Marko Kekishev: "Olin harjunud tunduvalt joonistuslikuma laadiga kui Malgorzata Gurowska oma, tema kasutab peamiselt siluette ja teeb seda väga uhkelt."(Gurowska neli mustvalget tööd on näha kohe Kekishevist paremal.) Jõhvi kunstikooli galeriis näeb kahekümne Poola plakatikunstniku seitsetkümmend põnevat ja mitmekihilist tööd. Põhjaranniku lugejale on giidiks näituse kuraator, Eesti plakatikunsti grand man Marko Kekishev.
Esmalt Haapsalu graafilise disaini näituseks kokku pandud plakatikomplekti eesmärk on tutvustada Poola plakatikultuuri. Näitus on enne Jõhvi jõudmist käinud Tallinnas, Riias ja Viljandis ning jõuab pärast Jõhvit veel Kuressaarde.
Kolm kvaliteeti
Näituse kuraatori Marko Kekishevi sõnul võib plakat ühest rahvast uskumatult palju kõnelda. Poola plakatikunsti puhul tähendab see eelkõige kolme huvitavat nähtust. Poolakad toetuvad oma plakatikunstis väga selgelt rahvakunsti traditsioonidele ja see ei tähenda ainult rahvuslikke mustreid või ornamentikat, vaid eelkõige selle tõlgendamist. Samuti on nad oma värviskeemis väga julged.
Teine tugev külg on Kekishevi sõnul nende üdini tungiv ausus ja julgus. “Seda võib siduda ka religioosse taustaga − teame, et Poola on katoliiklik, aga kindlasti lisandub sinna oluliselt rohkem kihistusi. Ja vahest on nad avala joone ja julguse ikkagi võtnud perioodist, mil oldi nii-öelda N. Liidu satelliidid − anastamised on neid õpetanud rääkima asjadest õige nimega ja otse,” räägib Kekishev.
Kolmas oluline tahk on kuraatori sõnul traditsioon ja järjepidevus, sest Poola plakati tugevus on ka tema koolkonnad. Kekishev naljatab, et nagu Šveitsi teame tema kellade, Venemaad viina ja Soomet pusside kaudu, võiks maailmas Poolat tunda just tema plakatikunsti kaudu.
Kuraator toob eksponentidest lemmikuina esile Malgorzata Gurowskat ja Bogna Otto-Wegrzyni. “Malgorzata on üks neist poolakaist, kes mind kunagi ühel biennaalil üllatas, sest varem ma ei uskunud, et Poolas üldse sellise vormiga plakateid tehakse. Olin harjunud tunduvalt joonistuslikuma laadiga, aga tema kasutab peamiselt siluette ja teeb seda väga uhkelt. Teine lemmik on Bogna Otto-Wegrzyn, kella laad minu omaga kattub − oleme hingesugulased, kasutame samasuguseid võtteid,” räägib Kekishev.
Eri põlved
Kuraator arvab, et vähesed saavad Eestis sel näitusel täpselt aru, mida konkreetne plakat reklaamib või kuhu kutsub. “Iga kord olen üksipulgi lahtiseletavate tekstide vastu tõrkunud lihtsal põhjusel: eesmärk on eelkõige näidata visuaalset poolt, mitte niivõrd tegelda konkreetse plakati sisuga − hoolimata sellest, et nad on väga selgelt seotud,” tunnistab ta.
Näiteks Jakub Stepien, kes on selgelt maailma saja hinnatuma kujundusgraafiku/plakatikunstniku seas, reisis mööda Poolat ja pildistas visuaalset müra − nt autoteeninduskodade isetehtud silte −, fikseeris neid ja vektoriseeris kõiki neid kirjatähti. Tulemus on terve seeria plakateid, mis näevadki välja nii, nagu Poola visuaalne keskkond välja näeb. Temagi plakatid on Jõhvi galeriis väljas.
Näituse valiku aluseks on kuraatori sõnul kaks lihtsat kriteeriumi: “Esiteks autorid, kes mulle endale meeldivad ja kelle teostega olen tuttav, ja teine oli see, et kindlasti oleks esindatud nii noorem kui vanem põlvkond. Näiteks Piotr Kunce on üle 80aastane ja siiani väga aktiivne, kuigi viimasel ajal ta teebki enda retrospektiive − enam paljuks muuks aega ei jätku kui oma näituste retrospektiivplakatite tegemiseks. Poola plakatikunsti eripära ongi see, et on väga selged koolkonnad. Selgi näitusel võib tutvustada, kes on vanameister, kes tema jünger ja kes omakorda tolle õpilane. See järjepidevus on võimas.”