Gastroaktivist Tauno Laasik pakkus rahvale praetud ahvenanahka, mis tema sõnul pole siiski midagi enneolematut − kohalik rahvas on seda hõrgutist juba ammu valmistanud. Läinud pühapäeval Lohusuus toimunud järjekordne kalurite päev tõi kokku sadu inimesi, kellele seekord pakuti kalanahast hõrgutist ning kohapeal iidse retsepti järgi valmistatud teed.
“See on kõige parem asi,” ütleb MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköök eestvedaja Tauno Laasik skeptikute silme all säriseval pannil kalanahku pöörates. Sama MTÜ telk oli eelmisel päeval Mustvee linnapäevadel, kus pakuti sama rooga ning üks Prantsusmaalt tulnud poiss oli sellest ülivaimustuses.
Kalanahk ja põdrakanep
Ahvenanahk läheb pannile koos soomustega ning kahelt poolt praetuna jääb kuldpruuni ja krõbeda ampsuna jahtuma. “Seda on ka väga mõnus serveerimisel söödava taldrikuna kasutada. Paned sinna näiteks lutsumaksasalati ja imeline amps,” kiidab Laasik. Ta on läbi ja lõhki Peipsi kandi toidu fanaatik ning jagab peol rahvale suupisteid tasuta. “Muidu öeldakse, et koorime inimestelt seitse nahka, näe nüüd anname tagasi,” naljatab MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköök projektijuht Triinu Akkermann.
Kui Laasikult küsida, mis tema ametinimetus on, räägib ta loo, kuidas käis hiljuti Valgevenes ning viisa vormistamisel kirjutas sealne ametnik, saades teada tema reisi eesmärgi, asjakohasesse lahtrisse: “Gastroaktivist.” Laasikule see nimi meeldib ja seepärast ei pelga ta enda puhul seda kasutada.
Kõrval on ennast sisse seadnud Lohusuu vene kogukonna kultuuriseltsi Logovest lett. Seltsi juht Natalja Tumanova on uhke raamatu üle, mis lõhnab veel trükivärvi järele. Seal sees on Peipsi kandi vanaemade retseptid nii eesti, inglise kui ka vene keeles.
Ja muidugi on Lohusuu viimase aja vaieldamatu hitt põdrakanepi tee, millel iidsest ajast nimeks Ivan-tšai. See pole niisama kõikjal Peipsi ääres suvel vohava taime leotis. Seda tuleb lisaks korjamisele ka põhjalikult töödelda: lehed küljest noppida, siis paar päeva kääritada ehk fermentida, siis pressida, uuesti fermentida, kuivatada… Kogu protsess võtab umbes viis päeva, enne kui teed saab tarvitada.
Ja kui suur on siis see üks teepartii, mis niimoodi valmib? “Umbes 400 grammi, kui ma üksi teen. Aga kui rohkem teha vaja, siis on tarvis sugulased-tuttavad appi võtta,” selgitab naine. Lohusuus on mõlgutatud mõtteid ka väikese teetööstuse püstipanemisest, aga selleks on vaja hankida seadmeid, mis on päris kallid.
Tumanova letis on Ivan-tšai siiski ilusasti pakendatult müügil: väiksem pakk maksab 3, suurem 6 eurot.
Võistles kümme suppi
Üheks Lohusuu peo keskpunktiks on muidugi kalasupi võistlus. Tänavu oli sellel rekordarv osalejaid − kümme. Viis toiduettevõtjat (kohale tuldi isegi Lõuna-Eestist) ning viis koduperenaist.
Nendest kümnest potist võis leida igasugu vigureid, alates rääbiseklimpidest ja väikese veinilisandiga supist, lõpetades kukeseentega kohasupiga.
Sellele vaatamata võitis kohaliku perenaise Malle Klaari pühapäevane kalaseljanka.
Lohusuu kalapidu sai alguse 15 aastat tagasi kalalaada nime all ning seda vedas kohalik rannakultuuri selts. Viimastel aastatel on üritust korraldanud Lohusuu vald ning ürituse ohje on hoidnud valla vabaajakeskuse juht Marika Oolberg. Tema ongi pooldanud kalalaada algse kontseptsiooni muutust kalurite peoks.
“See pidu on selleks, et kalurid ja ümbruskonna inimesed saaksid nautida häid artiste ja tunda ennast vabalt, et endale pai saada,” sõnas Oolberg.
Sel aastal oli Lohusuus esimene laat, kus polnud piletiga sissepääsu. See sai võimalikuks tänu Leaderi rahastatud projektile, mille eesmärk oli tutvustada piirkonna kalandust. “Kui piletit pole, siis saavad inimesed tulla tervete suguvõsadega ja teha siin oma kokkutulekuid.”
Gastroaktivist Tauno Laasik pakkus rahvale praetud ahvenanahka, mis tema sõnul pole siiski midagi enneolematut − kohalik rahvas on seda hõrgutist juba ammu valmistanud.