Teisipäevase Põhjaranniku paberlehes räägivad kaks artiklit sellest, kuidas kohalikus omavalitsuses on tagatud inimeste õigused saada teenuseid.

Üks neist puudutab juba mõnda aega kestnud vaidlust selle üle, et Toila vallas Vokas ei korraldata enam perearsti vastuvõtte, inimesed on pahased ning omavalitsus on asunud võitlema patsientide õiguse eest saada perearstiteenust kodu lähedal.

Kohalik omavalitsus on kõige esimene institutsioon, kes peab tegelema enda elanike heaolu tagamisega, eelkõige elementaarsete igapäevateenuste osutamisega.

Teine juhtum vastupidi räägib sellest, et õiguskantsler on pöördunud omavalitsuse vastu riigikohtusse, sest leiab, et Narva linn ahistab sotsiaalteenuste osutamisel oma elanikke ning seab piiranguid, mida seadus ette ei näe.

Kohalik omavalitsus on kõige esimene institutsioon, kes peab tegelema enda elanike heaolu tagamisega, eelkõige elementaarsete igapäevateenuste osutamisega. Arstiabi ei ole küll omavalitsuse reguleerida, kuid perearstiteenuse ümberkorraldamisel tuleb kindlasti kaasata omavalitsus. Kas Voka juhtumi puhul seda tehti või mitte, kuid igatahes ollakse terviseametiga praegu eri meelt. Viimase jaoks võibki perearsti kaotamine ühes ligi 1000 elanikuga asulas olla loogiline, ent mitte kohalikele elanikele, kellele nüüd arsti juurde pääsemine eeldab isikliku transpordivahendi olemasolu.

Narva linn jällegi leiab, et kui riik laob omavalitsusele aina kohustusi ja raha nende täitmiseks ei anna, siis on neid ka keeruline täita. See on igivana jutt, mida omavalitsused on rääkinud iga kord, kui riik järjekordselt midagi linnadele-valdadele delegeerib. Aga riigikohus on juba varem öelnud, et kui omavalitsusele antakse lisaülesandeid, peab riik andma ka raha. Vaatame, kuidas läheb riigikohtus seekord.