulik olema, mis tähendab, et kutsikaea mängudele tuli piirid seada, mitte lasta tal ülearu ülemeelikuks minna.

“Eks tal selles mõttes oli raske lapsepõlv, et paljud asjad olid piiratud,” muigab Maarika.

Susside-kingade närimisest ei tea Lordy midagi − pererahva valvas pilk oli pidevalt saatmas ja üksikud katsed mõne jalanõuga lähemat tutvust teha lämmatati juba eos.

Teraapiakoera valulävi peab päris kõrge olema − erivajadustega lapsed võivad mõnikord ettearvamatult käituda −, sestap sikutati teda kodus kutsikaeast saati alailma sabast või kõrvast, tehti koera kõrval ootamatult kõva plaksu.

“Kui Lordy ehmus või käitus nii, nagu ei tohiks, tuli ta maha rahustada ja siis kohe sama asja uuesti korrata. Kui ta hästi käitus, premeerisime maiusega − see pidi ja peab kogu aeg käepärast olema.”

Maarika sõnul võttis Lordy väga hästi õppust: “Ma ei uskunud, et meil temaga nii lihtsalt läheb, ta on väga lahtise peaga. Eks ta vahel ikka jonnib ka, veel praegugi; kui näiteks tahab veel õues mängida, aga peab tuppa tulema, siis keerab pea ära ja on solvunud.”

Töö  vaheldub pausidega

Mänguterapeudi ametit on Maarika nüüdseks pidanud umbes poolteist aastat, Lordy on selles otsene osaline mullu sügisest alates.

Esimest korda võttis ta peaaegu aastase Lordy tööle kaasa juunikuus − et talle lapsi ja lasteaeda tutvustada.

Lordyle väga meeldis.

Koos tööle hakati septembris.

Muidugi mõista uuris Maarika enne lasteaedade tervisetöötajatelt ja rühmaõpetajatelt laste võimalike allergiate kohta (koeraallergiat polnud kellelgi), küsis õpetajate ja lastevanemate arvamust koera lasteaeda kaasavõtmise kohta (vastu ei olnud keegi).

“Ma ei võta teda kaugeltki iga päev kaasa − et tal rutiini ei tekiks, et talle oleks kaasatulemine huvitav. Ka ei ole me seal tervet päeva: teeme 20-30 minutit tööd ja siis pausi, et koer ära ei väsiks. Oskan juba aru saada, millal ta pausi vajab − tuleb ise minu juurde ja vaatab sellise pilguga otsa, et “aitab nüüd küll, ma enam ei taha”.”

Teraapiast on abi

Maarika hinnangul on lastel tema − ja Lordy − terapeuditööst abi olnud.

“On edasiminekuid, on ka tagasilangusi. Kui näen, et minu abist ei piisa, suunan õpetajaid ja lastevanemaid mujalt abi juurde otsima.”

Jõhvi Lasteaedade igas majas peaks tema arvates oma mänguterapeut või psühholoog olema. Teistes lasteaedades samuti. Ja mõnel neist võiks olla ka koer, keda mõnikord tööle kaasa võtta.