Tulles välja ettepanekuga põlevkivi kasutamise ressursitasude jaotamise muutmiseks on Ida-Virumaa omavalitsuste liit (IVOL) astumas ühte viimaste aastate olulisemat sammu maakonna huvide eest seismisel.

Siinsed omavalitsusjuhid on pikka aega kõikvõimalikel avalikel üritustel kurtnud, et praegune süsteem ei ole põhjendatud ega õiglane. Kuid reaalseid katseid selle muutmiseks on järgnenud vähe. Ka Põhjarannik on innustanud omavalitsuste liitu selgasid kokku panema ja ühiselt tegutsema, et maakonda jõuks tagasi senisest märksa suurem osa põlevkivitööstuse ettevõtete tasutud maksudest.

Loodetavasti ei piirdu  IVOL vaid ühe kirja teele läkitamisega, vaid hoiab seda teemat jätkuvalt heas mõttes surve all, mis tähendab oluliste otsustajate järjekindlat veenmist argumentidega. 

Praegu IVOLi välja pakutud mudel tooks ressursitasu ka nendele omavalitsustele, kus põlevkivi kasutatakse ehk toodetakse õli ja elektrit, millega kaasnevad vaat et suuremadki keskkonna- ja sotsiaalmajanduslikud mõjud kui kaevandamisega. Esimest korda saaks ressursitasudest osa ka Kohtla-Järve ja senisest rohkem raha Narva-Jõesuu ja Lüganuse. Alutaguse valla rahaline kaotus oleks mikroskoopiline − ligikaudu 0,3 protsenti aastas.

Muidugi tuleb arvestada, et tegu on alles esimese sammuga ja pole sugugi kindel, et see üldse soovitud moel ka tulemusi toob. Kuid poliitiline pärituul peaks selleks praegu puhuma soodsamalt kui kunagi varem. Nii peaminister kui ka enamiku teiste suurte erakondade juhid on selgelt öelnud, et Ida-Virumaa saab praegu keskkonnatasudest ilmselgelt vähe tagasi. Kui selline arusaamine on olemas, siis ei tohiks ka olukorra muutmine olla põhimõtteliselt mägede taga. Tihtipeale kipuvad sellised suuremad ümberkorraldused takerduma küll detailidesse ja ametkondlikusse bürokraatiasse.

Loodetavasti ei piirdu ka  IVOL vaid ühe kirja teele läkitamisega, vaid hoiab seda teemat jätkuvalt heas mõttes surve all, mis tähendab oluliste otsustajate järjekindlat veenmist argumentidega.