Margus Prangel: “Väga hea trupp on kokku saanud − mulle meeldib ka Tiit Alte “kuldkalake”. Nils ja Jane on kui kümnesse ses lavastuses. Näitlejatel peab omavahel klapp, keemia tekkima ja ma usun, et meil on see tekkinud. Meil on siit ainult palju rõõmuga edasi minna.”
MATTI KÄMÄRÄ 

Lavastaja Allan Kress ütles tänavu 11.-22. juulini Kukruse polaarmõisas etenduvast näidendist “Ristumine peateega” esimest korda kõneldes, et üks peaosaline Margus Prangel on lavatükis kui ankur, kelle ümber hakati teisi tegelaskujusid otsima. “Selle osatäitja valik oli ülioluline ja… Ma väga tahtsin, et Margus mängiks, sest teda nägin sada protsenti ses rollis.” Põhjarannik uurib, mis mehega on tegu, keda nii oluliseks peetakse.

Kui selge sulle nüüd näidendi “Ristumine peateega” tekst on? 

Need tükid ei saagi selgeks. Tegu on protsessiga, mis lõpeb alles siis, kui tükki enam mängukavas pole. Seni peaks ta arenema − ta areneb iga proovi ja etenduse käigus.

Tegu on muinasjutuga täiskasvanuile − pealkirjaski seisab “…ehk Muinasjutt kuldsest kalakest”. Tegu on hüpoteetilise, imega seotud maailmaga, mille peale oleme kindlasti mõelnud. Kui mul oleks miljon eurot − mis ma siis teeksin? Kui mulle satub teele keegi, kes täidaks kolm mu soovi − mida ma sooviksin? On taas võimalik korraks mõelda sellele, et kui ime oleks võimalik, mis ma sellega peale hakkaksin.

Kas oled varasemaid “Ristumisi peateega” näinud?

Olen näinud nii Linnateatri versiooni kui filmi ja vist ka ühte versiooni harrastajatega. Kõik need on olnud head ja küllaltki sarnased, mis iseenesest pole halb. See vahest näitab loo tugevust, et teda polegi mõtet väga tõlgendada. Samuti ei lähe lavastaja Allan Kress tüki väänamise teed, vaid proovib välja tuua iva, mis tekstis on.

Millise lavastajana sa Allan Kressi iseloomustad? 

Olen töötanud nii Tšiili, Vene, Iraani kui Inglise lavastajate käe all − lisaks Eesti omadele − ja võib-olla on olnud mõned nägemuse poolest huvitavamad kui Allan. Aga mu meelest on ta üldse kõige parem neist, kellega olen koos teinud, teksti ja näitleja rolli psühhoanalüüsis. Ta mõistab rollide hingeelu. Ja ma tean ka, et ta ei võta materjali kunagi niisama kätte − et pelgalt midagi teha, nagu mõned lavastajad peavad teatrites tegema programmilisi lavastusi. Tema lavastab siis, kui enam teisiti ei saa.

Olen kohanud ka eelarvamust suveetenduste puhul, nagu tehtaks seal vahel mööndusi kvaliteedis − on ju olnud ka selliseid lavastusi. Kas saab teha vahet teatrimajas ja väljaspool seda tehtu vahel?

Teatris tegemine on võib-olla pisut akadeemilisem ja klassikalisem − juba ruumi poolest. Seal on punane vaip, samet, garderoob ja suur helipark, aga suveteatri võlu on just see eriline atmosfäär, juba tulek sinna, vahest ka konkreetne päev ja ilm, mis seda mõjutab. Ühtepidi see kitsendab võimalusi, aga kindlasti pakub ka omapära − just ruumide ja paikade mõttes, kus suvelavastusi etendatakse.

Siin laual lebavad kõigi lavastuse “Ristumine peateega” osaliste tekstiraamatud ja sinu oma näeb välja juba praegu veidi räsitud. 

Need ongi mul enamasti sellised. See on mul kõikjal kaasas, võtan selle välja näiteks kohvi juues ja teinekord loksub sinna jooki peale. Kui ma mõtisklen, siis pliiats joonistab sinna midagi serva peale. Käesolev on veel väga korralik tekstiraamat, sest päris tõsiselt pole jõudnud sellega tegelema hakata. Hoian ka kõiki varasemaid tekstiraamatuid alles. Algul säilitan neid, sest näidend on tavaliselt veel mitu aastat mängukavas. Hiljem ei viska neid ära ja need seisavad korralikult riiulis rivis.

Saan aru, et olid kohe nõus rolli “Ristumises peateega” vastu võtma, kui Allan pakkus.

Allan oli juba materjali enda sisse lasknud, minul ei olnud see nii aktuaalne. Kuidas sa hakkad “Viimses reliikvias” mängima − seda on juba tehtud ja hästi tehtud. Aga see, kuidas ta asja ära põhjendas ja rääkis, miks see lugu just teda puudutab… Tal on muuseas aktuaalne ka lastetükk, mille pealkiri on “Muinasjutt kuldsest kalakesest”. Mul on huvitav märke jälgida, et ta teeb nii lastele kui täiskasvanutele lugu kuldsest kalakesest.

Oled ajakirjanduses rääkinud oma huvist šamanismi vastu. Mis sellega on? 

Olen sellest huvitatud. Olen käinud õppimas šamanistliku kurgulaulu praktilisi tehnikaid, mis aitavad kuulata iseennast − mitte seda lihakeha, kes siin ringi tuterdab, vaid päris ennast. Selleks, et ennast kuulda, on vaja need meeled siin välja lülitada, tekitada tühi ruum. Šamaan, kelle juurde ma esimest korda viis-kuus aastat tagasi sattusin õppima, oli üks Ukraina arstiteaduste doktor ja ma sain kohe aru, milles iva on. Hakkasin seda harjutama ja aru saama sellest, mis on selle tehnika praktiline väärtus. Kui ei ole praktilist väärtust − olen praktiline inimene −, pole ju mõtet sellega tegelda. Tegu on meditatiivse tehnikaga ja kuna hääl on sul pidevalt kaasas, ei pea sa selleks eraldi aega võtma ega dressipükse jalga tõmbama. Saad seda kasutada siis, kui sul seda parasjagu vaja on: autoga sõites, otsuseid tehes. Kui on vaja kiiresti otsustada, saad end lülitada tühja ruumi lainele, kuulata ennast − kas sul on seda vaja või sul pole seda vaja. Mõnede tehnikate puhul on ka trummilöömine, transsiviimine, tervendamine jne.

Mida ütled noorte kolleegide Jane Napi ja Nils Mattias Steinbergi kohta, kellega “Ristumises peateega” koos üles astud? 

Väga hea trupp on kokku saanud − mulle meeldib ka Tiit Alte “kuldkalake”. Nils ja Jane on kui kümnesse ses lavastuses. Näitlejatel peab omavahel klapp, keemia tekkima ja ma usun, et meil on see tekkinud. Meil on siit ainult palju rõõmuga edasi minna. Oleme praeguseks teinud umbes viisteist proovi ja umbes kakskümmend on veel teha.

Rääkisime äsja šamanistlikest praktikatest − needki on protsess. Millal aga lavastuse tegelik protsess algab? 

Kui otsuse teed, et osaled, hakkad jälgima, repliike ja olukordi nägema − ka selles valguses, et võid neid kasutada näiteks siin tükis −, hakkad kuulama muusikat, et võib-olla mingi lugu sobib mõnda stseeni iseloomustama. Hetkest, kui oled otsustanud, on tükk sinuga 24/7 kaasas.

Mida arvad näidendi lavastuspaigast Kukrusel? Kas sul on ka varasem Ida-Viru side? 

Olen küll Narva-Jõesuus 1990. aastate keskel piirivalves aega teeninud. Rääkisime just Allaniga, et Ida-Virumaale sõites tekib hinges järjest suurem avaruse tunne. Kui sõitsime siia ja Liimala kohal avanes vaade merele, sain aru, et kuskil mujal Eestis pole sellist vaadet merele, mis oleks kui ookeanivaade. Kukruse mõis on tore ja siinne suveteatri traditsioon loob kohale väärtust.

Mis sul muidu praegu aktuaalne on − kui “Ristumine peateega” kõrvale jätta? 

Kohe algab Tallinnas Luigel huumorifestival “Luige nokk”, kus astub üles üle poolesaja suure ja väiksema naljamehe. Lähen sinna Veiko Tääri ja Tiit Sukaga paari asja tegema. Siis teeme filmi meestest − oli etendus “Mehed” ja nüüd tuleb sellest film. Suvel ei jõuagi eriti midagi muud teha. Olen olnud juba kaheksa aastat vabakutseline ja igav ei hakka.

Viimati nähti sind Jõhvis kontserdimaja kinos Amadeus, kus linastus film “Portugal”, kus sul on oluline roll. Kas jäid tulemusega rahule?

Tegu oli minule kõige pikema protsessiga üldse. Esmalt tehti aasta otsa filmi, siis tehti kõik ümber − nii et väga palju jäi välja. Mul on väga raske öelda − ma pole kunagi asjadega lõppkokkuvõttes rahul. Teatris sa saad tavaliselt hiljem parandada, aga filmis parandada ei saa − alati tuleb see kõige parem mõte siis, kui kaamerad on juba välja lülitatud. Mulle meeldib režissööri Lauri Lagle idee, mulle meeldis protsessis osaleda, tema maailmast osa saada. Lauri oskab üllatada − nagu ka Allan −, oskab panna sind nägema nurga alt, mille peale ise ei tule. Neid lavastajaid pole üldse palju, kes üllatavad. Ja see üllatus tekitab inspiratsiooni, mis tekitab materjali vastu suuremat huvi.

Mis on praegu sinu lugemislaual − lisaks näidendi “Ristumine peateega” veidi räsitud tekstiraamatule? 

Neid asju on alati mitu − tundub, et kuidas sa vaid ühte loed, peab olema ikka mitu raamatut. Juturaamatutest polegi eriti midagi, aga on tarokaartidest kõnelev venekeelne raamat. Huvitavad teemad, kuidas käesolevat maailma käsitada.