Ida-Virumaa on kosumas kriisiaegade löökidest ning lõppeval aastal on olnud mitmeid häid märke Eesti ühe suurema maakonna uuest tõusuajast.
Meenutagem, et kaks aastat tagasi oli Ida-Virumaa olukord trööstitu. Kohtla-Järve suur väetisetehas Nitrofert oli just öelnud töökoha üles 400 inimesele. Nafta- ja elektrihindade kukkumine lõi tugevasti vaaruma piirkonna peamise majandusharu põlevkivitööstuse. Et ellu jääda, tuli lühikese aja jooksul loobuda ligemale tuhandest töökohast.
Lääne ja Venemaa vastasseisu ning rubla kukkumise tõttu tabasid tagasilöögid ka logistikat ja turismi, mis olid maakonna majanduspildis just hakanud üha rohkem silma paistma. Samal põhjusel saabus jääaeg ka piirkonna uutesse riigi arendatavatesse tööstusparkidesse, kus kümned kavandatud uued ettevõtted jäid paberile ärikliima soojenemist ja laenuraha väljastavate pankade usu taastumist ootama. Ehitustegevus kuivas järsult kokku.
Töötuse määr kasvas üle 13 protsendi. Palgatase jäi Eesti keskmisest veelgi rohkem maha. Elanike väljavool sai hoogu juurde. Kinnisvara jätkas odavnemist, ühistud ajasid lootusetult taga seitsme tuule poole pagenud võlglastest korteriomanikke ning anusid kommunaalteenuste osutajaid, et maju kütte ja veeta ei jäetaks. Kui paljude teiste linnade eelarvetulud suurenesid mühinal, siis Ida-Viru linnad pidid pigem kulusid kärpima.
Kõikide selliste halbade asjaolude ja tagajärgede kuhjumisel oli väga vähe, millele tugineda, et positiivseid väljavaateid elus hoida. Et kardetud rahutusi ja meeleavaldusi ei toimunud, tuleb tänulik olla inimeste kannatlikule ja mõistlikule meelele. Kinnitust sai ka, et hädapärane sotsiaalabisüsteem toimib. Samuti tuli kasuks, et teistes Eesti piirkondades oli töökäte puudus ja hakkajamad inimesed leidsid endale seal rakendust.
Kaks aastat hiljem ilmutab Ida-Virumaa tervenemismärke ja on taas tuhast tõusmas. Poleks sugugi üllatav, kui lähiaastatel saaks temast Eesti kiirema kasvuga piirkondi. Selle kasuks räägivad nii kriisiaastatel läbitud karastumine, muutunud olud kui ka valitsuse sammud, mis pole sündinud küll loodetud ja vajaliku kiirusega, kuid on siiski toetanud olukorra paranemist.
Üks olulisemaid asju on, et põlevkivitööstus suutis kiiresti kohaneda muutunud oludega ja on nüüd kriisieelsest ajast tugevam. Kaevandused, õlitehased ja elektrijaamad töötavad täie võimsusega ning taas kaalutakse suuremaid investeeringuid. Selleks on tulnud kiiresti teha põhjalikke sisemisi ümberkorraldusi. Abiks on olnud ka hindade paranemine avatud turul ning paindlikum maksupoliitika riigi poolt. Tulemus on, et energeetikute ja kaevurite palgakasv on olnud valdkonniti Eesti kiiremaid ning keskmine palgatase mäetööstuses ja energeetikas küünib üle 1500 euro. Et nendes ametites on Ida-Virumaal hõivatud tuhandeid inimesi, on ka maakonna keskmine brutopalk kerkinud tuhande euro kanti, mis on võrdluses teiste Eesti maakondadega tugev kolm.
Ei tasu unustada, et kuna Ida-Virumaa on endiselt Eesti suuremaid maakondi, siis liigub piirkonnas ka märkimisväärselt palju raha. Maksuameti andmetel tehti näiteks Ida-Virus tänavu kolmandas kvartalis palga väljamakseid sama palju kui lähemates naabermaakondades Lääne-Virumaal, Jõgevamaal ja Järvamaal kokku. Suurte kontrastide maakonnas on kümneid tuhandeid inimesi, kel on suuri toimetulekuraskusi, kuid samas sugugi mitte vähem neid, kel on püsiv korralik sissetulek.
Ida-Viru töötuse tase on küll veel endiselt riigi suurim, ent positiivne on, et suund liigub allapoole ja see jääb alla kümne protsendi.
Maakonnas ööbivate Venemaa turistide hulk on tänavu taastunud kriisieelsele tasemele ja rajamisel on ka uued hotellid. Pärast vahepealset madalperioodi on taas rohkem elu tulnud tagasi Sillamäe sadamasse ja sealtkaudu iga kuu liikuvaid kaubakonteinereid ei loeta enam sadades, vaid tuhandetes. Lõpuks ometi on elavnemise märke ka Ida-Viru tööstusparkides, kus pärast pikemat vaheaega hakkavad taas kerkima uued ettevõtted. Investorid vajasid aega, et õppida nägema kasulikke võimalusi Euroopa Liidu ja Venemaa piiril toimetamises uues reaalsuses.
Mõõnaperiood on läbi saamas, ent korraliku tõusuhoo ülessaamiseks on vajalik, et ka valitsus otsustaks lõpuks ära, millised koostamisel olevas Ida-Viru programmi visandites kaalutud ettevõtluse arendamist puudutavad plaanid siis lõpuks rakenduvad ja millised mitte. Sellest võib sõltuda näiteks selline oluline asi nagu see, kas Ida-Viru töötuse tase ühtlustub ülejäänud Eestiga kahe-kolme või alles kümne aasta pärast.
Samuti oleks oluline jõuda selgusele, kui suur osa saastetasudest või ressursimaksudest suunatakse Ida-Viru elukeskkonna parandamiseks ning mille peale seda raha täpsemalt kulutatakse. Ida-Viru programm ei tohiks kujuneda suuremahuliseks katuseraha projektiks, mille toel valitsevad erakonnad üksikuid plusspunkte püüavad teenida, vaid pikaajaliseks plaaniks selle piirkonna arendamisel.
Ida-Virumaa elukeskkonda ja sidet ülejäänud Eestiga tugevdaks murranguliselt ka Narva pürgimine Euroopa kultuuripealinnaks 2024. aastal. See võiks olla suur eesmärk, mille nimel peaksid ühiselt pingutama nii valitsus, Eesti kultuurieliit kui ka eelkõige Narva linnavõimud.