Lauri Lutsarile teeb muret, et nahkhiirte elutingimused halvenevad nii talvistes kui suvistes elupaikades.
MATTI KÄMÄRÄ 

Nahkhiireekspert Lauri Lutsar ütleb, et nahkhiirte arvukust Eestis mõjutab nii nende häirimine talvituskoobastes kui suviste elupaikade liigne valgustamine.  

Seisame teiega praegu Narva Pimeaia kõrval, kus alustate peatselt koos huvilistega nahkhiireretke. Veel enne retke algust süttib siin arvukalt heleda valgusega lampe. Kuidas see hämarust vajavatele nahkhiirtele mõjub?

Loendasime siin nahkhiiri kuus aastat tagasi, enne kui bastionis ja Pimeaias ehitustöid alustati. Nüüd tellis keskkonnaamet meilt kordusloenduse, et teada saada, kuidas nende arvukus on pärast töid muutunud. Selgus, et töid polegi veel lõpetatud,  aga meie tuntud nahkhiireuurija Matti Masing käis ikka loendusraja läbi.

Mismoodi nahkhiirte suvine loendamine käib − nad lendavad ju öösiti, kui midagi eriti näha pole?

On selline väike aparaat − nahkhiiredetektor, õigemini ultrahelidetektor.  Kui nahkhiir lendab, tekitab ta ultrahelisid, see aparaat muudab helid inimkõrvale kuuldavaks ja nende järgi saab ka liigi määrata. Kui kohe ei õnnestu määrata, saab heli salvestada ja seda hiljem uurida.

Hääle järgi määramine nõuab muidugi harjutamist, minul läks umbes kolm aastat, et hakata enam-vähem aru saama, mis toimub.

Mis sellest Pimeaias loendamisest tänavu selgus?

Matti Masing on siin sel aastal mitu korda käinud; üldine hinnag on, et nahkhiiri on vähe. Kõik liigid, kelle varem leidsime, on olemas, aga neid on üksikud isendid. Varem oli pargi õõnsates puudes mitu nahkhiirekolooniat, nüüd pole ühtegi leitud.

Töid tehti ju ka bastionis, kus nahkhiired talvituvad.

Talvituvate nahkhiirte arv on seal selgelt väga palju vähenenud. Kõikide bastionide peale kokku hindasime enne umbes 60-80 talvituvat nahkhiirt; tänavukevadisel kordusloendusel leidsime neid 10-15. Isegi Gloria bastionist, kus neid enne kõige rohkem oli − ja kus pole ju mingeid renoveerimistöid tehtud −, on nad ära kadunud. Ega täpset põhjust ei tea, aga nahkhiired on väga koloniaalsed: ühel hetkel tundub neile, et see pole enam hea koht, ja siis lähevad kõik ära.

Olete nimetanud Narvat Eesti nahkhiirte pealinnaks.

Narva bastionid on piirkondliku tähtsusega nahkhiirte koht. Piusa koopad ja Tallinna ümbruse sõjaaegsed tunnelid on rahvusvahelise tähtsusega kohad, seal on olnud üle tuhande nahkhiire. Ilmselt tuleb sinna nahkhiiri kokku eri riikidest, Piusas eriti: Lätist, Venemaalt…

Narva on pigem nahkhiirte suvepealinn, suvel on − võib-olla peab nüüd juba ütlema, et oli − neid siin ikka väga palju, kusagil mujal nii arvukalt ei ole.

Ega Eestis teist sellist jõge ka ole nagu Narva jõgi, kus on nii palju igasuguseid putukaid, tänu kellele saab siin elada nii palju nahkhiiri. Kuus aastat tagasi lendas selles väikeses pargis kolmsada-nelisada nahkhiirt, mitte ainult tavalisi, vaid ka haruldasemaid. Siin on leitud kaheksa liiki: suurvidevlane lendab aeg-ajalt jõe kohal, samuti veelendlane; ühes majas oli hõbe-nahkhiire koloonia; veel on siin habelendlane, põhja-nahkhiir, kääbus-nahkhiir ja pargi-nahkhiir; talvel oleme leidnud ka suurkõrva.

Mitu nahkhiireliiki Eestis üldse on? Varasemast on meelde jäänud 12, nüüd räägitakse 14st…

Neid tuleb juurde; kui mina nendega tegelemist alustasin, aastal 1986, siis oli 11 liiki. Vahepeal teadlased jagavad olemasolevaid liike kaheks. Kunagi oli selline liik nagu kääbusnahkhiir, nüüd on see liik tehtud kaheks, teisele pandi nimeks pügmee-nahkhiir. Nad on väga sarnased, välistunnuste järgi on väga raske eristada, esimesed erinevused leitigi detektoriga, hääle järgi. Häälte järgi on päris kerge eristada, alguses arvatigi, et samal liigil on natuke erinevad hääled, vahel teeb ühte, vahel teist häält.

Teised uued liigid on küllap Eestis kogu aeg olnud, aga me ei teadnud neist. Töötleme oma helifaile ja avastame need liigid. Pole põhjust arvata, et tegemist on mõne liigi areaali laienemisega.

Üks nendest uutest on euroopa laikõrv, kes elab Lätis aasta ringi, talvitub seal vanade kindluste maa-alustes käikudes. Mõned kohad on teada paarkümmend kilomeetrit Lõuna-Eesti piirist, oli aja küsimus, millal suudame tõestada, et ta ka Eestis on.

Aga need on sellised eksikülalised. Nahkhiirele pole midagi erilist ühe ööga sada või kakssada kilomeetrit lennata. Öö on pikk, nahkhiir lendab umbes 40 kilomeetrit tunnis. On teada, et nahkhiired võivad ka üle Läänemere lennata, näiteks Hiiumaalt Rootsi ühe ööga.

Kuuldavasti lendab osa neist isegi lõunasse talvituma.

Nahkhiired lendavad ringi, aga neil on aastaaegade tsükkel: sügisel on ühtedes kohtades, talvel teistes, kevadel ja suvel jälle teistes. Kuna nad on pika elueaga  − 10 -15 aastat ja rohkem −, siis tavaliselt on nad väga paigatruud.

Näiteks suurkõrv on üsna paikne, aga mõni liik on suvises elupaigas ainult poegade kasvatamise ajal ja pärast lendab Prantsusmaale. Päris mitmed liigid lendavad talveks Eestist ära. Mitte parvedes nagu linnud, valdavalt ikka üksikult, aga vahel satuvad tiirutama ja kogunevad kusagile soodsamat ilma oodates. Siis liiguvad nad sealt mõnikord ka salkadena edasi.

Miks nad ära lähevad?

Otsivad natuke pehmemat talve, just need liigid, kes on puuõõntes talvitujad, kellele koopas olemine ei sobi. Kääbus-nahkhiired ja pargi-nahkhiired näiteks. Meil nad külma talve puuõõnes üle ei ela.

Kui sealne kliima neile rohkem sobib, miks nad siis kevadel siia tagasi tulevad?

Et leida endale ja oma poegadele piisav toidubaas. Häid putukakohti on vähe, Põhjamaad paistavad silma just putukarohkusega. Enne talve on väga tähtis, et pojad jõuaksid koguda endale piisavaid rasvavarusid, siis õnnestub neil talve üleelamine paremini − isegi kui keegi neid magamise ajal segab.

Kui rasvavarud ammenduvad, on nahkhiir kurnatud olekus ja tekib küsimus, kas ta üldse suudab kevadeni vastu pidada. Kui kevad tuleb ruttu, läheb soojaks ja esimesed putukad tulevad välja, siis on hästi, aga kui kevad vindub, on keeruline.

Kas nahkhiirte toidulaud on ajaga muutunud?

Eesti põllumajandusmaastik on Lääne-Euroopaga võrreldes küllaltki puhas, kemikaalidega pole meie põldudel midagi väga hullu.

Euroopas on probleemiks ka kariloomadele antavad parasiitidevastased ained, mis satuvad loodusesse ja jõuavad putukate kaudu nahkhiirtesse. Seda arvatakse samuti nahkhiirte arvukuse languse põhjuseks. Eestis ei ole seda kahjuks üldse uuritud.

Putukate vähesus küll probleemiks ei ole, nahkhiired ei ole spetsialiseerunud mingile kindlale liigile, nad saavad ringi lennata ja otsida paremaid putukakohti. Küsimus on pigem selles, milliseid ohtlikke aineid need putukad võivad sisaldada.

Nahkhiiri tundub olevat üsna arvukalt, miks neid on vaja kaitsta?

Euroopas on kõik käsitiivalised range kaitse all.

Mõni liik võib arvukas olla, aga oma iseärasuste tõttu on ta ikkagi ohustatud. Pikk eluiga, vähe poegi korraga − kui midagi juhtub, ei suuda ta oma populatsiooni kiiresti taastada. Nahkhiir ei ole nagu metsas või põllul elavad väikesed hiired, kellel on aastas mitu pesakonda ja kümme või rohkemgi poega korraga. Paljudel nahkhiireliikidel sünnib korraga üks poeg, neil, kes pikki vahemaid rändavad, enamasti kaks poega. Ka kaks poega aasta peale on väga vähe.

Lääne-Euroopa maades, kus inimesi on palju, metsa vähe ja maad kõik üles haritud, on liikide arv väiksem. Metsa vähenemine ja intensiivne põllumajandus on nahkhiirtele kahjulik, see vähendab paljude liikide arvukust.

Üha suurenev valgusreostus mõjutab neid ju ka?

Jah, see võtab elupaiku vähemaks − nad lihtsalt ei saa seal olla, kus on heledasti valgustatud. Narvas on siin Pimeaia juures ka nüüd palju heledat valgustust, nahkhiired väldivad neid kohti ega saa enam seda parki toitumiseks, putukate püüdmiseks kasutada.

Euroopa loodusdirektiiv kohustab nahkhiiri kaitsma. Kas siis sellistes paikades, kus on teada nahkhiirte elupaigad, ei peaks valgustusega seotud ja üldse seda elupaika muutvaid projekte nahkhiirte asjatundjatega kooskõlastama?

Peaks kindlasti. Aga kõike ei saa seadusesse kirjutada, paljude asjade puhul eeldatakse, et ametnikud on mõtlevad inimesed. Meie püüame omalt poolt ka meelde tuletada, et nii on vaja. Narvas on sellest aeg-ajalt juttu olnud, siis jälle mitte. Suured tööd jaotatakse mitmeks etapiks, rahastus tuleb mitmest kohast.  Ühe etapi juures küsitakse meie arvamust − iseasi, kas sellega arvestatakse −, teise juures mitte.

Oluline on, et kui teeme uuringu enne mingite muudatuste toimumist, oleks meil võimalus ka pärast uuring teha. Et õppida, saada targemaks. See teine osa unustatakse tavaliselt ära; kui asi on valmis tehtud, siis kedagi enam ei huvita. Oleme sel aastal korduvalt Narva linnavalitsusele kirjutanud, et nüüd ongi aeg uuesti uurida − viimastel aastatel on siin palju puid maha võetud, hulga uut valgustust pandud −, kuidas see nahkhiirtele mõjunud on. Vastused on olnud väga ümmargused, on näha, et huvi puudub.

Kuidas Eesti nahkhiirtel praegu läheb?

Raske vastata, meil ei ole neid aasta ringi uuritud. Me teame, et talvel neil hästi ei lähe, sest suurtes talvituspaikades on võimalik seda uurida. Näiteks Ülgasel endistes kaevanduskäikudes on arvukus viis korda langenud: kunagi oli seal üle tuhande nahkhiire, sel kevadel kakssada ja natuke peale.

Ilmselt on põhjuseks see, et nendes kohtades maa all käiakse tänapäeval liiga palju.

Nõukogude ajal kaitses nahkhiiri see, et ei olnud internetti, keegi ei teadnud, kus on nahkhiirekohad.  Ega neid kohti ju palju ole, info levis ainult suust suhu, loodusehuvilised käisid seal mõnikord ja võib-olla geoloogiatudengid.

Kui praegu nädalavahetusel neisse kohtadesse minna, siis käib rahva voorimine. Keegi ei vaata seal nahkhiiri, lihtsalt lõbutsetakse omal viisil. Seigeldakse koopas, mõned tulevad ka ainult korraks, aga ikka nad kõik häirivad nahkhiiri.

Häirimine tähendab, et nahkhiired ärkavad üles ja…

…kulutavad selleks alati tohutult energiat. Kui see pidevalt kordub, kulub energiat nii palju ära, et kevadeks enam ei jätku.

Muidugi jäävad nad pärast sellist ärkamist mõne aja pärast uuesti magama. Nad magavad meeleheitlikult, sest see on neil ainuke viis energiat kokku hoida.  Korduvad ärkamised viivad aga selleni, et lõpuks on nahkhiir küll veel elus, ent tal ei ole enam nii palju energiat, et suuta oma magamise ajal ümbritseva ruumi tasemele langenud kehatemperatuuri 37-38 kraadi peale üles soojendada. Nii et ta sureb lihtsalt ära.

Elukogenud nahkhiired saavad aru, et sellises kohas ei saa korralikult talvituda, ja püüavad leida teisi kohti. Aga nüüd on küsimus, kas neid teisi kohti üldse on.

Paljudes talvitumiskohtades on külastuskoormus liiga suur. Ja see, mida inimesed maa-alustes käikudes teevad, on täiesti kontrollimatu: on lõkkeid tehtud, ilutulestikuraketti lastud, ohtralt pudeleid maha jäetud, lõhutud, kaevatud…

Mida hoolivad inimesed teha saaksid, et nahkhiiri aidata?

Kellel on talukelder, oleks hea võimaldada nahkhiirtel seal talvituda. Enamasti on uksel ikka mõni pilu, on ka tuulutusavad, kust nahkhiir sügisel sisse pääseb.

Meil on Eestimaa looduse fondis käsil nelja-aastane LIFE-projekt, tahame neli talvitumispaika kontrolli alla saada − et talviti sinna ligipääsu piirata. Tõkked ja sildid ette, videovalve.

Mille pärast inimesed teile nahkhiirte asjus helistavad?

Igasuguseid kõnesid on. Mõni kardab nahkhiiri, mõni tunneb nende pärast muret, mõni tahab nahkhiiri kasutada argumendina  “not in my backyard”  [mitte minu tagahoovis − toim.], mõni tunneb huvi, millist liiki see nahkhiir on, kes tal kusagil elutseb.

Miks nahkhiiri kardetakse? Liiga palju vampiirifilme vaadatud?

Vampiirideks neid nii väga ei peetagi. Kui kaua linnas elanud inimene ostab maamaja või suvila, seal lendavad herilased, võib-olla satub õue peale mõni rästik ja kusagil on veel nahkhiired ka, siis on ikka hirmus küll.

Paljud inimesed on loodusest nii kaugele jäänud, et ei tunnegi loomi ega tea neist midagi. Seda, mida ei tunta, ikka kardetakse.