27. oktoobril toimus Kohtla-Järve linnavolikogu esimene istung. Valiti volikogu esimees ja tema asetäitjad.

Volikogu esimeheks sai Riina Ivanova, tema asetäitjad on Arne Berendsen ja Vladimir Evve. Kõik kolm kandideerisid valimised võitnud Keskerakonna nimekirjas. Sotsiaaldemokraadid pakkusid volikogu esimehe kandidaadiks Eduard Odinetsi, kes kogus valimistel enim hääli. 18 inimest 24 kohalviibinust toetas Riina Ivanovat. Seejärel käisid sotsiaaldemokraadid välja, et üks volikogu aseesimees võiks olla opositsiooni esindaja, ning pakkusid taas Eduard Odinetsi kandidatuuri. Ent taas toetas enamus tsentristide esindajaid.

Just sellisel (või sellesarnasel) moel edastatakse infot keskerakondlaste hääletorus Panorama.

Tahaksin toimunut kommenteerida, oma arvamust avaldada ning juhtida tähelepanu sellele, millest ametlikult ei räägita ega kirjutata.

Alustan linnavolikogu esimehe ametikohast.

Paljud ilmselt teavad, et linnavolikogu istung toimub üks kord kuus (erakorralistel puhkudel ka sagedamini). Istung kestab mõnikord vaid paar minutit, vahel aga mitu tundi (olenevalt istungi päevakorrast ja muudest asjaoludest). Peale selle toimub enne volikogu istungit eestseisuse istung, millest on kohustatud osa võtma volikogu aseesimehed ja komisjonide esimehed (teised volikogu liikmed osalevad soovi korral). See istung kestab enamasti umbes tund aega (mõnikord kauem, mõnikord vähem) ning seal kinnitatakse tulevase volikogu istungi päevakord.

Juhin tähelepanu sellele, et kõik arutusele tulevad küsimused ja vajalikud dokumendid valmistavad ette oma eriala spetsialistid, st linnavalitsuse töötajad. Volikogu esimehe osalus selles on minimaalne.

Järgmine, millele tahan tähelepanu juhtida, on volikogu esimehe isiklik vastutus tehtavate otsuste eest. Seda pole. Kui, siis ehk vaid moraalne. Kogu vastutus (moraalne, materiaalne ja vahel ka kriminaalne) lasub linnapeal ning linnavalitsuse liikmetel.

Nüüd räägiks linnavolikogu esimehe töötasust. See on võrdne linnapea palgaga.

Kas pole imelik, kui arvestada, et tööseadusandlusega kehtestatud töötundide arv jääb pehmelt öeldes kasinaks ja puudub ka igasugune vastutus?

Muidugi võib välja mõelda hunniku kohustusi, mida linnavolikogu esimees väidetavalt täidab, ent kõik see on tühi loba.

Vaatleme linnavolikogu ja tema otsuseid edasi.

Eespool kirjeldatut (linnavolikogu esimehe töö ja tema palk) arvesse võttes tundub veelgi imelikum “hädavajadus” kahe volikogu aseesimehe järele. Arvestades minu isiklikku kogemust linnavolikogu eelmise koosseisu liikmena, võin öelda, et linnavolikogu esimees puudub istungitelt äärmiselt harva (erakorralistes olukordades). Isegi puhkus on linnavolikogus alati kollektiivne. Milleks siis üldse aseesimees (mõni kogenud rahvasaadik võiks teda ühel-kahel istungil vabalt asendada, seda enam, et dokumente ei valmista ette mitte tema ise, vaid seda teevad teised inimesed) ja sootuks veel aseesimehed? Ja nemad, muide, saavad samuti palka. Mitte küll väga suurt, ent tunduvalt suuremat kui ülejäänud rahvasaadikud.

Liigume edasi.

Neli aastat tagasi pakkusid just sotsiaaldemokraadid volikogu esimehe ametisse keskerakondlasest Vladimir Evvet, kuna toona oli ta kogutud häälte arvu poolest liider. Praegu aga, kui enim hääli kogus sotsiaaldemokraat Eduard Odinets, tsentristid mitte ainult ei toetanud tema kandidatuuri volikogu esimehe kohale, vaid keeldusid talle isegi aseesimehe kohta andmast.

Jätame kõrvale moraali ja eetika ning räägime “igapäevasest leivast” − rahast. Sotsiaaldemokraadid pakkusid välja ning Odinets oli ka nõus töötama selles ametis tasuta. Kuid sellega ei olnud tsentristid nõus, ehkki see olnuks meie väikesele linnale suur kokkuhoid.

Samuti on huvitav see, et Vitali Borodin, kes on Reformierakonna liige ja juhtis lõppenud valimistel reformistide nimekirja, andis ajakirjanduses teada, et on valmis toetama iga erakonna mõistlikke ettepanekuid, ent ei toetanud sellest hoolimata meie ettepanekut volikogu esimehe ja kahe aseesimehe kohta. Ilmselt arvab ta, et see pole mõistlik ja/või konstruktiivne. Kuidagi imelik tundub Reformierakond meie linnas. Riigi tasandil erinevad nende vaated tugevasti Keskerakonna omadest. Muu hulgas selles, mis puudutab raha kokkuhoidu.

Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas need on üldse reformarid või on tegu tsentristide allüksusega. Kui heita pilk Reformierakonna kandidaatide nimekirjale, on näha, et seal on palju munitsipaalasutuste juhte, Borodin ise aga on abilinnapea. See pole meie linna jaoks loomulik (ehkki inimlikust seisukohast on see normaalne). Peale selle pöörasid ilmselt paljud tähelepanu sellele, et keskerakondlaste häälekandja Panorama lehekülgedel oli kohalike reformistide valimisreklaam. Ning asi pole selles, et nad endale seal lihtsalt reklaamipinda ostsid, vaid selles, et neid oli tsentristidele nn taskuopositsioonina vaja.