“Hundid on ühed kõige intelligentsemad loomad,” kinnitab Laura Kiiroja, et Eesti sai endale väga väärika rahvuslooma.MATTI KÄMÄRÄ
Huntide käitumist uurinud ja nendega lausa koos töötanud zoosemiootik ja hunditeadlane Laura Kiiroja on nende kiskjate tulihingeline eestkõneleja, kes püüab faktidega müüte murda ning huntide häid külgi esile tuua.
Hunt on nüüd juba jüripäevast saati olnud Eesti rahvusloom. Miks see oli õige valik?
Esiteks muidugi see, et hundid on looduses nii tähtsad, nii väärtuslikud oma keskkonnale.
Mina vaatan sellest perspektiivist, kuidas hunt meid rahvusloomana sümboliseerib − nad on nii head eeskujud, neil on nii head omadused. Hundid on ühed kõige intelligentsemad loomad; see tuleneb sellest, et nad on niivõrd sotsiaalsed. Hundid sõltuvad sotsiaalsusest, sest nad murravad saakloomi kaaslastega koostöös. Nad on perena niivõrd kokkuhoidvad, isahool näiteks on hämmastav. Peale inimese ja hundi pole ühtegi liiki, kelle puhul isa hoolitseks järglaste eest aasta ringi nii toites kui kaitstes, kuni järglased saavad täiskasvanuks. Vanemate murtud toidupoolisest sõltuvad kutsikad veel üle aasta. Kui karjas on eelmise põlvkonna õdesid-vendi, siis keegi on alati lapsehoidja sel ajal, kui kutsikad on veel väikesed, aga ema-isa käivad juba saakloomi jahtimas.
Varem arvati, et juhtisane on karjas hirmsasti domineeriv ja agressiivne. Tegelikult on juhtisase peamine omadus vaikne enesekindlus. Ta teab, mida ta teeb, mis on tema karjale hea, tema mõju on rahu tekitav. Kui kari pidevalt omavahel kakleb ja hirm on üleval, siis nende tõenäosus ellu jääda ja koostööd teha on palju väiksem kui karjal, kus on hea läbisaamine.
Kolmandana tooksin rahvuslooma puhul esile, et hunt on ellujääja. Hundi elu on keeruline ja ohtlik, seda mitte ainult küttimissurve pärast, vaid ka suurte saakloomade, näiteks põdra või metssea jahtimine on ohtlik, murtud koljud, ribid ja õlad ning sellest paranemine on tüüpiline. Yellowstone’i rahvuspargi hundibioloogid on rääkinud, kuidas nad neli-viis korda on hunte uuesti kaelustades avastanud, et vahepeal on hundil olnud jalaluumurd ja see on ära paranenud. Nad on ju terve selle aja GPSiga hundi liikumist jälginud ja pole aru saanud, et loomal midagi viga oleks. Üks põnev seik oli, kui helikopteriga hundikarja taga aeti, et üks loom uinutada ja kaelustada. Uinutiga lasti karja viimast − ja kui kopter maandus, siis selgus, et sel hundil on ainult kolm jalga. Aga ta jooksis! Nad on tõesti ellujääjad!
Te olete väga õige inimene sellest kõigest rääkima, sest olete juba kuus aastat huntidega tegelnud.
Ma sotsialiseerin loomaaias elavaid hunte, et neil oleks parem elu. Eesmärk ongi inimhirmu vähendamine, sest hundid on üks liike, kellel on väga kõrge geneetiliselt päritav inimhirm. Isegi kui nad on loomaaias sündinud ja nende esivanemad on seal generatsioone elanud, ei harju nad inimestega. Kui looduses on inimhirm hädavajalik, siis loomaaias on see väga stressirohke. Sotsialiseerimata loomaaiahundid võimaluse korral varjavad end pidevalt ja üritavad järjekindlalt põgeneda − vaatamata sellele, et lõualuud, hambad ja käpad lähevad katki, kui nad üritavad end terasest läbi närida.
Te ei sotsialiseeri ju täiskasvanud hunte?
Neid väga hästi ei saagi sotsialiseerida; isegi siis, kui hakata sotsialiseerima 18päevaseid kutsikaid, ei tule see kõige paremini välja. See on hästi kitsas ajavahemik, millal pead alustama − enne kui silmad avanevad ja enne kui avaldub hirmuvastus käitumises. Umbes kümne päeva vanuses tuleb nad ema juurest ära võtta.
Emad on loomaaialoomad?
Jah, muidugi, mitte mingil juhul ei ole õigustatud huntide võtmine loodusest loomaaeda. Meil on looduses vähe hunte, mitte loomaaias ja sinna neid kindlasti juurde ei ole vaja. Aga kui nad on juba loomaaeda võetud, siis on meie kohustus teha kõik endast olenev, et neil oleks seal võimalikult hea elu.
Nende kutsikate vanemad, kellega ma Saksamaal tegelesin, ei olnud sotsialiseeritud ja nendel oli päris kehv elu. Ameerikas Wolf Parkis on aga 46 aastat hunte sotsialiseeritud, nii et huntidel, kellega seal töötasin, olid vanemad juba sotsialiseeritud.
Kas sellest tulenevalt oli ka mingit erinevust tunda?
Üldse ei ole vahet, sest me ei areta neid kuidagi.
Mida nende ema juurest võetud kümnepäevaste kutsikatega tehakse? Nad tahavad ju emapiima, lähedust…
Me pakumegi neile seda kõike. Lutipudeliga toidame alguses iga paari tunni tagant, teeme spetsiaalse toidu, masseerime pärast söötmist. Esialgu oleme ööpäev läbi nendega koos; nad tahavad lähedust ja nahakontakti, ronivad magamiskotti ja igale poole. Kui tulevad esimesed hambad, muutuvad kaisuhundid kaisuhaideks [naerab].
Hakkavad hammustama?
Harjutame neid algusest peale sellega, et inimesi ei hammustata, ei lase kunagi närida inimese kätt või riideid, anname kohe asenduseks mõne närimispulga või mänguasja. See töötab väga hästi.
Meil on kaks turvameetodit: väga tugev positiivne suhe hundiga ja teine inimene, kellel on selle hundiga ka hea suhe ja kes oskab huntidega ümber käia. Üksi ei lähe keegi huntide juurde mitte kunagi. Hunt on kiskja, temast ei saa mitte kunagi koera, ta on metsloom ja sellega tuleb alati arvestada.
Kui kaua sotsialiseerimine kestab?
Esimesed neli kuud oleme nendega koos 24 tundi ööpäevas. Pärast seda terved päevad, kuni talv kätte jõuab ja tervet päeva lihtsalt ei suuda enam õues olla, aga iga päev nii kaua kui võimalik.
Mängime me nendega väga vähe. Neil on oma mänguasjad, nad mängivad üksteisega ja meie üritame sellest eemale hoida, sest mäng võib eskaleeruda väga kiirelt millekski ohtlikumaks. Kõige parem meetod konfliktide vältimiseks on neid ennetada.
Kas te huntide käitumist kuidagi ka suunate?
Kui välja arvata see, et sotsialiseeritud huntidel ei ole inimhirmu, on nad täpselt samasugused nagu metsikud hundid. See annab ka võimaluse huntide käitumist uurida, sest sotsialiseerimata loomaaiahuntide käitumine on hirmust mõjutatud ja nad ei tee peaaegu mitte midagi. Sotsialiseeritud hundid aga tunnevad end vabalt ka inimeste juuresolekul ja väljendavad täit käitumise repertuaari. Seetõttu on Wolf Parkis õnnestunud kirjutada huntide etogramm − see on nagu sõnastik inglise keelest huntide keelde [naerab] −, mida kasutatakse ka metsikute huntide uurimisel.
Hunt ei ole koer, karistamine nende puhul ei tööta ja domineerimine ei ole üldse mingi teema. Meie oleme inimesed, nemad on hundid ja me mõlemad teame seda. Me ei suuna neid kuidagi käituma, hundid ei taha iseenesest kuulekad olla ja meil on ka üsna suva sellest, kas nad on kuulekad. Ainus, mis meid huvitab: et nad ei varastaks meie kaameraid ja telefone ja mütse ja kindaid. Selleks peame oma asju hästi enda lähedal hoidma ja kui mõni hunt midagi endale ihaldab, siis mingi asendusasja andma. Taskud peavad huntide juurde minnes alati kingitusi täis olema.
Kas hundid hakkavad mingil hetkel inimesega koos olemist ka nautima?
Sotsialiseerimise eesmärk on, et me oleme sõbrad. Me ju alati toome neile midagi ja teeme koos midagi põnevat, nii et nad on ülimalt rõõmsad ja entusiastlikud, kui me tuleme. On hunte, kes täiskasvanuna mingil perioodil ei taha enam inimestega suhelda, aga see on pigem erand ja tavaliselt läheb mööda. Enamik sotsialiseeritud hunte on oma inimeste sama suured fännid, nagu meie oleme nende fännid.
Kas huntidega koos olemisega kaasneb pidev pingeseisund, valvsust ei tohi ilmselt hetkekski kaotada?
Sellist asja ei ole, et ma huntide juurde minnes iga kord oma elu ohtu paneksin. Aga nad on siiski metsloomad ja me peame alati olema teadlikud, kus on teised inimesed, kus on hundid ja mida nad teevad. Me ei saa olla telefonis või lugeda raamatut. Ei, väsitav see ei ole, tegelikult on väga mõnus, sest see kontakt on ju positiivne. Sa ei muretse enda muude probleemide pärast, see on nagu zen-moment, oled täiesti hetkes sees, keskendud loomadele. Ja nad annavad nii palju energiat ja rõõmu vastu.
Kas nad tulevad ise lähedust otsima?
Jaa, neile meeldib see kontakt. Kui nad saavad vanemaks, siis mõnele hundile see nii väga ei meeldi, mõni on aga täiesti “sotsiaalne liblikas”, kes kogu aeg tahaks olla lähedal. Kui õpid neid õigesti puudutama, siis neile väga meeldib, kui sa neid sügad. Aga hunt peab ise inimese juurde tulema kontakti otsima.
Need on kindlasti väga ehedad ja helged emotsioonid.
Esimesena tuleb meelde üks hinge puudutanud juhtum Saksamaal. Seal otsustati, et huntide aedikule peab panema elektrikarjuse. Olime kogu selle aja huntidega koos, sest nad kartsid töömehi ja said karjuselt särakaid. Siis need suured hundid tulid meile täitsa sülle ja ainult siis jäid magama, kui meie seal olime.
Kas mõni ohuolukord on ka ette tulnud?
Paar korda, aga mitte minu huntidega. Saksamaal ühes teises loomaaias, kus läksin sisse huntidega, kes olid sotsialiseeritud ainult ühe inimesega. Läksime koos minu õpetaja ja nende huntide talitajaga. Kõigepealt tahtis isane hunt minu õpetajal käest kinni haarata, aga tema on juba üle 25 aasta huntidega töötanud ja teadis väga hästi, kuidas seda vältida. Siis haaras see hunt minul käest kinni. Olin endaga hästi rahul, sest mul õnnestus kõik õpiku järgi teha. Ma ei hakanud kätt sikutama, vaid läksin temaga kaasa. Hästi põnev oli tunda, kui tugev lõuasurve neil on. Tundsin, et ta võib vabalt mu käeluu murda, kui tahab − aga ta ei teinud seda. See kestis murdosa sekundist, sest mu õpetaja tuli vahele ja hunt läks kohe ära. Reaalset ohtu tegelikult ei olnud, huvitav kogemus oli. Aga käe peal oli mul pärast tohutu sinikas.
Hirm oli mul päris algajana, kui alles teist korda huntidega sisse läksin. Seal oli kolm kaheaastast hunti, noored ja ulakad. Üks sealsetest õpetajatest ütles, et Fionale meeldib külaliste õlgadele hüpata ja näkku uriseda. Olin just enne seda tutvunud Rootsi Kolmårdeni loomaaia õnnetusjuhtumi toimikuga − hundid murdsid seal talitaja maha − ja kõik need pildid tulid silme ette.
Mõtlesin, et olen täiesti liikumatult paigal, ehk Fiona peab mind igavaks ja läheb mööda. See aga temas vist huvi tekitaski. Kui ta siis mulle peale hüppas, astusin tahapoole ja koperdasin ühe isase hundi otsa, seepeale kaks venda hüppasid omakorda mulle õlgade peale ja urisesid minu näo ees. Omavahel, mitte mulle. Kui ma aedikust välja tulin, siis varsti olid pisarad valla, sest adrenaliin oli laes ja olin endas väga pettunud. Ära see mind ei hirmutanud, huvi ja teadmine, et tahan just huntidega tegelda, oli nii tugev.
Kuidas see hundihuvi tekkis?
Vanaisa luges mulle hästi palju Jack Londoni raamatuid, aga kasvasin üles Tallinnas linnalapsena, nii et erilist sidet loodusega lapsepõlvest kaasa ei tulnud. See on hilisem sisemine äratundmine, need loomad nii paeluvad mind.
Ülikoolis zoosemiootikat õppides meil huntidest eraldi juttu ei olnud, enne kui ma ise oma seminaritöö juhendajale ütlesin, et tahaksin hunte uurida. Kohe ei olnud see võimalik, nii et alustasin koertest. Bakalaureusetöö raames tegin Skype’i-intervjuu Norra hundieksperdi Runar Næssiga − kellest sai minu mentor ja kelle käe all olen nüüd juba viis aastat õppinud − ja pärast seda olin täiesti müüdud [naerab].
Alguses olid ju hoopis rebased.
Alustasin tema juures rebaste sotsialiseerimisega, sest hunte Tangeni loomapargis tol ajal ei olnud. Eesmärk oli sama nagu huntide puhul: et loomaaialoomadel oleks vähem inimhirmu. See tähendab näiteks, et paljusid veterinaarprotseduure saab teha ilma anesteesiata ja stressita, suhtlemise käigus.
Kuna rebased on rohkem üksiku eluviisiga loomad, ei ole neil sisse kodeeritud, et nad kellegagi nii tugevaid suhteid looksid kui hundid.
Järgmisel aastal olid juba Wolf Park ja hundid.
Peaaegu kõik projektid, milles olen osalenud, on minu õpetajaga koos tehtud: nii huntide sotsialiseerimine Saksamaal kui töö Tais elevantide varjupaigas, ka koertega seotud projekte oleme teinud. Olen nüüdseks saanud tema parema käe rolli.
Rebased, koerad, hundid… ja elevandid?
Elevandid on tal uus huvi, nende kohta ta alles õpib. Oleme töötanud elevantide varjupaigas nii Tais kui Prantsusmaal. Seal on äärmiselt väärkoheldud tööelevandid, kes on päästetud turismindusest, metsatööstusest ja tsirkustest. Õnneks keelustatakse tsirkustes metsloomade kasutamist järjest enamates riikides, aga meil on nüüd Euroopas üle saja tsirkuseelevandi, keda pole kusagile panna. Nende jaoks Prantsusmaal praegu varjupaika ehitataksegi, käisime seal aitamas ja elevantide ekspertidelt õppimas.
Tais on toimiv varjupaik olemas. Olin seal kõigest kaks nädalat, aga õppisin hästi palju. Esimesel nädalal valmistasime toitu, puhastasime aedikuid, panime sinna tegevuseks rikastusi, teisel nädalal tegelesime kõige uuema elevandi Sazaga, kes oli täiesti nälginud, seedimisprobleemide ja nahaallergiaga. Aitasime nahahäda ravimisel, kuus korda päevas andsime tema jaoks eraldi tehtud toitu, viisime teda jõe äärde vanni, õhtul panime jakikese selga, sest vanadel elevantidel − Saza on 75aastane − võib ka kuumal aastaajal öösiti külm olla.
See oli kolm aastat tagasi. Kuidas tal läinud on?
Ta on kosunud, on teiste elevantidega koos, näeb välja rõõmus ja ümmargune.
Pärast seda kogemust üritan igasugustel konverentsidel rääkida, kui vägivaldne on elevantide taltsutamise protsess. Inimesed lihtsalt ei tea seda, kui reisil olles elevantidega sõitma lähevad ja niimoodi seda tööstusharu toetavad.
Kas teate juba, kuhu ja milliste loomadega tegelema järgmine kord lähete?
Ma loodan, et järgmine minek on doktorantuuri, aga kuna miski pole veel sada protsenti kindel… Mulle meeldib rääkida nendest asjadest, mida ma juba olen teinud, mitte nendest, mida ma loodan teha.
Minu suurim kirg on ikkagi hundid. Tulevikus pühenduksin rohkem huntidele kui liigile, kes elab meil kodumaal, mitte nii väga elevantidele, keda Eestis ei ole. Tahan kindlasti koerlaste käitumise alal doktorikraadi saada, panustada huntide liigi säilitamisse nii palju kui võimalik. Ma väga-väga loodan, et tulevikus õnnestub veel sotsialiseeritud huntidega töötada.
Zoosemiootikuna olen uurinud peamiselt inimese ja looma vahelisi suhteid ja suhtlemist, loomade omavahelist kommunikatsiooni − need on mulle hingelähedased teemad.