Warning: count(): Parameter must be an array or an object that implements Countable in /data03/virt1864/domeenid/www.pohjarannik.ee/arhiivpr/wp-content/plugins/adrotate-pro/adrotate-output.php on line 687
Saada vihje
Kõuekeeled mängivad unikaalsel pillil nii rahva- kui popmuusikat (0)
Kromaatiline kannel on haruldane, vaid Eestis esinev pill. Ning selline ansambel tegutseb Ida-Virumaal vaid Kiviõli kunstide koolis.Kromaatiline kannel on haruldane, vaid Eestis esinev pill. Ning selline ansambel tegutseb Ida-Virumaal vaid Kiviõli kunstide koolis. 

Vahetult enne toomapäeva andis Kiviõli kunstide kooli kandleansambel Kõuekeeled romantilises Purtse kindluses oma esimese plaadi “Kontsad ja pastlad” esitluskontserdi. Põhjarannik uuris, mis fenomeniga on tegu.

Ansambli asutaja, Kiviõli kunstide kooli muusikaõpetaja Kaarin Aamer räägib kontserdi alguses loo, mis poleks naljakas, kui ilmnenud segadust poleks jõutud parandada.

Lõbus äpardus

Nimelt käis ta enne albumi “Kontsad ja pastlad” esitlust paari kandletüdrukuga ühel juubelil esinemas ning juubilarile kingiti ka album.

Aamer sai plaadid kätte reedel, aga ühtegi neist ei avanud, sest oli materjaliga juba varem tuttav. Paari päeva pärast helistas juubilar, kiitis albumi kujundust, aga… mainis ka, et kingitud albumil laulab mingi vanamees ja mängib lõõtspilli. Baltic Disc reageeris kiiresti ning albumi esitluspäevaks jõudis Aamer abilistega sadakond plaati kiiruga ümber pakkida. Siiani on salapärase lõõtsaga kotermanni isik tuvastamata, aga − lõpp hea, kõik hea.

Kolmeteistkümnendat aastat tegutsev kollektiiv saigi oma praeguse nime alles tänu albumi ilmumisele. Varem on kantud erisuguseid nimesid − millest üks oli isegi Kikuke −, aga kõige rohkem on esinetud Kiviõli kunstide kooli kandleansambli nime all.

Albumi ümbrise kujundanud Kristi Markov poetas Purtse kindluses toimunud Kõuekeelte kontserdi lõpus koos oma õe Helenaga pärast sugestiivset “Veeri-veeri, päevakene” lausa pisara.

Liigutav lugu 

“Me alati nutame, kui miski on väga liigutav. Kontserdi ajal jõudsin ka mõelda, kuidas muusika loob sillad ja sõlmib omavahel asju: vana asi tehakse uueks, uued inimesed, noored, saavad muusikapaladest teada asju, mida nad enne üldse ei pruukinud teada. Kontsert oli liigutav, ilus ja rock`n`roll. Kes kontserdile ei jõudnud, neil on võimalus albumit kuulata,” räägib Markov, kelle õetütar Marleen Kõuekeeltes mängib.

“Väljakutse on olnud, kuidas selle gurmaanide pilliga õpilasi köita. Selle pilli juurde pole noori lihtne kaasata, kui ise midagi ägedat välja ei paku. Sestap olen otsinud huvitavat repertuaari ning praegu on kavas ka popmuusikaseaded, mida õpilased tahavad mängida,” räägib Kaarin Aamer.

Praegugi on repertuaari lisandumas järjekordne Michael Jacksoni lugu − “Billie Jean” −, kus on kasutusel ka beatbox, mida teeb ansambli uus rütmipillide mängija Veiko Lindeberg. Albumil ja seda tutvustaval kontserdil lõi aga veel kaasa praegu Viljandi kultuuriakadeemias Villu Talsi juures mandoliini õppiv Sten Aamer.

Heili Kivi, kes õpib praegu juba Tartu ülikoolis, on kannelt tosin aastat lisapillina mänginud. Tema peamine instrument on olnud klaver, aga praegu on tal Tartus kaasas just kannel ning ta saab mängu edasi harjutada. Neiu toob välja selle, kuidas õpetaja Aamer on arendanud oma kandleneidude esinemisjulgust.

“Heili tuli minu juurde kannelt õppima, aga üldse ei laulnud. Kord kuulsin juhuslikult, kui ilus lauluhääl tal on, aga ta ei teinud oma suud lahti. Mõtlesin, et millal küll see musikaalne tüdruk kord ärkab. Kaasasin ta ansamblisse, esmalt laulsime koos, ta oli taustalaulja, ja siis ühel hetkel lõi ta särama. Nägin, kui palju on temas peidus, ja arvan, et seda on veel − kui keegi laseks tal edasi musitseerida,” kommenteerib õpetaja.

Raske lahkuda

Ülikoolis esimest aastat geenitehnoloogiat õppival Marleen Paistil on kannel olnud põhipill. “Kandle võlud ongi õrn kõla ja võimalused, mida kõike saab sellega mängida. Kandleansamblile sobib Kõuekeelte nimi, sest kõue puhul ei tea, mis sellele järgneb − see põnevus ja ootus. Inimesed ju ei eelda esmalt, et meie esituses hakkavad kõlama poplood − nagu Fixi “Tsirkus” −, see ongi see kõu, mis müristab,” räägib Paist.

Neiu ütleb, et talle meeldivad kõik albumi neliteist lugu, aga kõige toredam on mängida “Hobusemängu” ja “Veeri-veeri, päevakest”. “Alati, kui neid lugusid teeme, tuleb endalgi kananahk ihule,” tunnistab Paist.

“Tavaliselt on nõnda, et tüdrukud lõpetavad kooli, lendavad ilma mööda laiali, aga ikka küsivad, kas saab ansamblis jätkata. Annan endale aru, et see on ajutine, sest ülikooli kõrvalt on raske jätkata, ja et nad hajuvad vaikselt ansambli juurest. Aga on hea ja turvaline järk-järgult lahkuda. Ikka ütlen, et kui juba oskate mängida, olete head tegijad, on aeg teist lahti lasta. Ja õnneks tulevad uued mängijad peale,” tõdeb Kaarin Aamer.

Aamer rõhutab, et kromaatiline kannel on haruldane, vaid Eestis esinev pill. Ning selline ansambel tegutseb Ida-Virumaal vaid Kiviõli kunstide koolis. Kannel on üles ehitatud pooltoonide kaupa nagu klaver ning seega on tal mitu korda rohkem võimalusi kui rahvakandlel, mida saab mängida vaid ühes helistikus ja kolmes duuris.

Plaadiesitluskontserdi paigaks valiti Purtse kindlus, sest seal on kolmel aastal toimunud kandlekontserdid ja sealne akustika on kandlemängijate meelest väga hea − lisaks kohalikule aurale. Ansambel pole tuntud ainuüksi kodukandis, vaid praeguseks on esinetud ka Ambassadori hotellis Peterburis, kus Ida-Viru maakond end tutvustamas käis, Inglismaal ja kaugel Kihnu saarel.

Kaarin Aamer ise on lõpetanud Jõhvi muusikakooli Tatjana Tallermaa kandleklassis. Pärast seda suundus ta Georg Otsa nimelisse muusikakooli, kus õpetaja oli tuntud kanneldaja Tuule Kann. Samuti on Aamer lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.

Warning: count(): Parameter must be an array or an object that implements Countable in /data03/virt1864/domeenid/www.pohjarannik.ee/arhiivpr/wp-content/plugins/adrotate-pro/adrotate-output.php on line 648