Andres Pulver ja Simson von Seakyll raamatu “Põrgu katlakütja” esitlusel Rakvere trahteris Berliin.MARIANNE LOORENTS
Kirjastus Tammerraamat andis välja Virumaa Teataja ajakirjaniku Andres Pulveri kirjutatud raamatu “Põrgu katlakütja”, mis kõneleb Jõhvi päritolu värvika skulptori Simson von Seakylli elust ja võitlusest.
Raamatu alguses kirjutab Andres Pulver, et esmalt vangutab Aivar Simson ehk Simson Seakülast ehk Simson von Seakyll pead, et temast küll raamatut kokku ei saa − kui naised ja viinavõtmine kõrvale jätta.
Naised, viin ja Afganistan
Et tema ukse taga on raamatu kirjutamise sooviga käinud igasuguseid neiukesi, kuid kõik on pidanud sama targalt tagasi pöörduma. “Ega ma just vaimustusest lakke ei karga, aga kuidas sa ikka nii vinge habemega ja ägedate vuntsidega mehele ära ütled,” lausus Simson mullu jaanipäeva eel − viidates Pulveri habemele ja kirjastaja Enno Tammeri vuntsidele.
Töö raamatu kallal kestis eelmise aasta augustist kuni 5. detsembrini, mil Simson tähistas oma 58. sünnipäeva. Naistest Simson raamatus eriti ei räägi, viinavõtmisest aga küll, nagu paljust muustki. Simson räägib seal sellest, kuidas Jõhvi poisist sai kunstnik, kuidas ta Afganistanis sõdis ja kuidas sünnib kunst. Raamatus valgustavad sõbrad ja tuttavad, milline on elu Simsoniga.
“Suure karuse mehe sisimas on peidus mitmest põrgust läbi käinud inimese haiget saanud hing. Ropust suust ja karmist väljanägemisest hoolimata on kunstnik lahke, siiras, leebe ja kohati lapsemeelne. Eks oma jälje ole jätnud nii lahingud Afganistanis kui ka järvetäis viina, mis keresse kallatud. /…/ Nii, nagu on eklektiline Simsoni elu, on eklektiline ka see raamat − täis tööd, viinavõtmist, härivaid lugusid, roppuseid ja sõda,” hoiatab Pulver sissejuhatuses.
Pulver ise ütleb Põhjarannikule tulemuse kohta tagasihoidlikult, et “väga hea sai”. Kõige keerulisem olevat raamatu valmimisel olnud leida aega, millal Simmiga (Simsoni hellitusnimi − toim.) juttu rääkida. “Kui minul oli aega, kippus tema jälle tsüklis olema, ja kui temal oli aega, olid minul tööd. Lõpuks saime ajad klappima ja asjad korda.”
Nagu “Musta pori näkku”
Kirjastaja Tammer aga võrdleb “Põrgu katlakütjat” Mihkel Raua menukiga “Musta pori näkku”, mis on samuti Tammerraamatus ilmunud, ent peab uuemat teost isegi paremaks ja ütleb selle kohta: “Ropult aus ja ausalt ropp.”
Lobedalt loetava raamatu ülesehitus on lineaarne: algab lapsepõlvest ja lõpebki Simsoni eelmise sünnipäevaga. “Niipea kui mõte see raamat kirjutada pähe pandi, hoidsin igasugustest elulooraamatutest nagu katkust eemale. Et miski eeskuju kuskil alateadvuses tiksuma ei hakkaks. Üritasin ikka enda moodi teha,” jagab autor retsepti.
Rohketest allikatest − lisaks Simsonile endale − toob Pulver esile Paul Mändi, Simsoni naabrimeest Villut, Kivimäe-Petkat ja Margit Kilumetsa, kel õnnestus raamatu peategelane filmi tõttu korra ka Afganistani tagasi toimetada.
Kui Tammer tellis Pulverilt raamatu, polnud kirjastajal aimugi, et tulevane autor on Simsoniga juba vähemalt 15 aastat tuttav olnud. “Aga eks raamatut kirjutades sain temast veel teadlikumaks,” ütleb autor nüüd.
Simsoni loomingu kohta ütleb aga Pulver, et raske on lemmiktöid esile tuua. “Ei saa öelda, mis üldse ei meeldi, ja ei hakka midagi esile tooma. Kõik on lahedad.”
Kõvade meeste valdkond
Skulptuuri puhul teab autor, et selle valmimise tee on jube pikk. “Kusagil sünnib idee, algab pisikene nikerdamine plastiliini kallal. Kui jääd sellega rahule, valmistad vormid, tuleb tegelda valuga. Saadud tulemus vajab puhastamist, lihvimist ja poleerimist. Mõne skulptuuri puhul on tegu mitmeaastase protsessiga,” seletab Pulver.
Juba skulptori arhetüüp on mastaapsema isiksuse oma kui näiteks pisigraafika autoril. Kui räägitakse Simsonist, tuleb paljudele pähe ka Tauno Kangro jõuline karakter. “Simson ja Kangro on sõbrad, aga Simm on öelnud, et Tauno võiks suurematest asjadest eemale hoida, tehku pisikesi asju. Niipea kui asi suuremaks läheb, läheb asi käest,” vahendab Pulver.
Lääne-Virumaal on Simsoni töödest näiteks väike Arvo Pärt jalgrattaga linna keskväljakul, punkari pea linnuse vallimäel, rotiskulptuur, Kalevipoeg Neerutis, Kadrinas Kunda tsemenditehase rajanud parun John Girard de Soucantoni monument. Ida-Virumaal on hirv Jõhvi ringteel, Kaljo Kiisa monument kontserdimaja kõrval, Toilas pargi väravakarud, Narvas lõvid (kellest üks pidi olema V. V. Putini nägu), Paul Keres Kerese väljakul ja nii kapole kui Vene saatkonnale huvi pakkunud monument kõigile eestimaalastele, kes on võidelnud Afganistanis. Skulptor ise hindab oma Ida-Viru töödest enim Kerese monumenti.
Pronksivalu usku mees
Simson tunnistab, et ei lugenud “Põrgu katlakütjat” kohe esimese hooga läbi. “Esmalt sirvisin. Tavaliselt ma loen tagantpoolt ettepoole ja alles siis, kui kõik kohad on loetud, hakkan eestpoolt lugema. Tundub, et õige otsuse tegin, et lasin kirjanikuhärral vabalt kirjutada. Ei hakanud tsenseerima, sest muidu poleks tekstist midagi järele jäänud − isegi brošüüri mitte.
Raamat peab olema aus, sest elulooraamat kirjutatakse kord elus. Uueks raamatuks peaks vist lausa lugusid välja mõtlema hakkama. Parim kompliment, mida olen raamatu kohta kuulnud, on ühe tuttava sõnad, kes ütles, et see on parem kui “Vahva sõdur Šveik”. Enamik elulooraamatuid loetakse heal juhul poole peale, aga need, keda olen kontrollinud, on minuteemalise ikka läbi lugenud − mis on suur pluss!” räägib raamatukangelane.
Raamatu “Põrgu katlakütja” esitlus oli eelmisel nädalal Rakveres ja ilmselt tuleb esitlus sügisel ka Saka mõisas, kus avatakse Simsoni valmistatud monument baltisakslastele. Hea müügimehena lisab Simson Põhjarannikule, et kui Rakvere linnapea hakkas raamatu esitlusel kuulsa skulptoriga eputama, nagu oleks tegu mingi Rakvere kunstnikuga, ütles tema: “Sittagi, nahhui! Mina olen Ida-Virumaalt, raisk! Ja Virumaa pealinn on Jõhvi!” Simson lisab, et see avaldus polevat Rakvere meerile meeldinud.
Kuna Simson on lisaks fallostele ka palju krutsifiksi-Kristuseid valmistanud, tekib küsimus, mis on selle põneva skulptori enda religioon. “Eks ta pronksivalu usku ole,” arvab Pulver.