Ühislauluna kõlanud Alen Veziko loo “See maa” solist oli Jõhvi kooli vilistlane Mark Moroz, lugu dirigeeris sinimustvalges kostüümis Tanja Elken ja seinale näidati Enn Käissi kauneid Ida-Viru vaateid.
MATTI KÄMÄRÄ 

Jõhvi kontserdimajas tähistati suurejooneliselt seitsme koori ja Narva sümfoonikute osalusel maakonna koorimuusikapäeva. Pidu suundus tõrvikute saatel kohalikku gümnaasiumi, kus toimus lausa öö- või õhtulaulupidu. Ühiselt lauldi laule Karl August Hermannist ning Alo Mattiisenist Joel Steinfeldti ja Jaan Tätteni välja.

Minule on Eesti väike ja samas suur kodumaa, kus ma olen sündinud ja elan, kus ma tunnen end turvaliselt, koduselt ja õdusalt. Siin elavad mulle väga tähtsad inimesed: pere, sugulased ja mu kallid sõbrad.

Koorimuusikapäeval osalenud Narva sümfooniaorkestri juhi Anatoli Štšura sõnul kõlas esinemine koos kooridega ja ilma suurepäraselt. Vähendatud koosseis, st keelpilliorkester esitas Heino Elleri “Viis pala keelpilliorkestrile”, mis sisaldab ka legendaarset “Kodumaist viisi”, Veljo Tormise teost “Nostalgia” ja Jaan Räätsa kontserti kammerorkestrile.

“Orkester on rahul − meile kõigile meeldis. Armastan väga muusikat, mida esitasime. Eriti “Kodumaist viisi”, mis saab tänavu samuti 100aastaseks, sest sinna on kokku võetud siinse rahva tõeline olemus. Andekas helilooja oskab oma muusikas ühendada iseloomulikud jooned, tuju, harjumused − “Viies palas” on see olemas. Kõik kõlanud palad räägivad kodumaast.

Iga kunstnik väljendab kultuuri, milles ta elab. Näiteks mulle on seda väga meeldiv mängida, sest läbi muusika on lihtne teist inimest ja kultuuri aduda − sõnu pole vaja. Esitan sageli eesti muusikat, sest Narva publikule on oluline seda kuulda ja emotsioonide kaudu osa saada kohalikust kultuurist. Võib-olla nad aduvad siis paremini paika, kus elavad,” ütleb Štšura.

Štšura meenutab, et saabus Eestisse alles 1992. aasta lõpus. “Armastan seda kohta, sest saan aru, et kui elan kuskil, pean tegema endast sõltuva. Ja väga paljud teevad. Vene keel ei sega seda. Võib-olla me ei valda keelt, aga armastust Eesti vastu pole selle tõttu vähem − need, kes armastavad, armastavad seda maad,” kinnitab muusik.

Minule on sõnal “Eesti” sama tähendus kui sõnal “uhkus”. Minu väike maa on suutnud oma iseseisvust hoida, ei ole kaotanud ennast maailmas, on oma keele ja kultuuri säilitanud. Siin hoolitseb igaüks ärevalt kommete, kultuuri ja ajaloo eest. Tallinna vanalinn, laulupidu ja kõik muu, mida me praegu omame, tõestavad seda.

Eestis tunnen ma end kodus. Tunnen, et see on minu maa. Eestlased on tõelised patrioodid, kes suhtuvad väga hoolikalt oma maasse ja võtavad kultuuriüritustest aktiivselt osa. Nemad näitavad mulle, kuidas tõeline patrioot peab käituma ja kodumaa eest hoolitsema ning kuidas ta räägib talle tähtsatest asjadest. Mind inspireerib ja sunnib see käituma samal viisil − õppima tundma ja väärtustama kultuuri üha rohkem.

Ida-Virumaa rahvakultuurispetsialisti Erika Kõllo sõnul õnnestus päev “Õhtulaulud isamaale” väga hästi. “Oli suur ettevõtmine saada noore Eugen Linde kooriseaded ja sümfooniaorkester Jõhvi. Kokkuvõttes oli üritus väga ilus − eriti ühendkooride laul sümfooniaorkestri saatel. Esmalt panime kirja kellaaja, mil kontserdimaja oli vaba, ja siis uurisin sümfooniaorkestri kohta. Kui selgus, et kuupäev sobib, saatsime kohe kooridele laiali teate ja lood. Kõige pidulikum osa oli see, kui koorid said lõpus sümfooniaorkestri saatel laulda − see oli ikka väga uhke. Sellist võimalust naljalt ei avane,” räägib Kõllo.

Mainitud viimase loo, Alen Veziko laulu “See maa” solist oli Jõhvi kooli vilistlane Mark Moroz ja lugu dirigeeris sinimustvalges kostüümis Tanja Elken. Samal ajal näidati projektorist ühendkoori selja taha ekraanile Enn Käissi hingematvaid loodusfotosid kaunist Ida-Virumaast.

Publikut oleks Kõllo meelest võinud veidi rohkem olla, aga see-eest oli kohale tulnud publik nii huviline, et tõrvikutega liiguti Jõhvi kontserdimaja juurest gümnaasiumi juurde, et seal “Õhtulaulude” lõpuni koos laulda. Gümnaasiumis vene õpilastele eesti keelt õpetav Ulvi Vilumets palus enne seda õpilastel kirja panna mõtteid Eestist ja katked sealt said südamlikuks sidemeks kontserdil lauldu vahele.

Sõna “Eesti” on minule looduse ja värskuse sümbol. Miks? Aga sellepärast, et võrreldes teiste riikidega, pööratakse nii väikesel maa-alal väga suurt tähelepanu just looduse kaitsmisele. Võrratu! Ükski riik ei saa hoobelda sellega, et 45 000 ruutkilomeetril on 3864 kaitstavat loodusobjekti, nendest 158 looduskaitseala, 152 maastikukaitseala ning viis rahvusparki. Iga kord, kui ma tulen reisilt Eestisse tagasi, tunnen esimesest sõõmust värsket ja armsat lõhna. Minu Eesti on koht, kuhu mul on meeldiv ikka ja jälle tagasi tulla.

Ma tunnen uhkust, et Eesti haridus on nii hea, et seda väärtustatakse kogu maailmas. Eestis asub Tartu ülikool, mis kuulub 5% maailma paremate ülikoolide hulka. PISA test näitab, et terves maailmas on ainult neli riiki, mille haridus on tipus. Need on USA, Soome, Hiina ja Eesti! Uskumatu!

Koorimuusikapäevad on seni toimunud maakonna eri paigus ja kord jõuti isegi Narva. Aga Eesti riigi juubeli puhul otsustas Kõllo aastatepikkuse traditsiooni tänavu pidulikumalt korraldada. “Sümfooniaorkestriga koos tegemine pole lihtne, aga see tasus kogu vaeva,” ütleb Kõllo.

Samas räägib kõrgest haridustasemest ja aktiivsusest ka see, et Eestis luuakse aasta jooksul kõige rohkem idufirmasid ühe elaniku kohta maailmas, mis omakorda näitab seda, et eestlased ei karda riskida, tahavad anda oma panuse maailmale ega ole ükskõiksed. Samuti on Eesti suhteliselt hästi arenenud IT-valdkonnas.

Elades Eestis, tunnen ma end just kui tulevikus. Peaaegu igal pool on tasuta wifi. Kui seletada välismaalastele, et Eestis on ID-kaart, millega saab teha paljusid operatsioone interneti teel, isegi valimistel hääletada või dokumente allkirjastada, siis saavad inimesed šoki. Iga kord, kui ma lähen postipakiautomaadist oma pakki ära tooma, siis tunnen, et elan tulevikus. Ma ei pea oma elu raiskama järjekordades seismisele ega aega poes käimisele. Ma lähen e-teenindusse ja valin filtrite abil sobivad tooted. Hommikuti saan ma jälgida, kus sõidab minu buss ja kas ma pean kiirustama või mitte. Ma saan kodus vormistada taotlust või teha makset. Kas see ei ole tulevik? Tänu sellele saavad noored pühendada rohkem aega enese arendamisele, õppimisele ja hobidega tegelemisele. Minu Eesti on e-riik!

Dirigent ja Jõhvi gümnaasiumi muusikaõpetaja Tanja Elken, kes oli Kõllole abiks, korraldas ka ühislaulmise Jõhvi gümnaasiumis. Seal kõlas 26 laulu − päris isamaalistest Joel Steinfeldti “Tiigrikutsu” ja Jaan Tätte “Tuulevaikse ööni” välja.

“Kokkuvõttes oli päev pikk, aga hästi tore oli. Koorimuusikapäevad on selleks, et koorid võiksid üksteist näha, kuulda ja võib-olla toeks olla. Kooride tase on hea ja eriti rõõmustas koor Narvast. Hoiame ikka traditsiooni jõus! Tänusõnad Jõhvi gümnaasiumi korraldusmeeskonnale, noortele, kes olid nii tublid. Noortebänd pani alguses väga tugeva paugu, esitades väga professionaalsel tasemel “Isamaa ilu hoieldes”. Külalistel, kes seal olid, vajus suu lahti,” ütleb Elken.

Südamliku hetkena toob ta veel välja selle, kuidas hiljutised juubilarid Aadu Kukk ja Helga Surva süütasid tule, mis paljunes tõrvikutesse. Kooridest astusid oma päeval üles Iisaku segakoor, segakoor Poolkuu, Atsalama segakoor, Kirderanniku koor, koor Kaevur, Narva koor Vaimustus ja Lüganuse segakoor. Kiidetud bänd astus üles koosseisus Siim Prave süntesaatoril, Rasmus Rebban löökpillidel, Thomas Sandvik basskitarril, Kalev Kuusik kitarril, Joonas Jõgi kitarril ning Helerin Mölder, Mehis Tokman ja Indra-Mirell Zeinet vokalistidena. Zeinet ja Jõgi on juba kohaliku gümnaasiumi vilistlased.

Ma arvan, et eestlased on andekad millegi uue loomises ja selle kiires ellu rakendamises. Meil on loodud bränd, mis on ühendanud terve maailma ja mida teavad kõik. See on Skype.

Eesti tudengid ja gümnaasiumiõpilased viisid kanderaketiga Maa orbiidile tehiskaaslase, Eesti esimese satelliidi EstCube-1.

2019. aastal plaanitakse saata kosmosesse satelliit EstCube-2, mis on suurema satelliidi prototüüp. Tundub uskumatu, et kõike seda suudab teha nii väike laik maailmakaardil. Minu Eesti on kosmoseriik!

Sellest väiksest maast, mis on nii palju saavutanud ja kogu maailmale näidanud, et Eesti on eriline, võib veel palju rääkida.

Ma tean kindlalt, et ükskõik kus ma ka ei õpiks, tulen kindlasti tagasi oma kodumaale, kus hakkan edaspidi elama ja kasvatama oma lapsi nii, et ka nemad tunneksid uhkust oma kodumaa üle ning hooliksid sellest.

Aitäh, Eesti, et sa oled minu kodu! Aitäh, et teed minust eestlase! Head Eesti Vabariigi aastapäeva meile kõigile!*

* Jõhvi gümnaasiumi 11.d klassi õpilase Artjom Danilovi mõtted Eestist