Jelena Gorbunova koos Anatoli ja Timošaga. Kogu pere aga saab kokku pühapäeval.PEETER LILLEVÄLI
Kohtla-Järve aasta ema auväärse tiitli pälvis tänavu Jelena Gorbunova. Ta töötab postivedajana ning kasvatab kolme poega, kes on head õpilased ja osalevad aktiivselt ka ühiskondlikus elus. Ning ema isegi ei jää kooli tegemistest kõrvale, seetõttu on tal iga minut hinnas. Sellest hoolimata õnnestub tal kõik kavandatu ellu viia. Kuidas ta nii palju jõuab, sellest Jelenaga emadepäeva eel rääkisimegi.
Te olete nii otseses kui ka kaudses mõttes mobiilne ema − kogu aeg autoroolis ja jõuate igale poole. Kuidas teie päev möödub?
Tõusen vara − kell viis −, sest juba kell kuus pean tööl olema − vean mööda Vana-Ahtmet ja Kohtla-Järvet posti laiali. Mu tööpäev lõpeb kell 15-16, laupäeviti varem, sest ettevõtted siis ei tööta. Pärast tööd toon koolist ära noorima poja − Tima on 11aastane. Ta jõuab koolis lõunastada, seepärast teeme kodus kiiresti koolitükid ära ja sõidame trenni − ta mängib jalgpalli. Teine poeg Anatoli on juba peaaegu täiskasvanu − ta on 16aastane ja õpib Järve vene gümnaasiumis. Kooli läheb ta ise ja ringidesse ka. Vanim poeg Igor elab Tallinnas, ta lõpetas ülikooli ja käib praegu tööl. Õhtul, kui kogu pere on kodus, õhtustame kõik koos. Kui lastel on koolitükid tehtud, võime midagi mängida. Sellest ajast peale kui mõned aastad tagasi pool maja ostsime ja Vana-Ahtmesse kolisime, meeldib mulle ilusa ilmaga aias kõpitseda. Magama lähen kell 23, vahel ka hiljem.
Kas kuuest unetunnist piisab?
Täiesti. See-eest unetusega mul probleeme ei ole, vaevu jõuan end voodisse vedada…
Tuleb välja, et te oma lastele hommikusööki ei tee ja neid kooli ei saada.
Sel ajal kui mina tööle sõidan, näevad nemad alles und, seepärast saadab neid kooli isa, kui ta kodus on. Aga kui ka tema ei saa − ta käib graafiku järgi kahes kohas tööl −, siis sätivad nad end ise kooli. Nad on sellega harjunud. Õnneks on meie pojad väga vastutustundlikud ja väikesest peale õppinud oma aega jaotama. Kuidas muidu kõikjale jõuda?
Teil on vist raske töö?
Vara tõusma olen juba ammu harjunud. Pakid on mõnikord rasked, kuid üldiselt mulle see töö meeldib. Ma olen selle ju ise valinud ja sellega rahul, sest see võimaldab mul õhtuti kodus lastega olla. Erialalt olen ma õpetaja, olen lõpetanud Pihkva pedagoogilise instituudi. Koolis töötasin veidi rohkem kui aasta aega ja läksin siis lapsehoolduspuhkusele. Kui aga otsustasin tagasi tööle minna, siis kohta enam polnud. Seepärast töötasin õmblejana, kalakombinaadis… Ükskord ütles naabrinaine, et postkontoris on üks vaba koht, mõtle järele, graafik on pere seisukohast väga mugav. Nii ma sellele tööle sattusingi: kuus aastat kandsin posti laiali, hiljem istusin autorooli. Tõepoolest, graafik on mugav, eriti lasterikkale emale.
Nelja meesterahvaga tööd ja muret ilmselt jagub.
Peale abikaasa ja poegade on meil veel kaks koera, kass, papagoid, kalad… Tööd ja muret küll jagub, kuid kõik need on meeldivad toimetused ja emotsioonid. Ning pojad on mulle kõiges abiks. Igaüks neist on valinud endale majapidamises oma kohustused, mul ei tule neid neile isegi meelde tuletada. Ka isa pingutab − just tema harjutab poegi füüsilise tööga ning on enda eeskujul õpetanud neid ema austama ja tema eest hoolitsema.
Kas olete range ema?
Kui, siis ehk vaid natuke. Lihtsalt ma armastan neid väga ning püüan teha kõik selleks, et neil oleks kodus hea olla. Räägin nendega hellalt, tunnen alati huvi, kuidas möödus nende päev. Enne magamaminekut kindlasti suudlen ja soovin head ööd. Alguses tuli mul muidugi mõningaid asju neid ka tegema sundida. Kui ma midagi keelan, siis mitte ultimatiivselt, vaid oma seisukohta argumenteerides. Püüan muret tegeva teema nendega läbi rääkida ning isegi kui endal sees kõik keeb, väliselt rahulikuks jääda. Otsime vaidlusi tekitavates olukordades alati kompromissi. Lastelgi on iga asja kohta oma seisukoht ning ma ei nõua, et minuga alati nõus oldaks, kuid nemadki peavad oma arvamust põhjendama. Ja kui ma midagi ei talu, siis need on valetamine ning üksteise peale kaebamine.
Olete oma poegade üle uhke?
Kahtlemata. Igor lõpetas kuldmedaliga gümnaasiumi, seejärel tehnikaülikooli. Anatoli tegeleb kikkpoksiga ning on korduvalt meid võitudega rõõmustanud. Ta on ka Eesti meistrivõistlustel võitjaks tulnud. Ehkki ma olin algul selle spordiala vastu, andsin ma hiljem siiski järele, kui mõistsin, et see Anatolile huvi pakub. Timoša on jalgpallur. Kõik, mida mu pojad ka ei alustaks, õnnestub. Anatolile meeldib kõiges osaleda: ta kuulus noorteparlamenti ja õpilaste esindajana kooli hoolekogusse, võitis konkursi ja asendas õpetajate päeval direktorit… Ka Timošal on − nagu öeldakse − kõigega pistmist. Kuid kõige rohkem teeb rõõmu see, et nad on omavahel väga sõbralikud. Ma ei väsi neile kordamast, et vennad peavad üksteisele toeks olema.
Igor käib kodus harva − ka tema käib kahes kohas tööl −, kuid me pole tema puudumisega siiani harjunud ja igatseme tema järele väga, helistame sageli. See-eest kui kõik kokku saame, siis on suur pidu!
Kas teil on perekondlikke traditsioone?
Loomulikult. Perekondlikud peod ja traditsioonid on meile pühad. Isade- ja emadepäev näiteks − poisid püüavad meile siis meeldivad üllatusi valmistada. Kindlasti tähistame me üheskoos iga nende edusammu. Näiteks hiljuti naasis Tima võistlustelt medaliga. Muidugi katsime me peolaua. Ja kui mõni säärane sündmus puhkepäevale satub, siis istume üheskoos autosse ja sõidame kas kusagile spaasse või Narva: käime kinos ja kohvikus ning jalutame lihtsalt niisama. Minu meelest ühendab ja tugevdab see kõik perekonda. Lähiajal on kavas oma sauna avamine − unistasime sellest kaua ning nüüd lõpuks on see valmis.
Kas teie kodu on poegade sõpradele avatud?
Muidugi. Ent kuna me elame Vana-Ahtmes, ei ole nende klassikaaslastel ja sõpradel meie juurde just mugav tulla. Seepärast nad väga sageli siin ei käi. Aga kui Tima tahab sõpradega jalutada ja mängida, siis panen ta autosse ja viin “linna” ning pärast toon ära ka. Peamine tingimus on, et koolitükid oleksid õigel ajal tehtud.
Sugulased aga käivad meil külas tihti, eriti soojal aastaajal. Me rajasime lastele isegi mänguplatsi, panime üles batuudi.
Peale töö ja koduste toimetuste jõuate te ka peaaegu kõikides kooli tegemistes ja üritustes osaleda…
Alles hiljuti istutasime tammesid. Kuidas siis muidu − ma pean olema oma poegade kõrval kõikides nende tegemistes ja algatustes. Nad on väga aktiivsed ning mina pean neid toetama. Kuidas seda kõike jõuda? Mulle pakub see ka endale huvi, ja kui on huvi, siis jõuad palju. Mind ei sunni keegi, tahan ise kõigest osa saada. Tammiku koolis, kus on õppinud kõik mu pojad, on aktiivsed ja loomingulised õpetajad, kes mõtlevad välja nii palju põnevat! Peod on lõbusad, toimuvad igasugu konkursid… Väga eredalt jäi meelde möödunud aastal toimunud konkurss “Omal lainel”, poja lõpupidu oli samuti väga kaunis…
Meie lapsed võtsid osa rahvusvahelisest projektist, mille raames võõrustasime enda juures külalisi Leedust ja Lätist. Õpilasvahetuse raames on meie peres elanud ka eesti lapsed. Kõik see ei ole mulle üldsegi koorem, vaid huvitav kogemus.
Anatoli läks üle Järve vene gümnaasiumi, kuid ka seal keeb kooliväline elu, hiljuti käisime nende etendusi vaatamas. Me püüame alati kõigest osa võtta, kui võimalust on.
Kool on mulle ka laste kasvatamisel abiks, kuna pean õpetajatega sidet ja olen sealsete tegemistega alati kursis.
Teie hoovi kaunistavad mitmesugused oma kätega meisterdatud kujukesed. Kelle hobi see on?
Nägin selliseid ükskord internetis, need hakkasid mulle huvi pakkuma ja tegin valmis suured linnud. Nüüd lisandub iga aasta midagi uut. Talvel meisterdan pärlitest ehteid, koos poistega proovisime origamit. Selliste rõõmude jaoks leiab alati tunnikese või paar.
Nõnda puhkategi?
Jah, ja veel armastan ma näiteks Toilas jalutamas käia. Merd imetleda. Kui kodus on lemmikloomad, siis muidugi kaugele ja kauaks ära sõita ei saa, kuid oma meest ja poegi lasen vahel puhkama küll. Hiljuti käisid nad sugulaste juures Rõbinskis. Mõtlesin, et tõmban seni veidi hinge, kõpitsen aias… Kuid hakkasin juba teisel päeval nende järele nii igatsema, et helistasin neile iga päev ja jõudsin vaevu ära oodata, millal nad tagasi tulevad.
Kuidas te emadepäeva tähistate?
Pidulikus õhkkonnas. Oleme terve perega linnapea vastuvõtule kutsutud. Ja hiljem tähistame kodus − kõige toredam pidu ongi see, kui kogu pere on koos!