Põhjarannik tahab uskuda, et Jõhvi vallavanem ja volikogu liikmed, kes toimetavad ka ettevõtluses, pole maksude tasumisel midagi seadustega vastuolus olevat korda saatnud. Need võtted, kuidas maksta niivõrd vähe makse, nagu tuleb välja tänases lehes olevast suurest loost, on ilmselt lubatud.
Lõppkokkuvõttes joonistubki välja üsna küüniline olukord: ise panustatakse maksutuludesse minimaalselt, aga isiklikku kasu sihitakse suurelt.
Küsimus on eelkõige eetiline ja moraalne. On loomulik, et inimeste suhtes, kes ise tahavad väga olla võimul ja jagada seda raha, mida oma valla maksumaksjad ja riik on nende käsutusse usaldanud, kaasneb kõrgendatud tähelepanu, kuivõrd palju nad ise ettevõtjatena maksuraha panustavad. Avalikke teenuseid pole võimalik pakkuda mitte millegi muu kui kokku kogutud maksutulude arvelt. Näiteks ligikaudu pool üksikisiku tulumaksust tuleb kohalikku eelarvesse.
Samamoodi on loogiline eeldada, et võimul on inimesed, kes on ka ettevõtjatena keskmisest võimekamad ja toovad seeläbi oma ettevõtete kaudu ka arvestataval hulgal töökohti ja maksutulu kohalikule omavalitsusele. See pilt, mis maksulaekumiste andmetest avaneb, on paraku vastupidine.
Üheks praeguse võimuliidu esimeseks ettevõtmiseks oli iseendale varasemast märksa suuremate ametipalkade määramine. Ilmselge on olnud mitmete volikogu liikmete huvi saada oma ettevõtetele tellimusi, mille eest makstakse taas avaliku rahaga. Lõppkokkuvõttes joonistubki välja üsna küüniline olukord: ise panustatakse maksutuludesse minimaalselt, aga isiklikku kasu sihitakse suurelt. Kuivõrd hästi selline käitumine võimuesindajatele sobib, saavad otsustada vaid Jõhvi valla elanikud.