David Arutynyan “piirdus” seekord 42,2 kilomeetriga, Tõnis Talil kogunes kilomeetreid 84,4, Priit Valgul 126,6 ja Ragnar Virmal 137,1. 

Kolmapäeva varajases vihmases suvehommikus kajas läbi Iisaku aleviku läbilõikav karjatus. See hääl kuulus Rene Kundlale, kes tähistas sellise rõõmuhõiskega oma elu esimese maratoni läbimist. Tal kulus selleks ligemale üheksa tundi ja ta startis eelmisel õhtul kell 23.

Ida-Virumaa spordiliidu peasekretär Rene Kundla oli ka Ida-Virumaa staadionimaratoni peakorraldaja. Tegu oliüritusega, mille mõistuspärasuses ilmselt paljud kahtlevad. Teha üritus, kus 24 tunni jooksul läbitakse kolm täispikka (igaüks 42,195 km pikk) maratoni ja järgmisel hommikul veel veerandmaraton otsa, ei olegi täiesti normaalne ettevõtmine. Need aga, kes olid staadionirajal või selle ääres abiks või lihtsalt kaasa elamas, ei hoia vaimustussõnu kokku.

137 kilomeetrit ööpäevaga

Tallinna külje alt Lükatilt pärit Ragnar Virma läbis ainsana kogu täisprogrammi ehk 137,1 kilomeetrit. Ta liikus nii hommikusel rahvamaratonil kui õhtusel tippmaratonil kolmikrakendis koos Priit Valgu ja Tarmo Taliga. Öömaratonist Tali loobus, Valk ja Virma mitte. Virma ei jõudnud enam Valgu tempos püsida, ent seitsme tunni ja 20 minutiga jõudis ta ikkagi finišisse ning mõne tunni pärast oli tal juba päris terav minek, kui kirsina tordil jooksis ta 10,5 kilomeetrit vähem kui tunniga.

Põhjarannik päris sellelt kolmikult, miks nii pöörast asja tehakse, siis, kui meestel oli teisest maratonist üle poole läbitud. “Kes täpselt teada tahab saada, tehku ise järele,” sõnasid nad justkui ühest suust, lisades, et sellisel võistlusel ei ole auhinnaks medalid ega karikad, vaid eneseületamise võlu.

Jõhvist pärit Aivar Luud läbis kõik kolm maratoni tugevas ühtlases tempos. Kahel esimesel kulus aega veidi alla nelja ja viimasel pisut üle nelja tunni. Kahe maratoni järel tõdes ta, et jalad hakkavad tuimaks kiskuma. “Teise maratoni lõpp läks liiga kiireks, nägin, et võin kolmanda koha võtta, muidu poleks punnitanud, aga nüüd on jalgades piimhape sees. Lähen vahepeal korraks duši alla, olen vaheldumisi külma ja kuuma vee all. See peaks särtsu tagasi tooma,” rääkis ta.

Viis kolme plussiga

Samas pani ta kogu üritusele hindeks viie kolme plussiga. Temale oli see peaproov septembris Kreekas toimuvaks Spartathloniks. Tegu on 246kilomeetrise ultrajooksuga, kus läbitakse legendaarne teekond Ateenast Spartasse. Luud on sel üritusel neli korda osalenud ja kahel korral ka finišisse jõudnud.

Ööpäeva kiireim mees maratonirajal oli Ida-Virumaa keskhaigla meditsiinivend German Terehhov, kes õhtusel tippmaratonil tegi kõikidele konkurentidele hulganisti ringe sisse ning sai ajaks 3 tundi, 6 minutit ja 42 sekundit. “Surnud punkt tekkis vaid korraks, kui üks jalg hakkas krampi kiskuma. Aga pistsin ühe soolakurgi nahka ja läks üle,” sõnas ta mõni hetk pärast finišeerumist.

Kogenud jooksjana sättis ta end peagi nii-öelda lõdvestusjooksule pikkusega 6 kilomeetrit. See pidi olema parim rohi selle vastu, et jalad järgmisel päeval valusad poleks.

Terehhov on võidu nimel kõvasti vaeva näinud. Tavapärane on, et kodunt Kohtla-Järvelt Purule tööle ja sealt tagasi liigub ta joostes, lisaks veel seljakott seljas. Nii tuleb iga päev 30 kilomeetrit kokku. Märtsist alates on ta harjutanud seitse päeva nädalas. Puhkepäevadel pidi siiski pisut vähem jooksma. “Maratoni võlu seisneb selles, et ühel hetkel tekib omalaadne vabadus- ja lennutunne,” tunnistas ta, kiites nii korraldajaid kui publikut toetuse eest.

Kannatuste võlu

Tema järel finišeerunud kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Aleksander Toots läbis enamiku rajast krimpsus näoga ja finišis olid tal värinad kallal. “Juba neljandal ringil lõi valu säärde ja mõtlesin, kas üldse jõuangi lõpuni tulla. Enesetunne oli väga halb. Kuid kannatasin, kuigi tempot tõsta ei julgenud. Need inimesed, kes siin staadionil, on superseltskond. Selle nimel tasub sääraseid üritusi kaasa teha ja raskusi trotsida,” sõnas Toots ja lubas järgmise maratoni ette võtta juba mõne nädala pärast Pannjärvel.

Kohtlajärvelane Aleksandr Vasjagin on seni tegelenud põhiliselt rulluisutamise ja rattasõiduga, kuid alates teisipäeva õhtust kuulub temagi nende inimeste klubisse, kes on täispika maratoni läbi jooksnud. “Põhimõte on lihtne: enda proovilepanek − sead endale eesmärgi ja liigud selle poole. Kui hakkama saad, on kannatused tasutud,” sõnas ta.

Telki ei läinud vaja

Eesti läbi aegade üks tuntumaid naisalpiniste Helme Suuk võttis staadionimaratonil ette öise “jalutuskäigu” pikkusega 42,195 kilomeetrit. Enne starti viskas ta nalja, et hoolitseb selle eest, et kohtunikel öösel ka tööd oleks. Samas meenutas ta, et viimati kõndis ta nii pikka maad jutti tudengipõlves. “See võis olla 44-45 aastat tagasi. Tartu matkaklubi korraldas matka, kus naised pidid käima 75 kilomeetrit. Mäletan, et mul kulus aega umbes 12 tundi ja kanna all oli nii suur vill, et nädal aega lööberdasin vaid päkkadel. Nüüd ma enam nii rumal pole, et oma jalad rakku käin,” rääkis ta.

Seekord sai Suuk 42 kilomeetriga hakkama pisut rohkem kui seitsme tunniga. Kogenud matkajana oli ta raja äärde aegsasti üles seadnud ka telgi. Juhuks kui vahepeal väsimus peaks liiga tegema. Ei läinud vaja.

Üks eriline seltskond raja ääres olid ringilugejad. Nende töö oli iga osaleja läbitud ringi järel paberilehtedele ruutudesse ristikesi teha, jooksjaid ergutada ja neile rõõmu-uudiseid kuulutada. “Härrased, teil on jäänud vaid 83 ringi,” kostab tuntud korv- ja jalgpallikohtunik Toomas Nõmmiste suust.

Iisaku elanikud Liia ja Raul Virunurm ning Kaja Kurs on pikki tunde jooksjaid jälginud ja neile kaasa elanud. “Oleme kogu aeg platsis olnud, ainult korra käisime söömas. See on ju ikkagi nii suur sündmus Iisaku jaoks. Pealegi nii põnev ja hästi organiseeritud,” rääkisid nad, lisades, et nende lemmik on see rohelistes särkides noormeeste kolmik, kes üheskoos mitu maratoni läbib. Aga pöialt hoiti loomulikult ka oma aleviku mehele Jaanus Altojale, kes sitkelt ühtlases tempos maratoni pisut rohkem kui nelja ja poole tunniga läbis.

Palju abilisi

Ürituse üks tippsündmus aga oli, kui öömaratoni starti seadis end ka kogu ürituse peakorraldaja Rene Kundla, et läbida elu esimene maraton. Suurema osa rajast kulges ta kõndides, ent sekka tulid ka mitmed jooksuringid. “Mõtlesin, et mis ma ikka öösel siin raja ääres niisama passin. Ma ei oska niisama kohapeal seista. Täna on siin staadionil edasi-tagasi sebides ka ilmselt juba poolmaratoni jagu kilomeetreid kogunenud,” rääkis ta.

Kundla tähelepanek on, et iga aastaga tuleb juurde inimesi, kes tahavad vabatahtlikult aidata võistlusi läbi viia. “Tänu sellele on korraldamine läinud lihtsamaks, ei pea enam kõike ise tegema. Pigem on tegu, et kõigile aidata tahtjatele ülesandeid leida,” tõdes maakonna spordielu eestvedaja.