Ida-Virumaal, kus tööpuudus on ligi veerandsada aastat olnud üks riigi kõrgemaid, liigub selle kõver ikka võngetega. See on ka arusaadav, sest kui majanduses on paremad ajad − ja praegu on riigis pigem töökäte puudus −, siis väheneb ka tööpuuduse tase. Praegu on Eesti tööjõuturul olukord, kus kolmandatest riikidest, eelkõige Ukrainast on sisse toodud tuhandeid töötajaid. Tundub tegelikult absurdne, kui meil on ainuüksi Ida-Virumaal 5000 inimest, kes pole tööd leidnud.

Võõrtööjõu aktiivne sissevool arvestatava hulga töötute olemasolu korral sellele, et midagi on valesti.

Selge, et kõik nendest ehk ei olegi huvitatud tööle saamisest, vaid võtavad end arvele, et saada riigilt teenuseid, ning ehk teenitakse kusagil mustalt ka lisa. Teada on ju seegi, et Ida-Virumaal on varimajandus samuti üks Eesti suuremaid.

Ent ometi viitab võõrtööjõu aktiivne sissevool arvestatava hulga töötute olemasolu korral sellele, et midagi on valesti. Võib ju öelda, et kõige suuremas hädas on ehitussektor ja see vajab spetsiifiliste oskustega töötajaid. Ent ehitusfirmad on isegi tunnistanud, et Ukrainast tulev tööjõud pole kõige kvaliteetsem ning nendest on sobiv kvalifikatsioon heal juhul igal neljandal. Aga võib ka arvata, et praegune ehitusbuum on ajutine ning kaua sellised töökohad ei kesta. Nagu ütleb piirkonna töötukassa juht, ühte võluvitsakest tööpuuduse vähendamiseks Ida-Virus ei ole.

Pentsik on olukord ka nii-öelda riigisektoris, kus riik on aastaid justkui võtnud ette meetmeid tööpuudusega võitlemiseks mõnedes piirkondades, aga samal ajal hävitanud siin ise oma töökohti ning neid ka Tallinna koondanud. Nüüd siis on võetud loosungiks hakata neid töökohti tagasi tooma. See aga polegi nii lihtne.