Jõhvi hakkas uue tervisekeskuse plaani pidama kohe, kui riik avalikustas võimaluse selleks eurotoetust saada. Selge sõnum anti ka mullu sügisel sotsiaalministeeriumi esindajatega toimunud kohtumisel, kus näiteks Narva veel küsis, milleks on üldse uut lähenemist vaja.

Seetõttu oleks kahju, kui Jõhvi jääb viimaks eurorahast ilma. Aga just nii võib juhtuda, kui uue keskuse alla ei koondu vähemalt kuus perearsti – praegu tegutseb neid Jõhvis kümme.

Ühest küljest võib tohtrite umbusku mõista – perearstid on üle elanud valusa reformi, kus kästi hakata üksikpraksiseks, millele küll osas kohtades läbi sõrmede vaadati. Nüüd on aru saadud, et üksi tegutsev tohter põleb läbi ja nii arstile kui patsiendile tuleb kasuks meeskonnatöö – siis on arstidel lihtsam üksteist puhkuse ajal asendada ja koolitustel käia.

Koos sõnumiga, et tuleks hakata jälle koos tegutsema, kaasneb seekord õnneks ka raha – varem pole riik peremeditsiini investeerinud.

Olemasolevas Jõhvi tervisekeskuses töötavate perearstide kõhklusi võib mõista – neile endile kuuluv maja on laenurahaga korda tehtud ja meeskonnatöö juba toimib. Milleks siis uude majja rendipinnale kolida?

Teisalt ei saa otsustamisel lähtuda ainult praegusest. Kui arstid jäävad pensionile, otsib riik neile mantlipärijad juba uude tervisekeskusse. Seega tuleb kavandada uude keskusse lisaruume, mis jääksid esialgu tühjaks. Hiljem satuks aga raskustesse praegune perearstikeskus, sest sinna ei lisandu uusi tohtreid.