Gert Antsu sõnul on Euroopa Liidu turule pürgivatel Ukraina ettevõtjatel huvi tuua osa tootmisest Eestisse ja sealhulgas ka Ida-Virumaa tööstusparkidesse.
MATTI KÄMÄRÄ 

Eesti suursaadiku Ukrainas Gert Antsu sõnul tegeleb sealne saatkond aktiivselt sealsete ettevõtete meelitamisega Ida-Virumaa tööstusparkidesse. Samas soovitab ta ka Eesti ettevõtjatel julgemalt vaadata Ukraina poole, arvestades seejuures sealsete riskidega. 

Miks sattus Eesti Ukrainas maksuparadiiside musta nimekirja ja kuidas õnnestus sellest nii kiiresti välja tulla?

Ukraina riigi rahanduslik seis ei ole kõige parem. Raha lahkub riigist, kuna mujal leitakse paremaid investeerimisvõimalusi. Meiegi räägime ukrainlastele, et Euroopa Liidu turule minekuks on mõistlik tuua osa tootmist Eestisse või registreerida ettevõte siin. Seetõttu omajagu raha riigist lahkub ja valitsus mõistagi mõtleb selle peale, kuidas raha väljavoolu pidurdada. Selleks võib ette kujutada hulgaliselt erisuguseid meetmeid.

Ühe neist laiendasidki nad nende riikide hulka, kes olid madala maksumääraga riikide nimekirjas, mis teeb raha liigutamise Ukraina ja nende riikide vahel palju-palju raskemaks.

Formaalne põhjus, miks Eesti ja ka Läti sinna nimekirja lisati, oli see, et meie ettevõtte tulumaksumäär on nende meelest null, kuid see ei vasta tõele. Meil on 18 aastat sama süsteem, mis pole tekitanud varem probleeme ei Ukrainas ega teistes riikides. Me seletasime seda nii rahandusministeeriumide ekspertide poolt  kui ka poliitilisel tasemel peaministriga eesotsas. Teiseks on Eesti ja Läti ühed suuremad Ukraina toetajad. Väga märkimisväärne osa meie arenguabist läheb Ukrainale. Säärase vea tegemine sellise sõbra puhul on eriti õnnetu lugu. Me suutsime selgeks teha, et see on viga ning see tuleb ära muuta ja hästi kiiresti.

Mille poolest selline vastuoluderikas maa nagu Ukraina võiks praegu Eesti ettevõtjatele huvi pakkuda?

Kindlasti ei ole Ukrainal praegu parimad ajad. Samas on see ikkagi rohkem kui 40 miljoni inimesega riik. Suure tarbijaskonna ostujõud on küll viimastel aastatel langenud. Aga isegi kui keskklassi protsent ei ole veel väga suur, siis arvuliselt Eestiga võrreldes on see ikkagi päris märkimisväärne hulk inimesi.

Ma ei taha minna seda teed, et öelda, et Ukraina on koht, mis on meile tuttav. Aga ikkagi me oskame seal paremini toimetada kui Lääne-Euroopa riigid, kas või keelelistel põhjustel. See on üks koht, mille vastu meie ettevõtjatel tasub huvi tunda. Pidades samas meeles kõiki võimalikke riske.

Millised need riskid on? Ukraina ulatuslikust korruptsioonist räägitakse väga palju. On selles osas mingeid olukorra paranemise märke?

Ma ütleks, et on muutusi. Nagu ütlevad kõige paremini informeeritud ukrainlased, keda me usaldame, ja ka välisvaatlejad, et Ukrainas kehtib sama põhimõte, mis mujalgi: kui tehakse mingisugune pakkumine, mis on liiga ilus, et olla tõsi, siis tasub olla ettevaatlik. Kui õnnestub saada näiteks mingi kinnisvara kätte väga soodsa hinnaga, siis on päris suur tõenäosus, et sellega tekib probleeme. Samas, kui normaalsete kuludega täiesti uus tehas püsti panna, on omakorda väga suur tõenäosus, et sellega üldiselt ei teki probleeme.

Kui vaatame ka Ukraina enda ettevõtjate hinnanguid igasuguste ametite ja inspektsioonide tegevusele, siis nende põhjendamatud kiuslikud kontrollid on oluliselt vähenenud. Kui teha asju legaalselt, siis praegu on seda teha parem kui mõned aastad tagasi.

Aga muidugi on arenguruumi veel kõvasti. Igale ettevõttele on tähtis kohtusüsteemi toimimine. Kui on vaidlus riigi või partneriga, siis ütleb kohus, kellel õigus on. Ukrainas on kohtusüsteemi reform käimas. Eelmise aasta lõpus alustas tööd uus ülemkohus. Aga selleks et see reform jõuaks kõikide tavaliste kohtuteni, mida nii suures riigis on meie jaoks hoomamatult palju − nende kohtunike väljavahetamine, harimine või tagamine, et nad töötaksid korralikult −, läheb aega.

Millised on olnud teie hinnangul Eesti ettevõtjate viimaste aegade edulood Ukrainas?

Neid kindlasti on. Ajalehte jõuab tavaliselt see, kui kellelgi tekivad seal suured probleemid. Elme Messer Gaas, BLRT gaasi tootmine Dnipros läheb väga hästi. Kui Hillar Tederi [Eesti edukamaid kinnisvaraarendajaid] puhul räägitakse palju tema ühest suurte probleemidega kaubanduskeskusest Kiievis, siis ülejäänud tema kaubanduskeskused töötavad päris hästi. Kindlasti on hulk väiksemaid õnnestumisi veel.

Ida-Virumaaga seotud Ukraina ettevõtjatest on kõige tuntum Dmitro Firtaš, kel on Kohtla-Järvel väetisetehas Nitrofert. Sealt pole küll mitmeid aastaid toodangut tulnud, aga imekombel on see ettevõte kasumis ja ligemale 70 inimest saavad seal endiselt palka, hoides tehast nii-öelda käivitamisvalmiduses juhuks, kui peaks õnnestuma saada odavat gaasi ja väetiste turuhinnad tõusevad. Milline on temasuguse oligarhi mõju praegu Ukrainas?

Ma ütleks pigem üldistavalt, et Eestiga võrreldes on oligarhide mõju väga suur. Teisest küljest, võrreldes sellega, mis see oli, on see mõju ikkagi kahanemas. Kaasa arvatud tänu sellele, et Ida-Ukraina majandus ja üldse varasem majandusmudel oli vägagi seotud omade vahel tehtavate tehingutega ning Venemaa majandussüsteemiga − see kõik on nüüd katki tehtud. Selles olukorras on oligarhidel ka raskem. Ukraina majanduses on omanike ja rahateenijate struktuur muutumas.

Kas ja millisel moel toimub Ukrainas äri okupeeritud Donbassi ja Luganski piirkondadega?

Ukraina riigile keegi sealt makse ei maksa. Kaubavahetus on kuivanud minimaalseks. Ma kujutan ette, et mingisugust salakaubandust kindlasti eksisteerib. Aga näiteks ka kivisütt üritab Ukraina okupeeritud alade asemel leida kusagilt mujalt maailmast.

Oskate soovitada, millistes valdkondades oleks võimalik Eesti ettevõtjatel Ukrainas edu saavutada?

Hirmus raske on öelda konkreetseid valdkondi. Loomulikult on kõige vähem riske ekspordiga. Kui midagi müüd sinna turule, saad raha vastu ja ongi korras. Nagu ikka, tuleb vaadata, millest seal võib puudust olla, mida meie suudame toota soodsa hinnaga, arvestades, et Ukraina tarbija on küllaltki hinnatundlik.

Siiamaani on kõige suurem kaubaartikkel, mida me sinna ekspordime, kala. Kindlasti peab ju olema peale kala  veel midagi, millega suudaksime Ukraina turule mahtuda.

Investeerimise seisukohast on Ukraina trump praegu ikkagi see, et nende tööjõud on imeodav, mis tähendab, et elatustase on madal. See on suur piirkond, mille tööjõu hinnatase on võrreldav Aasiaga. Teha midagi tööjõumahukat ja võib-olla ka energiamahukat tulenevalt energia hindadest − miks mitte.

Ida-Virumaa tööstusparkidesse otsitakse juba mitmeid aastaid investeerijaid. Võiksid need huvi pakkuda ka Ukraina ettevõtjatele?

Ukraina ettevõtetel on üha rohkem huvi Euroopa ja ka Eesti, sealhulgas Ida-Virumaa vastu. Olen selles osas viimasel ajal mitme Harkivi ettevõttega rääkinud. Neil on huvi teha midagi suuremas mahus Ukrainas, aga osa tootest näiteks Eestis ja siis minna juba Euroopa Liidu turule. Ma arvan, et siin on arenguruumi kõvasti.

Ida-Virumaa tööstusalade propageerimisega tegeleme me Ukrainas aktiivselt. Just hiljuti oli Harkivis suur üritus, kus oli kohal Ida-Viru tööstuspargi esindaja.